„Kuule, Leili, su isa tuli siia ja tahab sind näha,“ rääkisin kiiresti.
„Mis isa?“ Tema ei saanud ka midagi aru. Mul oli aga kiire.
„Igal lapsel on kaks bioloogilist vanemat – ema ja isa,“ seletasin. „Nüüd on sinu isa siin ja tahab sinuga kohtuda.“
„Tead, ema, ma pole eriti huvitatud. Ära ütle talle, kus ma elan, ma ei taha teda näha. Mulle on Erik omasemaks saanud ja hoopis tema võiks minu isa olla,“ rääkis tüdruk siira otsekohesusega.
Seda olen mina ka mõelnud, arutlesin telefoni kinni pannes ja seda välja lülitades. Varsti tuli Henno tagasi ja seisatas leti ees.
„Tüdruk ei taha sinuga kohtuda ja ma ei saa teda selleks sundida,“ sõnasin rahulikult nagu Erik ja pühkisin klaasilt sõrmejälgi. Tahtsin talle igati märku anda, et mul pole vähimatki huvi temaga kauem suhelda ja iga teine mees oleks sellest aru saanud, aga mitte Henno. Ta ei läinud ikka minema, vaid õõtsus leti ees.
„Kas sa tegelikult ikka helistasid?“ uuris ta veel.
„Miks ma valetama peaksin, kui sa tema isa oled?“ pärisin omakorda ja naeratasin meeldivalt, nagu oleks tegemist eriti armsa kliendiga. Muidu poleks ma seda teinud, aga Erik oli kauplusse astunud ja kõndis tahapoole. Ta sobras kaupa, nagu oleks millestki eriti huvitatud, aga tegelikult ootas ta, millal see paks muhv mu leti eest minema kaob.
Henno mõtles midagi, sobras siis rahakoti vahel ja pani lauale paberilipaka.
„Igaks juhuks, kui sina või tüdruk ümber mõtlete,“ sõnas ta ja läks minema. Jumal tänatud! Ma ohkasin kergendatult. Toetasin selja vastu riiuleid ja hingasin sügavalt sisse. Visiitkaardi libistasin kiiresti sahtlisse.
„Mida teile, noormees?“ küsisin kõlava häälega.
„Mina tahaksin paar kilo saapapaelu, aga teile, kallis müüjanna, oleks kangesti prille vaja, sest tegemist pole mitte noormehega. Siiski väga kena, et mulle niimoodi ütlesite.“
Ajasin Erikuga mõne sõna juttu ja ta läks minema. Nagu tavaliselt lubas ta mulle õhtusöögi valmis teha, ja see oli temast nii kena.
Kuid õhtul tekkis mul hirm – äkki on Henno siin ja luurab minu järele! Kartsin mehi ja usaldasin ainult kahte meest: Kaidot ja Erikut. Kaido oli mind nii palju aidanud. Lausa ime kohe! Muidugi ka Jaan ja Janek, kes olid samuti mulle toeks olnud. Muidu oli mul meestega ainult sekeldusi ja pahandusi olnud.
Helistasin Leilile ja küsisin, kas ta saab koos Ivariga mulle poe juurde järele tulla.
„Ikka saame,“ vastas tütar.
Kümne minuti pärast olidki nad kohal ja ma istusin autosse. Piilusin ikka veel selja taha, ega Henno mind kusagilt salamisi jälgi, ja uurisin, kas meie sabas ei sõida mingit kahtlast autot. Kõik oli siiski rahulik ja ma lootsin, et nii see jääbki.
„Keda sa kardad, ema?“ küsis Leili.
„Mitte kedagi,“ valetasin, aga tüdruk sai vist isegi aru. Ometi oskas ta olla teatud kohtades vait ega tüüdanud rohkem.
Eriku hautis oli võrratu. Ma lakkusin näpud ka puhtaks ja sirutasin taldriku uuesti välja. Ta lajatas mulle sinna uue kulbitäie ja ma hakkasin nosima. Korraga mõtlesin, et räägin ka Erikule Henno tänasest poeskäigust. Olen talle kõik ausalt ära rääkinud ja mida ma ikka varjan? Ta teadis mu tütrest juba ammu.
„Seda et,“ alustasin, „täna käis Leili isa poes ja tahtis tüdrukut näha, aga Leili polnud nõus,“ ütlesin.
„Ma tean,“ sõnas ta rahulikult, ladudes musti nõusid kaussi ja loputades neid. Täielik perenaine! Peaks talle põlle kinkima. „Ta oli ka siis veel seal, kui mina tulin,“ lisas mees.
Sedasi võib ju ära lämbuda, kui tõmbad endale korraga nii palju sööki sisse, et ei jõua alla neelata.
Erik naeris ja koputas mulle seljale.
„Sina nuhkloom,“ kägisesin, pisarad silmis. „Kuidas sina kõike tead, aga mina mitte midagi?“
Erik tõstis käed üles ja ajas silmad punni pähe.
„Oo suur püha mantra!“ hüüatas ta. „Logos ütles!“ röögatas ta. See oli esimene kõvem hääl, mis ma tema suust nüüd kuulnud olen. „Tegelikult käis ta minu juures ka, sest oli kusagilt teada saanud, et me olime sinuga abielus. Tahtsin sulle helistada, aga su telefon on ju tööl väljas.“
„Tead, mees!“ karjusin nüüd mina ja hüppasin püsti. Olin põhjalikult vihane. Mina ootan teda, silm punnis, aga tema lollitab. Siis see Henno ka veel. Täielik kaos!
„Mida?“ küsis ta jälle oma tavapärase, vaikselt maheda häälega ja vaatas mulle oma armsate pruunide silmadega otsa. Mida sa sellisega ikka teed?
„Ei midagi,“ pomisesin ja istusin toolile tagasi. „Mis asi see Logos on?“
Olime õhtul mõlemad koos diivanil ja ajasime vaikselt juttu. Nüüd oli mul küll hea ja soe. Ka Leili helistas ja küsis, kas kõik on ikka korras. Ma ütlesin lapsele, et tunnen ennast suurepäraselt, sest ka Erik on siin ja istub minu kõrval. Ma ei hakanud rohkem seletama, sest siis oleks asi juba liiga intiimseks läinud. Leili jäi rahule ja lõpetas kõne.
Erik seletas veel, et esialgu oli ta pidanud Hennot tavaliseks maaliostjaks, kes vahetevahel tema juures käivad, aga kui too oli hakanud pingsalt minu kohta küsima, oli ta taibanud, et nii see pole. Erik polnud öelnud, kus ma olen, vaid rääkis, et pole mind juba kaua aega näinud ega tea minust midagi. Viimaks oli Henno minema läinud. Tema oli ka kohe bussi peale kihutanud ja jõudnud Raplasse Hennoga enam-vähem ühel ajal. Ainult jalgsi poe juurde tulemine võttis aega, sest Henno oli autoga. Kuidas oli Henno teada saanud, et ma müüja olen, jäi mulle esialgu saladuseks.
„Ta usub, et sa hakkad teda armastama,“ sõnas Erik ja kõdistas mind.
„Mis asja?!“ käratasin. „Mina usun ikka seda, mida mina tahan.“
3
Igevene jama, eks?
Erik oli nüüd siin ja ma tundsin ennast kohe palju paremini. Järgmisel päeval tööl naeratasin kogu aeg ega uskunud, et Henno enam tagasi tuleb. Sai ju selge sõnaga öeldud, et Leili ei taha teda näha ja mina ammugi mitte. Tookord olin olnud kõhn kondine plika, loll nagu luuavars, et lasin üldse asjal nii kaugele minna. Ja veel oma sõbranna mehega! Kuid Leili üle on mul väga hea meel ning me hoolisime teineteisest.
Õhtul koju jõudnud, leidsin Eriku istumas arvuti tagant. Ta muigas ja kutsus sööma. Keset lauda nägin suurt vaasi roosade roosidega. Selline punt võis maksta kena kopika. Erik hakkab kindlasti jälle ära pöörama, pean tal hoolega silma peal hoidma. Pagan teab, millal talle hoog peale tuleb!
„Miks sa nii palju lilli ostsid?“ küsisin. „Paarist oleks aidanud küll.“
„Mina tõingi sulle ainult kaks punast ja need on siin," ütles Erik, osutades väiksemale vaasile aknalaual.
„Ja need…?“ Ma sihtisin lusikaga roose punnis vaasis.
„Küllap on sul salajasi austajaid, kes raatsivad rohkem kulutada kui mina,“ arvas tema sööma asudes.
Vaatasin roose ja keerasin vaasi. Teisel pool oli väike kaart ja ma tõmbasin selle ära.
Minu unustamatule noorusmälestusele. Sinu Henno oli sinna kirjutatud.
Kerigu kuradile! Mis unustamatu noorusmälestus, kui me õieti ei tundnudki teineteist? Kus oli see noorusmälestus siis, kui ma hooldekodus olin ja tõesti kedagi vajasin! Siis ei tulnud keegi mind vaatama ja ainuke, kellele ma mõtlesin, oli see mees, kes praegu teisel pool lauda ketšupiga jamab.
Veidi mõtisklenud, tõusin püsti, võtsin vaasist roosisülemi ja surusin selle prügiämbrisesse ja ämbri tõstsin rõdule.
Erik