Billy Elliot. Melvin Burgess

küll teeskles, et harjutab poksimist, aga põrgutki. Hiilisin õue, et pilk peale visata, ja seal ta oligi, sama vana asja kallal. Käed ühele poole kaares, seejärel vehkis ta nendega ja hakkas ringiratast keerutama. See oli imelik, kuidas ta tühjusesse vahtis. Ja kindad – mhmh, tal olid kindad käes. Ta nägi välja nagu mingi kuradima maniakk. Ta ajab mulle vahetevahel hirmu nahka, see meie Billy. Ma ei tea, mida temast arvata.

      Astusin välja ja rääkisin temaga. „Mida sa teed, poeg? Näed välja, nagu oleks sul mingi hoog peal või midagi.”

      „Ma harjutan, isa.” „Ei, sa ei harjuta. Mida niimoodi harjutatakse? Mökuks olemist? Kas sind ei huvita, mida inimesed sinust arvavad?”

      „See on lihtsalt üks paganama pööre.” „Ikkagi, ära tee seda. Mitte õues, kus inimesed võivad peale sattuda.”

      „Aga sa ei lubanud mul ju toas harjutada!” „Ära seda lihtsalt enam üldse tee, muud ei midagi. Selge?” Ma ei näinud seda pärast enam nii tihti, aga teadsin, et ta polnud järele jätnud. Kuulsin teda muudkui kukkumas. Kolksuga maandumas, köögis asjadele otsa komistamas. Karjusin alatasa: „Jäta see kuradima kolistamine!” Ta kukkus kord ka vannis. Oli pühapäevaõhtuse vanniskäigu aeg, kostis määratu plärtsatus ja kui ma üles läksin, oligi ta seal: vahtis end peeglist, üleni riides, läbimärg, käed valmis uut pööret alustama.

      „Sa teed seda jälle!” ütlesin talle. „Ma lihtsalt kukkusin vanni, muud ei midagi,” vastas poiss. Ma ei hakanud rohkem midagi ütlema. Pööritasin lihtsalt silmi ja jätsin ta tegutsema.

      Tundsin ta pärast tollal muret. Rääkisin ka Susan Harrisega meie tänavalt, aga tema arvas, et ma ei peaks sellest välja tegema.

      „Ta on lihtsalt poisike, alles kaksteist, tegelikult veel täitsa titt,” ütles ta. „Las ta olla, Jackie, küll temaga saab kõik korda. Ta peab kuidagi auru välja laskma.”

      Ta on ise neli tükki üles kasvatanud, see Susan, nii et ma arvasin, et küllap ta teab paremini. Ju on see miski, mida isa ei lubaks teha, aga ema pigistaks silma kinni.

      Aga seda tuleb küll öelda, et meie Billy, ta sai sellega hakkama. Mis iganes eesmärgil, aga ta sai sellega hakkama. Tulin just poest koju, piimapudel taskus, ja tema oli parasjagu õues asja kallal. Seisatasin ja vaatasin. Sirgelt üles, pilk otse seinal, käed välja sirutatud – piraki, ja ringiratast ta keerleski, kaks või kolm korda, mul läks lugemine sassi, sest ta liikus nii kiiresti. Ja seejärel jäi ta seisma nagu kinnilöödud uks, kõmm.

      „Jess!” Ta oli nii õnnelik, et ma ei suutnud naeratust tagasi hoida. „Jess, jess, ma sain hakkama, ma sain hakkama, ma sain hakkama!” Ta tantsis trampides ja juubeldades mööda hoovi ringi. Ma polnud veel kunagi nii õnnelikku last näinud.

      „Said hakkama siis,” ütlesin ja ta kukkus vaat et ninali. Ta oli olnud niivõrd keskendunud, et polnud mind märganudki.

      „Oh jummel, isa! Huh! Sa ehmatasid mind.” „Njah. Nii et said hakkama, jah?” „Vaata ise!” Ja ta keerutas end veel korra, kuid ei saanud enam hakkama, mitte siis, kui mina pealt vaatasin. Tal ei tulnud üldse välja.