„Sa oleksid pidanud selle hiljem avama, nagu ta palus. Igatahes, sa tead, mis seal kirjas on, mis siis enam?” ütles Tony.
„Kas sina siis ei igatsegi teda?” küsisin. „Ah keri perse!” vastas ta, pööras külje ja jäi magama. Näete? Ma ju ütlesin. Igatahes. Klimberdasin parasjagu klaveril „Cosmic Boogiet” ja kujutlesin seda tehes ette, kuidas ema sõrmed klahve puutusid ja muusikat kuuldavale tõid. Ta mängis vanasti meile kõigile. Memm keerutas siis mööda tuba ringi ja tegi, nagu oleks baleriin. Mina ei oska mängida. Käiksin klaveritundides, aga ma ei küsi selleks luba, sest kas teate, mida minu isa selle peale kostaks?
„Billy, meil pole raha, et paganama päralt süüagi osta, rääkimata siis klaveri taga lulli löömisest, poja.”
Selline on minu isa. Tema ja Tony on nagu kaks tilka vett. Muud ei ole, kui et peab enda eest seisma, halva üle elama ja kokku hoidma. Inimeste mälestamisele ei jää aega, vähemalt neil mitte. Neil on liiga palju tegemist, et enese eest seista. Võidelda piketeerijate rivis, olen neid kuulnud. „Streigimurdja! Streigimurdja! Streigimurdja!” Võidelda kaevanduses. Kujutan neid seal all ette, võitlemas söeesis, söetükke välja rapsimas nagu paar paganama mehaanilist kaevurit. Ja võitlemas üksteisega ja minuga ka. Milleks?
Nad tülitsesid ka sel hommikul.
„Tule nüüd, isa! Me jääme hiljaks! Ära jahmerda!” Tony tormas ringi, tõmbas saapaid jalga, laksas käsi kokku. Aga isa tahtis, et kõik näeks hea välja. Ta muretses alati, kui memm jäi üksi koju.
„Mul on ju aega, et memmele hommikusööki teha, eks?” „Persse küll! Billy saab ka seda teha. Tule nüüd!” „Oota.” Isa jooksis õue. Tony tammus edasi-tagasi ja podises endamisi. Mina lihtsalt istusin ja mängisin oma lugu. Nii on kogu aeg. Tülitsemine ja kaklemine. Nad muud ei teegi.
Isa naasis söekorviga. „Sütt pole kuigi palju järel.” „Kaevame järgmisel kuul uue satsi välja.” Isa seisis, suunurgad allapoole kaardus. „Ära peta end,” ütles ta. Tony vaatas teda, nagu oleks isa mürk ise või midagi säärast. Võis lausa tunda, kuidas õhk tardus. Tony vihkab seesugust juttu. „Sina annaksid lihtsalt alla ja jääksid voodisse, kui mind ei oleks, kas pole?” ütles ta.
„Tony,” alustas isa, kuid Tony oli juba pahane. „Vali ise, kurat võtku, mina ei jää send passima.” Ta haaras peotäie plakateid kaasa ja astus ukse poole.
„Tony! Tony, oota mend!” hüüdis isa. Aga Tony oli läinud. Isa ei jooksnud talle järele. Ta lihtsalt seisis ühe koha peal. Tony arvates on isa käega löönud. Tony arvates on ta alla andnud. Ma’i tea, võib-olla on tal õigus.
Mängisin oma laulukest edasi. „Lõpeta juba ükskord see klimberdamine, Billy!” karjus isa mulle ootamatult.
Ma ei teinud sellest väljagi. „Ema oleks lubanud,” ütlesin isale ja klimberdasin edasi. Isa astus mulle selja tagant ligi ja rammis kaane alla. Sain näpud napilt vahelt ära. Seejärel jooksis ta uksest välja, Tonyle järele. Miks ta peaks tahtma, et ma mängimise jätan, kui ta ise pole siingi?
„Näeme hiljem klubis,” ütles ta lahkudes. „Oi kurja!” mõtlesin. Ma vihkan seda, kui ta tuleb vaatama, kuidas ma poksin.
„Kuula. Mina poksisin. Mu isa poksis. Sina poksid.”
Selline mu isa on. Seda, mida tegi tema kakssada aastat tagasi, tegi tema isa omakorda kakssada aastat tagasi ja teen mina praegu kahesaja aasta pärast. Tänu sellele mu isa teabki, mis on mis. Minu vend ajas teda väiksena alati marru.
„Sa’i saa mulle öelda – ma tian!” ütles ta ikka. See oli vanasti, enne kui temast sai samasugune nagu isa. Nüüd on ta sama hull. Ja sellepärast viskangi kindad igal pühapäeva hommikul kaela ümber ja lähen klubisse, et nende pärast kellelgi nägu sisse peksta.
Mulle võiks poksimine meeldima hakata, kui nad mu vaid rahule jätaksid. Aga asi on selles, et mul on selle kohta oma ideed ja see neile ei meeldi. Poksimises pole nimelt oluline, mida kätega tehakse. Oluline on jalgade töö. Treener George ja isa, nemad ei mõista seda. Nende arvates on küsimus lihtsalt selles, kui kõvasti kellelegi vastu pead virutada, aga see on vale. Vaadake või Muhammad Alid. Teda ei saa lüüa, sest teda pole võimalik tabada. „Lenda nagu liblikas, nõela nagu mesilane.” Kui George peaks nii laulma, kõlaks see pigem sedasi: „Seisa nagu kuramuse kivi, löö nagu kuramuse kallur.” Ta alati karjub mu peale ega luba niisama tantsida.
George vihkab seda. „Löö teda! Löö teda! Seisa paigal ja võitle!” karjub ta mulle. Seisa paigal ja lase end lüüa, tahab ta öelda. Ta arvab, et teen seda vaid tema ärritamiseks. Kord ronis ta lausa ringi ja hoidis mind paigal, et teine tüüp saaks mind korralikult klobida. Kui nad jätaksid mu üksi, kuni teised kutid ära kurnan ja nende jalad ära väsitan, annaksin neile kere peale. Aga nad ei suuda nii kaua oodata. Nad ei mõtle. See on nimelt taktika. Nad paganama päralt ei mõtle.
Jackie Elliot
Noh, ma muretsen poisi pärast. Pole kedagi, kes pärast ema surma tema järele vaataks. Teen tema heaks kõik, mis minu võimuses, aga poisil on ema vaja. Eriti sellisel poisil.
Vaadake või seda võitlust, mida praegu peame. See on võitlus tuleviku nimel, meie kogukonna nimel. See on võitlus minu töö ja Tony töö nimel – aga on see võitlus Billy nimel? Näha meie Billyt pool kilomeetrit maa all, lõhkumas sütt välja, mustaks värvunud higi voolamas silma, mööda selga alla. See pole meie Billy. Olen saanud tema heaks vaid rahaliselt olemas olla, aga nüüd ei saa sedagi.
Ja ma pole kindel, kas see veel kunagi õnnestub. Tony arvab, et olen pehmeks muutunud. Oleme võlgades. Nii näeb seda Tony. No heakene küll, tal võib õigus olla, aga mis siis? Võlgu olemisega ei võida kunagi miskit. Mäletan, kui mu isa kolmekümnendatel streikis. Siis nad polnud võlgu – nende käes oli võim.
Süsi, mida nad välja kaevasid, pani tööle tehased, andis tänavatele ja majadele valguse, sõidutas laevu üle vee. Söeta jäi kogu see paganama riik toppama. Vaadake seda nüüd – looduslik gaas, õli, tuumaenergia. Enam ei pea minema õli ja gaasi paljakäsi maapinnast välja kaevama, tuleb lihtsalt ots sisse pista ja kõik purskub välja nagu kuradima purskkaev. Lihtne. Ja odav.
Ja muidugi ei saa unustada luksuslikku elustiili, mille poole meiesugused püüdlevad. Kuldsed vanninupud. Kaaviar iga toidu kõrvale. Sellepärast ongi odavam lasta sütt Argentinast sisse vedada, kui maksta meile selle väljakaevamise eest.
Vaevalt küll.
Aga ma ütlen teile: kui Thatcher tuleks täna siia ja ütleks mulle, et kuule, me sulgeme kõik kaevandused ja avame terve paganama linnatäie uusi säravaid tehaseid … Ma ei tea täpselt, kas ütleksin talle „jah” või „mette”, aga vähemalt oleks siis mingitki lootust. Mitte nagu praegu. Mitte nagu sedasi, et kogu teie kamp on liiga kulukas ülal pidada, nii et tõmmake uttu. Selline on Thatcher. Sellel naisel on vist südame koha peal rusikas. Kogu meie neetud kogukond jääb siia mädanema. Talle ei lähe see lihtsalt korda. Ta ei hooli meist – seda pole vaja mainidagi –, aga ta ei hooli millestki muust ka. Tema poolest võiks kogu selle kuramuse riigi seisma jätta, peaasi et kõik tema tahtmist mööda käib. Ta on juba niigi pool riiki seisma pannud. Veskid on läinud, pool meie tööstusest suletud või välismaale müüdud. Nüüd on meie kord. Alguses mõtlesin, et saame hakkama. Mõtlesin, et suudame talle anda õppetunni, mis teistel töölistel ei õnnestunud. Enam ma selles nii kindel pole.
Tjah, võib-olla on Tonyl õigus. Võib-olla olen pehmeks muutunud. Olen seda ennegi näinud – minusugused vanad vennikesed, kellel on liigagi palju kaotada ning kes on juba niigi liiga palju kaotanud. Ja mina, mina olen vaat et kõigest ilma. Mu armas Sarah on läinud, läinud minu juurest igaveseks. Ärkan igal hommikul üles ja mõtlen, kas ta on tõesti surnud. Kuidas see sai juhtuda? See ei mahu mulle pähe. Ja ometi on läinud