Veri voolas nüüd üle terve põse ja silm kleepus vägisi kinni. Tuul puhus näkku. See oli külm ja hea. Nii külm ja värskendav, et vaatamata värinatele ta peaaegu unustas oma lüüasaamise.
Täiesti vaevatuna jõudis ta koju, lükkas tsikli garaazhi ning lukustas hoolikalt ukse. Maailm tiirles ta ümber.
„Kuradi kurat!” urises Martin läbi hammaste.„Ole sa neetud, va SÕBER!” Lohistas end raskelt trepist üles teisele korrusele. Lõpuks, kui koduukseni jäi vaid kaks sammu, vajus ta trepimadelmele istuma.
Vaprus jättis teda siinkohal maha. Kas poleks olnud siiski targem Millanit kuulda võtta, lasta tal endal näiteks pea kinni siduda või teha tont teab, mida veel. Peahaav võib olla ju pagana ohtlik. Hädavaevu mäletas ta lööki vastu pead. Aga mis ja millal, ei tea. Ta leidis taskust võtme ja vaatas ukse poole. Kaks sammu. Mitte käpuli, vaid püsti. See näis olevat lausa võimatu. Siis otsustas kutsuda abi, võttis põuest mobiili. Silm ei seletanud numbreid ega nimesid. Valis esimese ettejuhtuva ning vajutas O.K.. Kuulas hetke vältel kutsungeid.Vastu võttis naine, kelle hääl tundus liigagi tuttav. Tal polnud võimalustki eksida.
„Tule, palun, appi,” pomises ta vaevu.„Mul on halb. Ma ei jõua koju…”
„Skeet?” kostis Melly vapustatud hääl „Oled see sina või?” Melly sattus lausa paanikasse. „Ütle mulle, kus sa oled?”
„Ukse taga,” Skeet naeratas hädiselt, tundes Mellyt nii lähedal olevana. „Kodus.”
„Ole rahulik, mul võtab hetk aega. Ma tulen kohe.” Kõne katkes.
Skeet Martin langetas telefoni ja vaatas abitult kinniseid uksi. Kollane lamp põles nurgas. Kasimata kiviseinad ümberringi. Seda oli nii raske koduks nimetada. Siinpoolses trepikojas on ta ainus elav hing. Kaks peret elavad teises. Siin võib end lolliks röökida ja mitte keegi ei kuule. Ta pidi oigama, kui iiveldus peaaegu oksele ajas. Saaks ometigi voodisse… Skeet üritas tõusta, sai jalad alla, komberdas ukseni, torkas võtme lukuauku ning keeras ukse lahti. aga siis läks silme ees mustaks ning pehmendamaks kukkumist, pidi ta sinnasamasse uuesti maha istuma.
Näis, nagu oleks tohutu aeg möödunud ja samas sulges ta silmad vaid korraks.Ootamatult oli Melly Archer kükitamas tema ees.
„Tule tuppa, Skeet, las ma aitan sind,” pakkus Melly lahkelt oma õlga. Lükkas käe noormehe kaenla alla. Skeet nägi välja päris kohutav. Veri oli värvinud vasaku poole näost punaseks, osaliselt juba kuivanud, osaliselt värske. Melly hinges segunenud tunded ulatusid haletsusest vastikuseni. Aga Skeet vaatas talle armunud pilguga otsa ega üritanudki tõusta.
„Ei jõua,” naeratas viimane hädiselt. Talle meeldis väga niiviisi Mellyst kinni hoida, vaatamata kehvale olukorrale.
„Tule ometi!” käskis Melly teravalt. „Ära mängi lolli!”
Ta tõusis vastumeelselt ja seekord kõndis vapralt Melly õlale toetudes ühe hooga magamistuppa välja. Vajus lõdvalt oma voodile. Istus seal ja määris käed verega kokku. Ropendas.
Melly sättis kiiruga padjale suure rätiku, mis enne toolikorjul oli rippunud. Niipea, kui Melly sellega hakkama sai, vajus Skeet oiates külili.
„Oli sul nüüd tarvis sellele Marcole kallale karata või? Napakas tüüp oled, Skeet! Mis sul seal kõrtsis ometi hakkas?”
„Ta lõi Chloe´t – minu pärast. Ma ei kannata, kui mõni lojus…”
„Chloe´t pole ilmaski keegi löönud! See oli ju lõks, tola! Nad tahtsid sulle lihtsalt ära teha! Sa jääd ka kõike uskuma, naiivne tohman, nagu sa oled!”
„Kas…Kas Chloe on siis terve?”
„Täieti. Vastupidiselt sulle ja Jimmyle! Ma ütlesin kohe, et see nali läheb neile kalliks maksma. Jim on praegu kodus siruli nagu sinagi!”
„Tore!” irvitas Skeet.
„Las ma pesen su haava puhtaks. See tuleb kinni siduda. Näita oma pea ette…oh, jestas!” Tüdruk lükkas õrnalt verega määrdunud juuksed laiali, et näha üsna väikest, lõigatud haava ja selle ümber tohutut muhku. „Oh, pagan, sul läks veel päris hästi, kuigi see värk on väga inetu. Kuidas põrutusega on?”
„Misasi on põrutus?” küsis Martin vastu.
„Idioot!” kirus Melly ja naeratas siis lootusetult. „Peavalu, iiveldus, minestamine…Kas sa mitte ei minestanud seal ukse taga?”
„Ei.”
„Miks sa seal siis istusid, aga mitte oma toas?” Melly vaatles teda tähelepanelikult, kulm kortsus.
„Ootasin sind.”
Melly turtsatas põlastavalt.
„Lõpeta oma lollused!” Kus on su sidemed ja ravimikarp? Kus? Vasta enne, kui verest tühjaks jooksed!”
„Seal…” Skeet osutas kapisahtli poole ning oigas jälle.
Melly leidis ravimid hooletult sahtlis laiali olevatena. Võttis sidemerulli, kompressilapid, valuvaigistid. Tõi köögist kausiga vett ja asus hoolikalt pesema haava Martini peas.
„Miks sa tulid?” küsis Skeet vaevukuuldavalt, istus nüüd kõrgeks sätitud padja najal ning imetles silnmanurgast murepitserit Melly näos.„Sa ju abiellud Faehley´ga. Miks sa siia tulid?”
„Sest sa kutsusid. Ma küsin nüüd parem sinult: Miks sa just mind kutsusid?”
„Ära abiellu. Palun, Melly, ära tee seda!”
„Kuidas see sinusse puutub? Tahad kõik plikad endale jätta?”
„Lihtsalt… ära usalda Jimmyt. Ta on petis ja väärakas. Jäta see jama ära.”
„Mille poolest sina ise parem oled? Täna olid ju sina see, kes teistele kolki andis ja ega ise kah ilma ei jäänud. Jim läks Marcot kaitsma.”
„Sa ütlesid,et see oli lõks,” mainis Skeet.
Melly kõhkles.
„Ma kuulsin enne midagi nende jutust. Võib-olla ma eksin. Igatahes polnud sul tarvis Marcole kallale karata.”
„Ta sai, mida tahtis,” teadis Martin öelda.
„Seda küll. Ja sina said kah oma tasu. Nii,et ole vait, võta tablett sisse ja maga hommikuni.” Melly Archer lõpetas pea sidumise ja astus eemale. Surus talle pihku tableti ning veeklaasi ja oli valmis minema. „Ole edaspidi ettevaatlik, sa ei meeldi enam kohalikele.”
„Ma tean seda paremini kui sina, Melly.”
„Head und, vägilane!” naeratas Melly veidi kaastundlikult, sättides tekki Martinile peale ning lahkudes lisas veel: „Kui läheb halvemaks, kutsu kindlasti kiirabi. Ma tulen sind hommikul vaatama.”
3. Austaja
Monica Archer tõusis öö hakul voodist, et küsida, kust tuleb tütar nii hilisel tunnil. Hõõrudes silmadest und, tuli esikusse.
Melly võttis parasjagu riidest lahti. Tõmbas saapaid jalast.
„Tere, ema!” sõnas kiirustades.Väsimusest polnud ta näos jälgegi.
„Tere kah. Kas sa täna ei pidanud Jimmy juurde jääma?”
„Ei, täna mitte.”
„Kas läksite Jimmyga tülli või?”
Melly naeratas.
„Ei sugugi. Lihtsalt…kas sa ei tea, mis õhtul baaris juhtus?”
Ema raputas pead.
„Ei, räägi.”
„Seda, et… Jim läks Skeetiga kiskuma.”
„Juba jälle?”