2
Ma usun seda, mida mina tahan
Suutmata kauem Leili korteris üksinda olla, sõitsin aastavahetuseks ikkagi Märjamaale. Leili ja Ivar olid kutsunud mind koos endaga vana-aastat ära saatma, kuid mina eelistasin olla koos oma kallimaga.
Helistasin Erikule ette ja ta oli koos Pisuga mul bussijaamas vastas. Oliver oli läinud ema juurde Orgitale. Mul oli väga hea meel jälle Erikuga koos olla. Olin ju nii kaua tema järele igatsenud ning nüüd otsustasin nautida kõike täiega: oma uut elu ning armsamat enda kõrval. Ligi kakskümmend aastat… Ah, ma ei taha sellele enam mõeldagi!
Väljas sadas lund ja kõikjal kõrgusid lausa lumemäed. Ma ei kujuta ette, mis siis saab, kui see kõik ükskord kevadel sulama hakkab. Ilmselt tuleb siis üleilmne uputus, arvasin.
„Ära muretse, ma ostan sulle kummipaadi ja tööle saad ikka,“ lohutas Erik mind.
Mina ja kummipaadiga! Ma ei oska isegi ujuda ja veel vähem mingisuguse tobeda kummipaadiga… Aga korralikud kummikud peaks küll muretsema. Lähen nagu väike pardike seal laulus: pläta, pläta ja mooniõis sabas nagu narkomaanil. Tobe lugu!
Istusin Eriku toas. Ahi oli köetud ja tuba oli meeldivalt soe.
Mahlamäel juhtus korter üsna jahe olema. Ajasin kampsuni selga, aga ikka oli kuidagi külm. Puhurit ma järele panna ei raatsinud, sest see sinder võttis palju elektrit. Viimaks keerasin ennast teki sisse ja nii ma siis istusin nagu muumia. Alles siis hakkas soojem. Mõnikord ronisin ka sooja vanni ja ligunesin seal. Soe vesi leotas mu korralikult läbi, aga pärast hakkas ikkagi jahe. Siis tegin endale kuuma teed. Pugesin uuesti diivanile ja lihtsalt mõtlesin. Teinekord meenus möödunu, aga püüdsin selle kiiresti endast eemale tõrjuda. Muidu hakkan jälle nutma. Võtsin hoopis telefoni ja helistasin Erikule. Ajasin temaga kaua juttu, sest olin oma paketi ära vahetanud ja nüüd võisin lobiseda, kaua süda igatses. Maksin selle eest väga vähe. Hea oli oma süda puhtaks puistata ja kuulata, kui Erik mulle sooja sõnaga vastas.
Muidugi helistas ka tema mulle ja siis oli mul väga hea meel. Ta ei unustanud mind.
„Kuidas ma saakski unustada, kallike,“ vastas ta mulle armsalt.
Praegu oli meil tore koos olla. Vana-aasta viimane õhtu ja kõik… Vaatasime koos rakette ja Pisu oli minu süles. Väike neiu oli väga väsinud ja pahas tujus. Ta tahtis hakata kohe Orgitale minema ja nuttis. Isa suutis ta siiski maha rahustada ja me viisime ta vanaisa tuppa magama. Ta uinus peaaegu kohe. Nii väsinud oli laps. Ta on väga armas plika, aga vahel ka tujukas, aga laps on ju laps.
Hommikul ärkasin mingi kõlina peale ja piilusin teki alt välja. Erik võimles ja tõstis hantleid. Ma teadsin, et talle meeldib sporti teha. Muidugi mitte väga rängalt, aga nii natukene, et vormis püsida. Mingi atleet ta ju polnud, aga hea nägi välja küll, vähemalt oma vanuse kohta.
„Ega sa endale liiga tee?“ küsisin.
Erik pani hantlid nurka ja naeratas.
„Eks see pärast paistab,“ vastas ta.
Pagan teda ja tema tuimust, kirusin endamisi. Aga mida ta olekski pidanud mulle vastama? Kas oigama ja aietama, et on endale liiga teinud? Erik polnud selline. Kui ta tahtis midagi teha, siis ta ka tegi. Mäletan, et vanasti oli meil selle pärast ka üksjagu pahandusi olnud. Siis oli ta hoolimata minu keelust küla peale kütnud. Tagasi tuli ta nagu Gagarin, pooleldi hõljudes, ja vajus kohe magama. Aga see kõik oli ja nüüd minevik ja vahel imestan ma praegugi, kuidas elu on inimest ning tema mõttelaadi nii muutnud.
Vedelesin poole päevani voodis, sest tööle polnud vaja minna, alles järgmine päev pidin kohal olema. Seepärast tahtsin õhtul ära sõita, sest hommikul poleks ma enam jõudnud. Nii ma sättisingi ennast bussi peale. Lehvitasin veel bussiaknast Erikule ja Pisule. Erik minuga kaasa ei tulnud, vaid tahtis mõne päeva koos lastega Märjamaal olla. Lapsed ei tahtnud ka tulla, sest Rapla kortermajas poleks neil midagi teha olnud. Märjamaal on neil vähemalt huvitav, saavad kõrvuni lumes möllata, lumeonne ehitada ja muud põnevat ette võtta nagu lastel kombeks.
Kui Raplasse jõudsin, sadas lund ja väljas oli ammu pime. Käisin poest läbi, võtsin natukene näkitsemist ja läksin Leili korterisse. Helistasin ka tütrele, et küsida, kuidas temal läheb. Väga hästi, kinnitas ta. Pärisin veel Taneli ja Ivari järele ning siis oligi meie jutt läbi.
Järgmisel päeval polnud ühtegi ostjat. Kõõlusin leti taga nagu hilinenud jõulukaunistus ja mul oli tõepoolest igav. Päeva lõpus lontsisin tüdinult koju. Igavusepisik oli mind üdini nakatanud. Kodus ei viitsinud ka midagi teha. Pugesin teki alla ja vaatasin televiisorit, aga sealgi polnud midagi huvitavat. Tuleks ometi Erik ükskord siia, mõtlesin tusaselt ja jäin magama.
Järgmisel päeval hakkas juba inimesi liikuma ja elu oli uut hoogu sisse saamas. Ka poes käis juba üksjagu ostjaid ja ma sain midagi maha müüa. Õhtupoole tuli poodi tüsedavõitu heledas mantlis mees ja uuris kaupa. Mina toimetasin omi asju. Kui mees tahab midagi osta, siis tuleb ta siia ja ma müün. Kui ta midagi teada tahab, siis küsib ja ma olen valmis talle lahkesti vastama.
„Tere, Tiina,“ sõnas mees. Mul oli nimesilt rinnas ja ka enne olid ostjad mind nimepidi kutsunud. Selles polnud midagi imelikku, aga mees rääkis edasi:
„Kas sa mind ära ei tunne?“
Raputasin pead. Tõepoolest ei tundnud. Võib-olla mõni klient juba ammusest ajast, aga pagan mina neid mäletan!
„Ma olen Henno,“ sõnas mees.
Henno, Henno, Henno, mõtlesin pingsalt ja ikka ei tulnud mulle meelde.
„MA OLEN SINU TÜTRE ISA,“ pani mees lõpliku pommi, aga ma ei langenud verest ära. Kõik oli nii ammu ja kogemata juhtunud. Olin siis ise alles pooleldi laps. Kuusteist vist. Jah, nii see oli. Olin oma sõbranna juures Tallinnas, tema tuli koju ja ühel hetkel oligi meil asi nii kaugel. Ainus ja saatuslik kord. Ega ma sellest eriti palju mäleta, ikkagi üle kahekümne aasta juba möödas. Pärast, kui avastasin, et olen rase, ei jõudnud ma muidugi ära nutta. Mu ema sundis mind lapsest loobuma. Mitu nädalat nuiasin, et ta ütleks mulle, kus laps on, aga see oli lootusetu, ema ja õde mulle tema asukohta ei öelnud ja võib-olla ei teadnud ka.
„Ja siis?“ küsisin.
„Ma olen sinu lapse isa,“ kordas Henno. Kuigi Erikust noorem, nägi ta tunduvalt vanem välja: paksud kotid silmade all, nägu rasvunud ja kissis hallid silmad. Noorena oli ta kena sale poiss olnud, aga ma olin ta väga kiiresti unustanud. Estri, tema naisega, ma enam ka ei suhelnud. Pärast põgenesingi Eriku juurde, kellega olin ühel peol juhuslikult tutvunud, ja niipea, kui sain kaheksateist, me abiellusime.
„Ja siis?“ kordasin uuesti.
„Ma tahaksin oma last näha,“ sõnas Henno. „Ma vaatan, et sa ise oled väga kena. Tegelikult kujutasin sind ette hoopis teistsugusena. Mõtlesin, et sa oled palju vanem ja tüse, aga sina oled nagu lilleke väljal,“ seletas ta. No on ikka tolvan! Naistele selliseid komplimente ei tehta. Kui kiidad, siis kiida, aga ära oleta, milline ma olla võiksin.
Ma tegin näo, nagu oleksin väga meelitatud, sest ma ei tohtinud hakata kliendiga poes õiendama, aga ma tahtsin, et ta siit kiiresti minema läheks. Ka Erik lubas täna õhtuks tulla ja teda ootasin ma pikisilmi. Ta võinuks iga hetk kauplusse sisse astuda ja ma ei tahtnud, et ta oleks näinud mind võõra mehega nii pikalt juttu ajamas.
„Kuidas siis jääb?“ uuris Henno.
„Millega?“ Ma ei saanud ikka veel aru. Tuleb siia ja kas ma nüüd pean tegema kõike, mida ta tahab? Olgu ikka mõistlik! Üks selline loll mul suvel oli ja rahu tema põrmule.
„Ma