Järgnenud kabuhirmus oli mees reetnud oma kaasosalised, aidates kuningannat pettuses, lubades allkirjastada dokumendi, mis jätaks toimunud sündmused unustusse. Seda uskudes olid isandad muutunud tähelepanematuks, viimast ära kasutades oli ta koos Darnley’ga öösel Holyroodist põgenenud.
Petetud isandate südametes asendus vähenev lootus raevu ja meeleheitega ja nad saatsid Dunbari käskjala, nõudes temalt eelneva lubaduse, neile kaitset kindlustavale dokumendile alla kirjutamise täitmist.
Kuid Mary oli käskjala minema saatnud ning samal ajal, kui tema kokku kutsutud sõjavägi oli ikka veel kiirustades kogunemas, kasutas ta oma oskusi ja tekitas mõrasid nende meeste omavahelistesse suhetesse.
Oma lihasele vennale, Murray krahvile, Argyllile ja kõigile teistele, kes olid tema abielu ajal mässutõstmise pärast riigist välja aetud – ning kes ei teadnud, mida asjade praeguse seisu juures ette võtta, sest mõrva üks eesmärke oli olnud nende õiguste taastamine – saatis ta täieliku armuandmiskirja, tingimusel, et nad kohe seigneur Davie mõrvaga seotud isikutest lahti ütlevad.
Selle tingimusega nõustusid nad tänulikult, mis oli ka aimatav. Seetõttu leidsid Morton, Ruthven ja nende kaaslased end kaaslastest ja sõduritest hüljatuna – isegi Darnley’st, kelle tõttu nad mõrvaga üldse seotuks said – ja põgenesid eri suundades.
Märtsi lõpuks kuulutati Morton, Ruthven, Byres’ Lindsay, George Douglas ja kuuskümmend teist meest mässajateks, kelle vara ja elu kuulus konfiskeerimisele, samas kui Thomas Scott, kes oli olnud tunnimeeste ülem, kes valvasid Tema Majesteeti tema vangis olemise ajal Holyroodis, poodi üles ja tõmmati turuplatsil neljaks
Kuuldused sellest jõudsid põgenikeni ja suurendasid veelgi nende meeleheitlikku raevu. Kuid mis mõrvar Ruthvenil tõeliselt kopsu üle maksa ajas, oli Darnley avalik teadaanne, kus ta eitas täielikult teadlikkust ja osalust Rizzio mõrvas, ka ei mõjunud tema tujule just meelitavalt see, et kogu Šotimaa helises põlglikust naerust selle häbiväärse ja argpüksliku põgenemise pärast. Haigevoodist Newcastle’ist, kus ta kuus nädalat hiljem viimaks suri, vastas hüljatud kurikael sellele, saates kuningannale lepingu, millele ta Darnley’lt enne kogu afääriga tegelemist allkirja oli nõudnud.
See oli hukutav dokument. Kuninga selge allkirja ja pitseri kohal ilutses ülestunnistus, mitte ainult kaudne tõend, et tegu oli sündinud kuninga tahtel ja käsul, vaid et kogu vastutus kuulus talle ning et ta võtab kõik teo tagajärjed selle sooritajatelt enda peale.
Mary võis vaevalt olla lootnud oma väärtusetule abikaasale vastu astuda nii täieliku tõestusega tema valelikkuse ja nurjatuse kohta. Ta saatis Darnley järele, üllatas teda ebameeldiva lepingu näitamisega, lõpetas omapoolse hea läbisaamise, mida ta teatud eesmärkidel teeselnud oli, ja saatis ta enda juurest minema sellise vihaga, mille läheduses mees viibida ei julgenud.
Siis võis meest näha oma häbistatuse koorma all murdunult, mõistnud lõpuks, et ta oli igal rindel lüüa saanud, esiteks aadlikelt nende eesmärgi pärast ja siis kuningannalt tema omade tõttu. Viimase sallimatus tema suhtes oli nüüd nii ilmne, et see levis kõigi seas, kes tema ümber teenisid – ta suhtus Darnley’le tehtud sõbralikesse tegudesse ilmse rahulolematusega – nii et mees oli sunnitud õukonnast lahkuma, sest tema elu seal oli muutunud võimatuks. Mõnda aega rändas ta siia-sinna maal, kus kõik uksed tema ees suleti ja kus iga mees, mistahes rühma kuuluv, petis või aus, teda ühtemoodi jälestas. Lõpuks läks ta oma isa Lennox’i juurde, ja lõbustas ennast Glasgow’s nii hästi kui suutis koerte ja kullide seltskonna ja vulgaarsete armuafääridega, mis ta teele vähegi sattusid.
Selles oma teed minna laskmises, jättes kättemaksu – tema õigusemõistmise – pooleli, seisneski kuninganna suurim viga. Talle oleks parem olnud, kui ta oleks Darnley’ga asja kohe lõpule viinud, milleks tal oli täielik õigus. Talle oleks parem olnud, isegi kui see oleks karm tundunud, kui ta oleks mehe kohe maalt välja saatnud või üles poonud osaluse eest reetmises, mis lõppes Rizzio mõrvaga. Kuid kahjuks oli asjaolu, mis suurendas tema põlgust Darnley suhtes, muutnud ta ka ettevaatlikuks kättemaksu nautimisel.
See asjaolu, mis nii ootamatult tema ellu ilmus, oli tema tutvus ülbe ja ebaõiglase Bothwelli krahviga. Kuninganna karistava käe peatas hirm kuulujuttude ees, et ta vabastas ennast tülikaks muutunud abikaasast Bothwelli pärast. Bothwell oli olnud ta sõber tunnil, kui ta sõpru vajas ega teadnud, keda usaldada, oma isandlikkuses näis ta mehena, kelle peale naine võib kindlalt loota, ning see võis tekitada ebatavalist mõju, mida ta oli naise üle nii kiiresti omandanud, ja kirge, mis oli nii tugev, et Mary oli võimetu seda varjama.
Mehe soosimine, mis oli eriti silmatorkav võrreldes tema põlgusega Darnley suhtes, sai kinnitust testamendis, mille ta koostas enne oma sünnitust juunikuus. Kui Darnley’le ei jätnud ta midagi peale kuldse teemantsõrmuse, millega nad abiellunud olid (“Sellega astusin ma abiellu,” kirjutas ta peaaegu põlglikult. “Ma jätan selle kuningale, kes selle mulle andis.”), siis Bothwellile jättis ta oma lapse koolitamise juhul, kui ta ei peaks sünnitust üle elama, ja riigi valitsemise kohustuse.
Kuningas tuli teda tema taastumise ajal vaatama ning Murray ja Argyll, kes viibisid Holyroodis, vaatasid teda halvakspanevalt, kuid kõige enam näitas oma põlgust üles Bothwell, kelle ülbus oli nüüd selline, et ta oli saamas Šotimaa kõige vihatumaks meheks. Kuninganna võttis Darnley väga jahedalt vastu, koheldes Bothwelli tema juuresolekul rohkem kui südamlikult, nii et Darnley lahkus veelgi suuremas alanduses kui enne.
Enne juuli lõppu leidis aset tema nii palju kõneainet pakkunud külaskäik Bothwelli juurde Alloasse. Sellest kuuldes tegi Darnley nõrga katse taastada oma õigusi kuninga ja abikaasana, ainult et teda mõnitataks ja minema saadetaks veendumusega, et ta elu on Šotimaal ohus ning talle oleks parem, kui ta üle piiri põgeneks. Siiski, tema õnnetuseks, hoituna tagasi ehk oma suurest uhkusest, mis nii tihti lollpeadega kaasas käib, ei käitunud ta vastavalt sellele targale nõuandele. Selle asemel naasis ta oma kullide ja jahilkäikude juurde ning teda oli sellest ajast saadik harva õukonnas näha.
Isegi kui Mary lamas järgmises oktoobris Jedburghis suremas, tuli ja jäi Darnley vaid päevaks ning lahkus siis jälle, igasuguse kinnituseta, et naine saab jälle terveks. Kuid samas polnud haiguse iseloom ja selle tekkepõhjus ka selline, mis oleks temas lahkust ärgitanud, isegi kui see muidu oleks võimalik olnud.
Bothwell oli kolm nädalat varem saanud piirikähmluses kolm haava ja Mary, kuulnud juhtunust ja sellest, et mees lamas raskes seisus üksildases paigas, oli sõitnud oma hellas ärevuses sinna – see oli kolmekümne miili pikkune reis – ja samal päeval tagasi läinud, saades nii külmetuse, mis viis ta haua äärele.
Darnley ei olnud sellest mitte ainult kuulnud, ta oli Bothwelli ka Jedburgh’s üles otsinud, kuhu too oli kantud kanderaamil, ning kus Darnley oli kuulnud ka Mary’ga juhtunust. Seal oli Darnley’d koheldud veel suurema põlgusega kui tavaliselt, sest keegi ei suutnud teda haavata nii sügavalt kui mees, kes kuulujuttude põhjal oli Mary armuke.
Abikaasade suhted olid seega, nagu kõigile näha, jõudnud järku, kus nende jätkumine oli võimatu, nagu Mary, olles veel füüsiliselt nõrk, ka ise novembri lõpupoole Craigmillar’is paranedes tunnistas.
Mary istus lossi tohutus saalis suure leegitseva tule kõrval pööritava peaga ja külmavärinais, sellest hoolimata, et ta kurnatud keha oli mässitud pikka lillasse valgest kärbinahast äärisega keepi. Tema nägu oli kõhn ja haiglase, läbipaistva jumega, tema silmad olid suured ja mõtlikud, ääristatud varjudest, mida haigus sinna toonud oli.
“Ma tõesti soovin, et saaksin olla surnud!” ohkas ta.
Bothwelli silmad ahenesid. Tema pikk mehelik kullinina ja habetunud näoga keha, mis oli omal karmil viisil kaunis, toetus kõrge tooli seljatoele. Ta lükkas jäigad mustad juuksed tagasi, mis laubal salkus olid, ja ohkas.
“Mitte oma surma ei soovinud ma, kui keegi minu teel seisis, mingi asja ees, mida ma ihkasin,” ütles ta häält tasandades, samal ajal kui Lethingtoni