„Eks me seda näe, vana semu! Tundub tõesti, et lihtsalt rääkimisest jääb sulle väheks! Ole nüüd hea ja pane oma mänguasi ära. Mina olen relvitu, olen aus.”
„Ära loodagi, et sul õnnestub mind petta! Ma ei usu su head nägu! Mine nüüd tagasi oma Chloe juurde ja hoia suu kinni!”
„Aga kuidas rahaga jääb?” Skeet ei suutnud enam varjata pettumust.
„Sa saad oma raha siis, kui ma saan seda maksta!”
„Aasta pärast või?”
„Kasvõi kahe! Kas sa ikka veel ei taipa, et mina teen siin reegleid, mitte sina! Kui sa mind puutud, oled juba hommikul vanglas tagasi!”
„Kui sina mind pussitad, siis mitte!” julges Martin veel kord vaielda.
„See oleks enesekaitse. Mul on küllalt tunnistajaid, kes seda tõendavad.”
„Kui palju sa neile maksad, tõbras?” urises Skeet läbi hammaste, ent tegelikult oli ta pilgus meeleheide. Ja Jimmyle ei jäänud see märkamata. Just see Martini abitus ja hirm, mida ta ikka veel oskuslikult varjata püüdis. Just see oligi nupp, millele oli tarvis vajutada. Kadugu see neetud Martin kus kurat! Tühjade taskutega ning oma nõmeda tsikliga – nii, nagu ta vanglast tuli.
Skeet andis alla.Vastust ootamata keeras järsult Faehleyle selja. Kadus pimedusse puude all, enne kui hetk hiljem lõkke heledasse valgussõõri ilmus.
Jim Faehley hingas pahinal õhu kopsudest välja. Kergendusest irvitades peitis ära noa. Jälgis veel Martini selga, mis peagi rahva hulka lõplikult kadus. Vaevalt julgeb see kutt niipea raha peale uuesti mõelda! See oli kuratlikult hea saavutus! Mitte igaüks ei saanud kiidelda sellega, et suutis Martinile hirmu nahka ajada!
Skeet leidis üles Chloe Riggsi, kes parasjagu tantsis Rex McConnellyga, naaberküla poisiga, kes igale plikale paratamatult silma jäi oma sihvaka välimusega. Chloe oli ilus ning säras õnnest. Kui Skeet vaikselt Rexi selja taga peatus, raatsis tüdruk vaevu teda märgata. Jäi siiski poole tantsu pealt seisma ning pöördus koos kaaslasega Martini poole.
: „Sa näed jube murelik välja. Mis juhtus?”
Närv tõmbles näos, kui Skeet pomises mornilt:
„Ma lähen ära. Kõik on persses. Vabanda, Chloe, tantsi edasi.”
„Kuhu sa lähed? Las ma tulen kaasa!”
„Koju. Ja ma ei taha mitte kedagi näha! Jää siia, olgu sul lõbus!” Ta naeratas, vilksas seejuures korraks selja taha vaadata. Kummardus, et põgusalt suudelda Chloe´t huultele. „Tule mind hommikul vaatama,” sõnas ta veel. „Ma tahan asjad läbi mõelda. Ära võta isiklikult.” Siis jättis ta Chloe´t enesele segaduses järele vaatama. Kõndis tagasi alkoholileti juurde ning ostis kaasa pudeli viskit. Ära minnes vaatas eemalt veel kord tantsivaid paare. Kusagil vilksatas Melly, aga Jim Faehleyt ta ei näinud.
Olles jõudnud lõpuks oma korterisse, haaras Skeet Martin pea käte vahele ja pomises needusi niikaua, kuni kergem hakkas. Varises selili voodisse ning vahtis kaua lakke. Raev ja meeleheide polnud head kaaslased. Need taandusid väga visalt. Üks pool temast tahtis kõik unustada, põgeneda maailma otsa ja peita end kõigi pilkude eest – häbist, et ei suutnud end Jimmy ees maksma panna. Jimmy, selle möku ees – naeruväärne! Teine pool tahtis raevutseda, kätte maksta, minna tagasi ja peksta kogu see neetud pidu sodiks… Rahunemine nõudis pingutust. Ta pidi rahunema!
Olukord oli äkitselt tobedam, kui Skeet eales oleks osanud ette aimata. Ah et Jim ei kavatsegi maksta! Tore! Suurepärane! Ma tegin kõik, et sõpra süüdistusest päästa ja nüüd… säh sulle tasu! Ta vehib veel noaga! Ta oleks võinud siiski Jimmyt millegagi lüüa. Mitte põgeneda nagu argpüks. Loodetavasti õnnestus lahkuda küllalt väärikalt… Vaevalt küll. Hea veel, et ükski plika pealt ei näinud, aga küll Jim selle eest hoolitseb, küll räägib veel kõigile, kuidas Skeet Martin jalga lasi!
Mõtted kihutasid laviinina peas. Ta ei teadnud enam, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Kuidas ometi tagasi võita inimeste usaldus? Kuidas saada Jimmylt raha, mida too oli aasta tagasi nii suuremeelselt lubanud? Räpane valetaja! 25 tonni on suur raha talupoisi jaoks. Liiga suur raha, et seda lihtsalt teenida. Skeet vedas hädavaevu ots-otsaga kokku. Hoolitsus tsikli eest nõudis raha ja lisaks toetas ta nii palju kui suutis Riggside peret. Lihtsalt tänuks, et nad temasse hästi suhtuvad ja sellepärast, et nad elavad vaesemalt, kui enamik teisi. Chloe oli hea tüdruk, ta oli seda väärt. Skeet ise hoolitses vaid iseenda ja oma „Harley” eest. Rohkem polnud tal kedagi ega midagi. See summa, mida ilmselt Jim iial ei kavatsegi maksta, laseks Martinil alustada täiesti uut elu. Mitte miljonärina. Lihtsalt võimalus Valgekülast lahkuda, leida töö ja osta endale ehk väikese talu. Elada. Niisama. Ta ei unistanud kunagi rikkusest, lepiks vähesega, kui vaid pääseks mälestusest ja sellest korterist eemale.
Kui ta vahest varem üksi olles mõtteis plaani pidas, kuhu minna ja mida selle rahaga teha, siis sellel ööl varisesid tema unistused kõik hunnikusse. Ta ei suutnud neid enam üles ehitada ning üldiselt ei tahtnudki. Kõik, mida ta soovis, oli taas Faehleyga silm-silma vastu kokku saada ning kui õnnestub vältida nuga, siis…
Skeet pani maki mängima. Keeras muusika põhja. Raske metal tekitas meeldivat jõudu, energiat ja… peamiselt viha. Enam mitte enese vastu. Enam mitte süütunnet. Kuid ta ei tohtinud tagasi minna, et taas otsida kohtumist Jimmyga. See oleks hullumeelsus, sest enam ei suudaks ta Jimmy loba kuulata. Ta läheks ja peksaks tal näo sisse. Aga selle eest topitakse ta ise uuesti luku taha. Ta ei sallinud trelle, kartis lukke ja kinnist ust. Ta vihkas neid rohkem veel kui Jim Faehleyt.
Ei, mitte praegu. Esialgu on tarvis maha rahuneda, sellest ääretust hirmust ja vastikustundest jagu saada, kõik läbi mõelda…Skeet haaras õlekõrrest kui uppuja. Mälestused vaevasid jälle. Need olid tal peas. Ta ulgus, püüdes neid meeleheitlikult tõrjuda. Nad tulid ta ette. Ta EI
TAHTNUD seda jälle mäletada! Ei mäletanudki. Oli osanud kustutada nii, et sellest jäi ebamäärane vari. Nagu oleks kõik olnud üks õudusunenägu, ei enamat. Aga see puss, see neetud puss, mis talle otse rindu sihtis, tegi olemise õõnsaks.
Äkki mäletas ta Dixonil noahaava. Või vähemalt verd. Palju verd vasakul küljel. Mustmiljon korda oli ta seda kuulnud teiste suust, aga ise MÄLETADA, see oli midagi muud. Midagi hirmsat. Ma ei tapnud teda! Püha jumal! Ma ei saanud teda noaga lüüa! Ta oigas selle mälestuse peale. Mark oli ju sõber, tookord sama palju kui Jim. See pidi olema õnnetus! Muidu polekski ta ju kogu süüd enda peale võtnud! Õigemini ei võtnudki. Valetas aina. Võttis vaid südames. Vaikis kõik maha ja sundis end unustama, sest nii oli õige.
Pool pudelit joodud, tundis ta lõpuks lämmatavat nõrkust. Mõistus oli selge. Ikka veel. Võiks juba unustada, ära vajuda, lõdvestuda, aga ei… Skeet heitis voodisse, lootuses natuke magada, et need hullud mõtted ometi rahule jätaksid. Muusika möirgas endiselt. Nii oli parem. Elada viha passiivselt välja.
Kuid uni ei tulnud. Nii jäigi ta lakke vahtima, vähkrema linade peal, juurde jooma…
„Mida sa teed?” äkki oli tema voodi serval istumas näitsik. Vööni paljas. Tüdruk bussist, keda ta mitme aasta eest juhuslikult kohtas, tutvust tegi ja korra baaris pitsigi välja tegi. Tüdruk oli kena, paljad rinnad ahvatlesid puudutama. Skeet oigas vaid. Ta ei suutnud kätt tõsta, et seda teha. Neiul oli omapärane ühe-suunurga naeratus. Võib-olla mingist traumast tingitud. Kuid see sobis talle ja köitis tookord Martini pilku. Suured pruunid silmad ja sama värvi lokid. See tüdruk äratas usaldust. Skeet püüdis pingsalt meenutada nime, kuni see kusagilt koitma hakkas.
„Tess?! Miks sa nii…”
„Tahtsin sind näha, Skeet. Sul on ilus nimi ja sa meeldid mulle. Ma mõtlen sinust iga päev. ”
„Jäta nüüd, ma olen purjus. Me ei tunnegi teineteist.”
„Pole tähtsust. Miks me enam kunagi ei kohtunud?”
„Ma ei tea.”
” Tahad sa rääkida mulle, mis juhtus? Ma tean: sul on tunne, et sured, kui ei saa sellest rääkida.