Tähtsusetud repliigid keerlesid ikka endiselt kadunud Marki ümber. See ei mõjunud hästi,ei leevendanud pinget. Martini käed värisesid, kui ta õrnalt kohvitassi pihkude vahel hoidis, nautides sellest õhkuvat kuumust.
„Sellesama tsikliga murrad sa ükskord oma kaela, ” ütles Lisa Dixon äkki tasa. „Ma ei soovi sulle halba, aga kui sa meie Markile midagi tegid, siis olgu need sõnad sulle needuseks kaasas!
MIND sa oma süütuses ei veena!”
Skeet Martin tardus soolasambaks.Jõllitas õuduses mrs. Dixonile otsa, suutmata enam midagi enese kaitseks öelda, sest see naine siin nägi teda tõesti läbi. See oli võimatu!
„Jäta nüüd ometi,Lisa!” hüüatas Ralph. „Sa ei peaks teda süüdistama, vaid mõistma!”
„Mõistma? Mõrtsukat?” imestas Lisa omakorda.
Äkki näis Martinile see kohv mürgina ning saiake käes, nii lõhnav ja kuldne, ajas südame pahaks.Ta viskas selle kiiresti tagasi vaagnale ja kargas laua tagant püsti.
„Loll temp!” nähvas ta tigedalt, pöördudes pigem iseenda, kui võõrustajate poole.„Ma teadsin kohe, et ma ei tohi siia tulla! Vabandan väga, et teie kena õhtu ära rikkusin! Millan veenis mind tulema,ma poleks ehk siia ilmaski oma jalga tõstnud.Ma tõesti lootsin leida siit lepitust, aga nüüd sain hoopis needuse kaela! Tänan, tänan teid KÕIGE eest!” Ja enne, kui Ralph midagi öelda jõudis, kihutas Skeet juba uksest välja.
Meeleheites oleks nii väga tahtnud haarata põuest pudeli ning virutada see siinsamas vastu seina. Juba käsi põues, mõtles ta siiski veel kord ümber. Kõndis ruttu „Harley” juurde ning lõi mootori käima.
Ralph Dixon pani õues tule põlema ja hüüdis talle midagi järele.
Skeet ei pöördunud tagasi vaatama. Hinges pulbitsev torm viis teda ära õuelt, kus teda enam iial näha ei tahetud.
Lisa Dixon seisis ikka veel vaikides laua juures, millel maha jäänud kohvitass, veel aurav ja kuum, ent külalisest puutumata jäänud. Skeet oli põgenenud, täis viha. Tuba oli taas tühi ja süda tilkus verd.
Ralph tuli tagasi siis, kui mootorratta eemalduv mürin kauguses hääbus.
„Sa poleks tohtinud talle niiviisi öelda!” oli Ralph pahane.
„Ma ei öelnud ju midagi halvasti. Kui ta oleks süütu, ei peaks see teda nii raevu ajama.”
„Lõpeta ometi! Sinu needuse peale läheks isegi pühak endast välja! Poiss on omadega läbi! Näed ju, ta pole kunagi olnud selline närvipundar! Kas sa arvad, et tal oli seal vanglas kerge? Ja et ta lisaks kõik kaotas…” Ralph oli pahane, istus tagasi oma tugitooli ja haaras ajalehe kätte. See rahustas tema närve.
„Ma lihtsalt ei talu, et ta sõidab oma „Harley´ga” ringi, nagu poleks tema jaoks midagi erilist juhtunudki. Ja see, et ta julges veel siia oma jalga tõsta – see on ju lihtsalt jultumus! ”
„Mulle näis, et ta üritas meiega ära leppida!”
„Purjus peaga, eks ole? Markiga leppis ta samuti ära – kahjuks vaid paar päeva, enne kui mu poeg jäljetult kadus!” nähvas Lisa ärritunult. „Kas sa ei näinud, kui täis ta oli? Ma võiksin praegu kohe helistada politseisse, sest ta ajab veel täna pimedas kellegi alla! Ma olen alati kartnud, et Skeet võib olla ohtlik! Ta on olnud pätt lapsest saati!”
„Samas kiitsid sa teda viisaka käitumise pärast!” nähvas Ralph oma kohalt. „Ära unusta,et ta on ikka endiselt seesama Martinite poiss, keda sa omal ajal appi kutsusid, kui Mark töö juurest minema viilis! Vaevalt on ta nüüdki meile ohtlikum, kui terve küla talle ja see on pooleldi sinu teene, et Skeet endale kohta ei leia!”
„Uskumatu, et sa kaitsed meie poja mõrvarit! Sa unustad lausa, et Mark on tapetud! Et Skeet oli see, keda ainsana siin külas kahtlustati! Nüüd on Skeet jälle vaba! Kus on ses maailmas õiglus? Ei, mu hing ei leia enne rahu, kui Skeet saab oma teenitud palga!”
„Skeet pole ju süüdi! Miks sa sellest ometi aru ei saa, naine?” hädaldas Ralph, tundes end, nagu mõnikord varemgi, külas ainsa terve mõistusega inimesena.” Mis siis, kui ta kannatas hoopis asjata? Ta pole kunagi osanud veenvalt valetada! Miks siis nüüd teda mitte keegi ei usu?”
„Sest sina oled see ainus naiivne tola, kes usub. Kõik tõendid räägivad ju tema vastu!”
„Mis tõendid?” ajas Ralph silmad pärani.„Tõendeid ju pole! Pole ainsatki konkreetset asja, mis teda Marki surmaga seoks! ” Ralph tugines faktidele, mõtles kainelt ja erapooletult. Lisa arvates näis ta olevat kaotusest liiga kergesti üle saanud. Kas ta ei armastanud oma poega? Naine ei mõistnud teda. Tema süda ütles midagi muud. Ta vihkas Martinit kogu südamest, uskus endiselt, et Skeet pääses vanglast vaid tänu suurele rahale ja oma advokaadi kavalusele.
Püha Jumal küll! Lisa tundis end äkki vana ja väsinuna. Nii meeletult vanana, et tahaks minna, heita kalmistule poja kõrvale, et ei peaks enam nägema seda mõrtsukat, kes kõigest hoolimata taas küla mööda ringi kihutab. Kõik kardavad teda, mitte ainult tema üksi.
Ta mäletas päeva, mil poeg lahkus õhtul kodust ega tulnudki enam iialgi tagasi.
Kuu aega läks mööda. Mark oli jäljetult kadunud.Poiste,sõprade sõnul, oli ta rääkinud Carterville´i tööle minekust, ilma vanemate teadmata. Jah, see oli tõsi, ta rääkis sellest ka kodus, kuid Lisa oli vastu, nõudis, et poiss kodu lähedal töökoha leiaks.Esialgu võis poiste juttu uskumagi jääda. Aga kuu aega hiljem leidis Calderite vanaperemees, kes oli koeraga mere äärde toomingavõsasse jalutama läinud, äkitselt laiba. Koer leidis… Koera imeliku käitumise pärast kutsuti politsei kohale ja…Lohakalt oli Mark sinna kõdu sisse maetud. Noahaav oli küljes ja peksmise jäljed…
Püha Jumal! Pisaratest sai nähtamatu jõgi. Katkematu joana voolab see mere poole. Läbi metsatuka, mis toomingaõitest selgi kevadel lõhnav ja valge, meelitab kohale ööbikuid… nii kauaks jääb voolama see jõgi, kuni ema süda poja kõrvale maetakse. Ja ükski igapäevane rõõm ei suuda seda enam peatada. Sest nii vähe on tarvis, et murda kõik lilled ja ilu, mis vaevaga kaks aastakümmet kasvatatud. Aga see aeg oli ilusaim Lisa Dixoni elus. Ja aeg ei pöördu tagasi…
2. Chloe
Ta vihkas Dixoneid, vihkas iseennast ja seda pimedat maailma, millesse mürinal viis teda „Harley Davidson„, lõigates skalpellina valgusvihku öise udu sisse. Enesele aru andmata oma tegudest, surus ta aina gaasi juurde. Kruusatee oli auklik. Ühel pool võsa, teisel pool karjus. Loopides tagaratta alt kive ja tolmu, sööstis ta edasi, laternavalgus sähvimas piki metsatukka. Hetketi valgustas see iga puutüve eraldi.
Ja tema hing nuttis. Valusas meeleheites valis ta puud, mille vastu põrgates võiks nii hõlpsalt kustutada oma küünla. Ei julgnud, muidugi mitte.
Metsatukk lõppes. Ühtäkki leidis ta end maastikult, mille servades, kaugel metsade ääres, teisel pool põldu ja karjamaid, paistis küla kui tondiloss. Tema ise aga seisis üksi keset teed. Ta oli peatunud. Ei teagi, miks. Tolmupilv keerles veel Martini ümber pärast seda, kui ta pidurdades oma pirueti sooritanud oli. Ise veel õieti taipamata, miks nimelt, vaatas ta enese ümber: Paremale jäi tuttav toomingavõsa. Selle taga kohises meri. Eespool tõusis tee järsult mäkke ning kadus lahja udu sisse. Skeet teadis, mis seal ees on.
Tee viib otse mööda serva, kuni jõuab kaarega järgmise külani, mis asub umbes kaheksa kilomeetri kaugusel otse merekaldal. Haruteed pidi võib jõuda kenasti tagasi Valgekülasse, kuid siis tuleb läbida mets ja mööduda Kuuallika talust…Aga see järsak! See neetud järsak tõmbab teda enese ligi kui magnet. Ta veel hädavaevu suudab sellele kutsele vastu panna.
Mets kohises. Üsna lähedal huikas oma võigast naeru kassikakk. Külm judin