Chloe naeratas hellalt, võttis jaki seljast ja laotas voodi nurka kägardatud teki Martinile peale. Siis puges ka ise teki alla ja embas meest tugevasti.
„Ma olen sinuga, Skeet. Sa ei ole kunagi päris üksi.” Chloe teadis, et need on siiski vaid hetked, mida ta röövida püüab. Ta säilitab neid kui hinnalisi aardeid, ladudes õhtuti laekasse ja keerates lukku. Igaks juhuks. Sest, nagu alati, pole Skeet Martinit tema jaoks kauaks. Varsti leiab ta jälle kellegi teise ja unustab tema olemasolu. Aga tal pole õigust olla armukade. Ta peab olema kannatlik. Nii on see alati olnud. Läbi südamevalu ja pisarate on ta Skeet Martinit aastaid imetlenud. Ja mõnikord, jah, tõesti mõnikord möödaminnes, on see mees teda märganud. Korraks seismagi jäänud ja öelnud, et ta on hea tüdruk, tõeline sõber või midagi säärast. Midagi hella ja ilusat, kuid mitte kunagi seda, mida Chloe tegelikult kuulda tahaks.
Kunagi oli elu Valgekülas nii põnev ja tore. Nemad, noored ja muretud, kõik mähkmetest saadik teine-teist tundvad, nautisid elu täiel rinnal. Nende hulgas olid Jim, Marco, Melly, kadunud Mark ja nii mõnigi veel, kes ajapikku kaugema tee jalge alla võtnud.
Kui Mark kadus, räägiti algul, et ta läks Carterville´i tööd otsima. Carterville on kaugel. Ta läks sinna vanemate teadmata, soovides neid võib-olla üllatada… Nii kõnelesid Jim ja Skeet nagu ühest suust. Keegi teine sellest ei teadnud. Kõik jäid neid uskuma. Mark oli omamoodi viguritega poiss. Pahanduste peale oli ta sama maias kui Skeet Martin ja vanematele paha nalja teha – see oleks üsna tema moodi. Kuid terve kuu aega läks mööda. Markist polnud endiselt jälgegi. Politseis oli ta juba ammu tagaotsitav, sest Lisa Dixon aimas halba. Pikal teel ja võõras linnas võib paljugi juhtuda.
Ja siis äkki leiti ta üles! Püha jumal! Terve Valgeküla võpatas õudusest selle teate peale. Mark polnud kuhugi sõitnud, ta oli hoopis väga jõhkralt tapetud! Aga poisid vandusid ikkagi oma. Nii olevat Mark Skeetile baarist lahkudes rääkinud, kui nad koduteele asusid, et läheb hommikul Valgekülast ära. Ja Jim teadis, et Mark oli varemgi seda küllalt maininud. Aga ainult Martin oli see, kellega teda õhtul baarist lahkumas nähti. Tal polnud selleks ööd mingit alibit. Oma jutu järgi käis ta tsikliga tiiru ära järsakul ning jäi siis tühja majja, mis koduteele ette jäi, vihmavarju, tukkuma seal oma peatäit välja. Ta oli lahkudes purjus, seda teadis ka Millan öelda. Mark oli ilmale vaatamata edasi läinud. Aga ikkagi polnud tal alibit.
Chloe tundis talle igas sündmuses kaasa. Nuttis öösiti tema pärast. Püüdis inimesi tema süütuses veenda. Lõpuks andis alla ja loobus, sest rahvas hakkas teda ennast sellepärast põlgama. Nad tahtsid uskuda vaid enda luulusid.
Nüüd siis tuli ta koju tagasi. Vaikivam ja tõrjuvam kui enne. Kõiki kahtlustav ja… kuidagi hirmunud. See oli nüüd teistsugune Martin. Aastaga oleks ta justnagu sirgunud, muutunud kuidagi poisikesest meheks, kasvatanud muskleid ja õppinud olema ISE.
„Kas sina usud, et ma olen Marki surmas süüdlane?” küsis Skeet ootamatult vaikse häälega.
„Ei sugugi. Ma pole seda kunagi uskunud.”
„Aga… aga kui tegelikult olengi? Kas sa annaksid mu välja?”
„Skeet!” Chloe suudles teda ahnelt huultele. Silitas hellalt mehe karedat kätt. „Sa ei ole mõrtsukas, rääkigu teised, mida tahavad. Ja kui sa isegi oleksid, siis ma usun, et see, mis Markiga juhtus, oli õnnetus. Ma ei annaks sind ilmaski välja!”
„Siis sa ju varjaksid kurjategijat. See on karistatav.”
„Ma vist ei hooliks sellest.”
„Ära ole endas nii kindel. Mis siis, kui ma sind ühel hetkel välja vihastan?”
„Siis ma lihtsalt ei saa vihaseks. ”
„Aga… aga, kui sa TEAKSID, et ma tapsin Marki ja… ja et see polnudki õnnetus?” Küsis Skeet väga ettevaatlikult.
Chloe hüppas ehmunult istukile.
„Püha müristus, Skeet! Mida sa sellega öelda tahad?”
„Seda, et… ära usalda kõike, mida näed, tunned või kuuled.” Martin sulges silmad ja viskas pea kuklasse. „Sa petad iseennast, kujutledes, et armastad mind.”
„Tahad sa mulle öelda, et tapsidki Marki ära või?” ei suutnud Chloe oma kõrvu uskuda. „Sa oled segi läinud!”
Skeet muigas võidurõõmsalt.
„Häh, ma tegin sulle tünga. Sa jäidki uskuma, eks ole?” Ta tegi lahti ühe silma ning nägi Chloe´t kergendatult ohkamas. Tüdruk oli näost hall. „Kuulujuttudes on peidus tõde, kui sa seda veel ei tea. Kõik Valgeküla rahvas räägib sellest. Miks SINA seda ei usu?”
„Sest… sest ma tunnen sind liiga kaua, liiga hästi. Ma ei usu, et sa kellegi tapmiseks võimeline oled! ”
„Olgu peale, jätame selle jutu,” ohkas Skeet alistunult. „Tule tagasi! Ma ei kutsunud sind selleks, et sa ainult mu kõrval lesiks ja tõmbleks. ” Ta sirutas käe Chloe poole, haaras tal tugevasti käest. „Tule ometi, näita siis, et ma tõesti pole üksi.”
Chloe vangutas pead.
„Ei-ei, sa oled ikka täiesti võimatu! Sa ikka oskad kohe mu tuju rikkuda! Niiviisi ei tehta nalja! Ma ei taluks su varjugi, kui teaksin, et sina olid see värdjas! Ära enam kunagi niimoodi räägi!”
„Aga kõik teised ju…” alustas Skeet jälle, kuid Chloe karjus hüsteerias vahele:
„Mind ei huvita teised! Ma ei hooli kuulujuttudest! Ma tahan teada kindlalt, kes seda tegi, muidu ma ei usu ei sind ega ka kedagi teist!”
„Tubli tüdruk,” naeratas Skeet rahulolevalt ning tõmbas tugevasti Chloe´t oma rinnale. „Just seda vastust ma sinult ootasingi.” Ta suudles Chloe´t nii, nagu kunagi polnud teda veel suudelnud. Aga hinges oli niisugune raskus, et tahaks nagu nutta. Ta võitles selle tohutu kurbusega, lämmatades teda helluse ja suudlustega, lootes, et armatsemine teeb olukorra paremaks. Jälle tõrjus ta unenäo ja mälestuse aju salakambrisse, et see isegi piiluda sealt ei julgeks. Ta tahtis kedagi usaldada, kedagi, kes ei jookseks jalamaid pollade juurde kaebama. Kedagi, kes temasse usuks, nagu… nagu Chloe. Aga Chloe pole see inimene. Kuidas ta saigi viivuks arvata, et teda ei rebita tükkideks niipea, kui tõde ilmsiks tuleb? Mõrtsukale pole kohta päikese all. See katse ei tasunud ära. Ta lootis vaid, et Chloe ei võtnud tema pihtimist tõena. Ta keeras end järsult. Viha lahvatas ja ta tahtis Chloe´t vallutada, talle haiget teha, kasvõi lüüa…
Ainult käsi ei tõusnud. Ta rebis üles kollase pluusi ja suudles meeletuna tüdruku paljast ihu. Ka nii võiks vabaneda pingest.
6. Lõks
Sel korral oli ta kavalam. Seisis oma pool tundi Faehleyde maja lähedal ning lihtsalt ootas. Pime öö oli tõesti kuratlikult pime, pilves ja ähvardavalt vihma sarnane. Ta tahtis teada täpselt, mis sellisel ajahetkel Faehleyde õues toimub. Ta oli valmis siin seisma kasvõi nädalate kaupa, et vaid Jimmyt uuesti kätte saada, sest tal oli kahtlus. Puud tee ääres kohisesid tuule käes. Jimmyl oli täna sünnipäev. Külalised, need mõned sõbrad, näisid lahkunud olevat ja majas oli vaikus. Käekell näitas veerand kahte. Mõte, mis Martini siia tõi, tiksus peas kui pomm. Õuel polnud vanade autot, seega andsid nad pojale vabad käed pidutsemiseks ja lahkusid kodust. See oli suurepärane. Vähem targutajaid – rohkem lootust. Aga ta ei teadnud, kas Jimmyl ikka on kombeks õhtul värskes õhus jalutada? Õnnevärk küll, kuid nüüdsest passib Martin siin kasvõi nädalate viisi. Ükskord tuleb Jim ikka üksinda välja.
Seesama mõte, mis ärkas koos pussi nägemisega Jim Faehley käes. Loomulikult kandis ta ka ise nuga alati kaasas. Liigendnuga, igaks juhuks, kuid mitte niisugust pussi ja… Skeet ei armastanud sellega teiste nina ees vehkida. Siiamaani oli ta seal vanglamüüride vahel mõelnud, et võis juhuslikult tõesti Marki oma väikese noaga lüüa. Aga sellega on raske inimest tappa. Kohtuekspertiis