Nii et siin ma siis olen. Võitlemas Tony nimel, kuigi ma ei tea isegi, kas suudame võita. Võitlemas Billy nimel, kuigi mul pole tema jaoks midagi, isegi kui peaksime võitma. Mul pole neile miskit muud. Ei tööd. Ema. Tulevikku. Ainult mina, siin ja praegu. Muud mul pole.
Käin igal laupäeval vaatamas, kuidas Billy poksib. Jään piketeerimise pärast alati hiljaks, aga see tekitabki poksimise jaoks soodsa meeleolu. Tänavail läheb olukord päris karmiks. Politsei − ärge proovigegi väita, et neil pole käske − ei pea käituma meiega hellalt, aga nii karmilt ka mitte. Pange tähele, seda ma teile ütlen, et kui meil õnnestub kunagi mõni neist bussidega läbi rivi sõitvatest meestest kätte saada, rebime need värdjad lõhki − jäse paganama jäseme järel. Mõned noored nolgid nagu Tony, nemad tahavad verd. Mõnikord nad skandeerivad. „VERI, VERI, VERI!” Kujutage ette, mis tunne on istuda bussis ja seda kuulata. Ja teada, et järgmisel päeval kohtud meiega poes või tänaval või kus iganes …
Mina ei kiida vägivalda heaks. See ei vii meid kusagile, pealegi ei kao streigimurdjad kuhugi – aga ma mõistan seda. Ridade viisi mehi, kes ajavad niisama läbi, asetavad kogukonna ja tuleviku enese perekonnast ettepoole – ja siis need värdjad, kes marsivad politseinike selja taga ja tahavad meid maha võtta. Streigimurdjad. Kui näed mehi, kellega töötasid külg külje kõrval, mehi, keda pidasid oma sõbraks – mehi, kellega käisid koos koolis või kellega su poeg koolis käis, inimesi, keda arvasid võivat usaldada – ja seal nad on, tammumas viiest mehest koosneva patrulli selja taga! Tjah. See tekitab tahtmise nende paganama kolbad sisse taguda. Nagu sellest poleks veel küll, et peab enda ülemuste vastu võitlema. Tuleb ka omadega võidelda ja värki!
Niisiis – läksin tol päeval kohale, valmis nägema, kuidas mu poiss vastasele koslepi annab. Mäletan seda tunnet, mis tekib, kui kinnas sihtmärki puutub – trahh! –, see liigub otse mööda käsivart üles õlga. See on miski, millega tegelesin mina, tegeles mu isa, miski, millega tegeles ka Tony. Nüüd on Billy kord. Ma ikka korrutan talle: „Sa pead olema valmis võitlema, poiss. Kui sa ei suuda võidelda, ei suuda sa ka enda eest seista, ja kui sa ei suuda enda eest seista … noh, milleks siis üldse vaevuda?”
Alumist korrust kasutati streikijate supiköögina, nii toimus balletitund samuti selle koridori peal. Ridamisi pisikesi roosas tüdrukuid, kes nõksutasid muudkui üles ja alla, üles ja alla.
„Pepu sisse!” hüüdis naine, kes tundi andis. Mõtlesin, et põrgu päralt! Ballett ja poksimine, milline kompott! See ajas mind itsitama, kui istet võtsin. Ballett ja poksimine! Nad peaksid pistma pisikestele tüdrukutele kindad kätte ja panema poisid nendesse roosadesse peentesse sussidesse, mida nad kannavad. Oleks see alles lõuatäis! Meie Billy oli ringis. „Las käia, Billy!” hüüdsin. Nägin, kuidas pisikesed tüdrukud mind vaatama pöördusid. Noogutasin meie poisile. Mõtlesin, et las nad vaatavad ja näevad, mida ta suudab. Ma polnud teda mõnda aega vaatamas käinud. Billy polnud vanasti suurem asi poksija, aga ta olevat hiljuti paremaks muutunud, vähemalt nii ta ise mulle räägib. Ütleb, et jalgade töö on parem ja löömine tuleb välja. „Jalgade töö,” ütlesin, „jaa-jah, jalgade tööd on vaja, aga vaata, et sammude vahel talle sisse ka virutad.”
Vana George kontrollis kindaid, sättis poisid valmis. „Olgu, poisid, võidelge ausalt. Andke endast parim!” Teine poiss oli suur pontsakas säga. Ta oli pikem ja tugevam kui meie Billy, aga paras rasvamagu. Jalgade töö, mõtlesin – Billy on temast iga kell üle!
Siis astus ta välja. Ja ma mõtlesin … Oh Jeesus! Tähendab. Mida ta üritas? Olla Muhammad Ali? Pigem oli ta nagu paganama Fred Astaire. Kargas ja väänles ja kepsutas ringi. Ta isegi keerutas end ringiratast ja oli vastase poole seljaga.
„Oh ei, mitte jälle seda,” oigas George. „See on mees mehe võitlus, mitte mingi kuradima teepidu. Löö teda! Löö teda! Jumala pärast …” Ta vaatas minu poole. Mul jäi üle vaid pead raputada.
Billy keksis, hüppas vahetevahel ligi ja tegi väikese haagi. Teine kutt lihtsalt seisis ja varjus kinnaste taha, jälgides teda pilguga.
„Ta lihtsalt mökutab, Greavesy,” ütles George. „Löö teda korra. Asu asja kallale. Ta on nagu mõni eit.”
„Jälgi teda, Billy!” hüüdsin. Liiga hilja. Põmaki! Greavesy kõndis otse peale ja lajatas löögi sisse. Prauh! Ja Billy oli selili maas.
„Jeesus küll!” George oli marus, täielikus marus. Võimalik, et ta tundis, otsekui veaks mind alt, aga see polnud tema süü. Seda poissi ei saa lihtsalt õpetada. Kogu see jutt jalgade tööst! Ma oleks pidanud teadma, et ta oli end jälle unistama unustanud.
„Billy Elliot, sa teed tõelist häbi neile kinnastele, oma isale ja selle saali traditsioonidele. Võlgned meile viiskümmend penni.”
Ma ei suutnud enam vaadata. Olin tahtnud vaid tulla ja talle pisut toeks olla, ja mis juhtub? Pean pealt vaatama, kuidas ta häbisse jääb. Olin nii vihane. Mida ma saaksin selle poisi nimel teha? Mida mul on talle pakkuda? Kui ta ei suuda ennast isegi niisuguse paksu jõnglase eest kaitsta, pagan võtku, siis kes ta on? Ah? Kes ta on? Ja kelleks see minu teeb?
Billy
„Las käia – löö seda! Kus su rütmitaju on? Põmm, põmm, põmm! Jääd siia seni, kui oled asjale pihta saanud, Billy Elliot.”
Põmm, kuradima-kuradima põmm-põmm-põmm! Kuidas ta julges! Olin nii vihane, et silme eest must. Minu isa ees! Kuidas ta julges! Ta teadis täpselt, mida teeb.
„Sa teed häbi neile kinnastele, oma isale ja blaa blaaa blaaaa …” Värdjas! Üritasin ette kujutada, et poksikott on tema nägu, aga olin niivõrd tige, et lihtsalt taarusin ja lahmisin, kuid ei saanud sellele nõmedale asjandusele üldse pihta.
„Ma liimin su kuradima koivad põranda külge kinni, Elliot! Ma ei lase sul enam ringi karata, olgu see või mu viimane tegu. Las käia – löö seda!”
Kuradima-kuradima … põmm-põmm-põmm! Kuidas ta julgeb? Käigu ta ka perse!
„Pepu sisse. Tunneta muusikat. Ja – üks ja kaks ja kolm ja neli. Ja viis ja kuus. Tõsta käsi. Tunneta muusikat! Susan! Puus allapoole!”
Koridori lõpus andis üks naisterahvas balletitundi. Mingi vanem meesterahvas mängis klaverit. Tratatatataa, tritatatataaa. Üks ja kaks ja kolm ja neli …
Hakkasin aeglasemalt lööma, muusikaga ühel ajal. See ajas mind itsitama. Ma usun, et kui vana George oleks taibanud, et peksan poksikotti peenes balletimuusika rütmis, oleks ta vihast õhku lennanud. Aga see toimis. Kott sai oma jao.
„Ja üks ja kaks ja kolm ja neli ja viis ja kuus …” „Juba parem. Äkki teed kunagi kellegi peaga samamoodi?” George koukis taskust võtmekimbu ja viskas selle minu kätte.
„Anna need proua Wilkinsonile, kui oled lõpetanud. Näeme järgmisel nädalal.”
Ära ta läkski. Saigi sitast lahti, mõtlesin. Keskendusin kotile ja teesklesin, et see on tema pea. Peksa see paks värdjas balleti saatel läbi!
„Üks ja kaks …” Ja põmm ja mats. „Kolm ja neli.” Ja põmaki ja põnts. Põmm-põmm-põmm. Mõtlesin, kas Muhammad Ali tegi ka muusika saatel trenni. See poleks mind üllatanud. George’iga oli see häda, et tema õpetas poksimist sellisena, nagu see vanasti oli, mitte sellisena, nagu see on. Nii oli ka kõige muuga siin – kõik oli umbes kuuskümmend aastat liiga vana.
Mitte et mind poksimine üldse huvitaks. Michaelil on õigus. Teda ei meelitaks kunagi siia nahast kotte peksma.
„Kuramus, kui nõme. Taguda inimestel päid sisse. Mille jaoks? See on paras pask. Ma ei tea, miks sa üldse vaevud.”
„Enda eest tuleb ju seista, kas pole?”
„Ma parem jookseks ära, persse küll.” „Sellega ei jõuaks kuigi kaugele.” „Noh, aga kui kaugele siis jõudma peab? Vaata neid kindaid, mees, need on ajast ja arust.”
„Need on mu isa omad.” „Täpselt.” Kuradi Michael. Üks asi siiski.