Mary langetas hetkeks pilgu, kuid vaatas siis üles ja mehele silma.
“Te ajasite asju nende reeturitest aadlikega,” tuletas ta Darnley’le meelde. “Teie volitusega naasid nad oma pagendusest. Mis eesmärki tahtsite te sellega saavutada?”
“Tahtsin võita tagasi seda, millest see Davie mind oli ilma jätnud, tahtsin osalist valitsemisõigust ja krooni abielu läbi, milleks mul oli õigus, kuid mida te mulle keelasite. Seda ja ei midagi enamat. Mul ei olnud plaanis Davie’t mõrvata. Ma ei olnud mõõtnud nende viha suurust selle tõusikust petise vastu. Te näete, et ma olen teiega aus.”
“Ojaa, ma usun teid,” valetas kuninganna aeglaselt, vaagides teda kõnelemise ajal. Ning mees hingas kergendatult, aimamata midagi Mary sügavast pettusest. “Ja kas te teate, miks ma teid usun? Sest te olete lollpea.”
“Emand!” hüüatas ta.
Mary tõusis kergelt ja hoolimatult püsti.
“Pean ma seda tõestama? Te ütlete, et abieluga kaasa saadav kroon, mida ma teile keelasin, antakse teile nende seadusepõlguritest meeste poolt? Seda uskudes kirjutasite neile armuandmiskäsu ja kutsusite nad pagendusest tagasi. Haa! Te ei näe, mu isand, et te pole rohkemat kui nende tööriist, nende musta töö tegija. Te ei näe, et nad kasutavad teid vaid oma eesmärkide saavutamiseks, ja kui nad on teiega ühele poole saanud, kõrvaldavad nad teid, just nagu nad kõrvaldasid vaese Davie? Ei, te ei taipa seda, ja sellepärast kutsun ma teid lollpeaks, kellel on vaja naise nõu, et asju õiges valguses näha.”
Ta oli nii tundeküllane, et suutis mehe tuhmi mõistusesse suruda mõned süüdistused, mida ta teeskles esitavat. Kuid neid süüdistusi eitades vaidles mees talle vastu ja ütles, et ta eksib.
“Eksin?” Ta naeris. “Las minu mälu aitab teid otsustamisel. Kui need isandad eesotsas Murray’ga meie abielu vastu protesteerisid, mis väitele nad oma protesti rajasid? Nad süüdistasid mind, et olen nendest kõrgemale seadnud mehe, kel polnud selleks õigust ei loomuse, vere ega üldise heakskiidu järgi. Võtke seda arvesse! Mäletate, nad lisasid veel – ma kordan teile nende täpseid sõnu – et kui nad pidasid minule allumist oma kohuseks, oli teile allumine neile vastuvõetamatu.”
Mary silmad hiilgasid erutusest. Ta haaras mehe varrukast ja viis oma näo tema oma lähedale, vaadates sügavalt ja sisendavalt talle silma, kui jätkas.
“Nad mõtlesid seda nii tõsiselt, et tõusid oma nõude täideviimiseks minu vastu üles, et võtta teid maha kohalt, kuhu mina olin teid tolmust tõstnud. Kuid siiski suudate te selle unustada ja pöördute oma lolluses nendesamade meeste poole, et saada abi minu kujuteldavate eksimuste vastu. Kas te arvate, et need mehed, kelle austust teie vastu ma just kirjeldasin, jäävad teile ustavaiks? Kas te arvate, et need on mehed, kes aitavad teil kindlustada troonilepääsemist ja seejärel oma tiitli hoidmist? Küsige seda endalt ja vastake ise.”
Mehe huuled olid valged. Tundeküllase siiruse teesklemise ja argumentide näilise raudse loogikaga pani Mary ta oma süüdistusi uskuma. See tekitas tema mõtetes surmahirmu, südamest rääkimata. Ta astus eemale ja vajus toolile vaadates naist suurte silmadega – lollpea, keda on tema tegude tagajärgedest valgustatud.
“Aga – aga siis – miks pakkusid nad mulle oma abi? Kuidas saavad nad niiviisi oma eesmärgi saavutada?”
“Kuidas? Kuidas küsite te? Kas te ei näe, milline pime tööriist te olete nende kätes olnud? Vähemalt nime järgi olete te kuningas ja teie allkiri on minu alamate jaoks käsk. Kas ei ole te mitte lubanud neil kuningliku volikirja alusel pagendusest naaseda, samal ajal saates laiali parlamendi, mis pidi kogunema, et neid reetmise eest karistada?”
Mary astus talle lähemale ning ta kohale kummardudes, nagu ta seal istus, arusaamisest muserdatud, ütles vaiksel häälel:
“Paluge Jumalat, mu isand, et neil on teid veel millekski tarvis, või ma ei hindaks teie elu väärtust nende silmis kõrgemaks tolmukübemest. Te saate jagama Davie saatust.”
Mees langetas oma kauni pea kätele ja kattis näo. Mõnda aega istus ta kokkuvajunult toolil, naine teda hõõguvate, kavalate silmadega uurimas. Lõpuks võttis mees ennast kokku. Ta vaatas üles, lükkas punakaspruunid juuksed laubalt, keeldudes ikka veel, ehkki juba üsna jõuetult, kuuldut uskumast. “See ei ole võimalik,” hüüdis ta. “Nad ei teeks seda. Nad ei teeks!”
Mary naeris, ühtaegu kurvalt ja mõrult.
“Uskuge, mida tahate,” ütles ta mehele. “Kuid vaadake asjade seisu lihtsalt, nagu see praegu on. Ma olen vang nende meeste meelevallas. Nad ei lase mul enne minna, kui nende eesmärk on täielikult saavutatud. Kui,” lisas ta mõtlikult, “kui nad mul üldse minna lasevad.”
“Ah, pole võimalik!” hüüatas mees.
“Täiesti võimalik,” vastas Mary kindlalt. “Kuid,” ja jälle muutus ta tundeküllaseks, “kas see ongi nii erinev teie seisukorrast? Olete te vähem vang kui mina seda olen? Kas te arvate, et nad taluvad teie omatahtsi minemist ja tulemist?” Mary nägi hirmu temas kasvavat ja lisas julgelt, pannes kõik ühele kaardile. “Mind hoitakse siin nii kaua, kuni ma olen nõus lisama oma allkirja teie omale, andes sellega neile õiguse kõigeks, mis on tehtud.”
Mehe äkiline üllatus ja kiired kõrvalpilgud ütlesid Maryle, kui täpselt oli ta tema tundeid hinnanud. Ta jätkas, endas nüüd juba kindel olles: “Selleks neil teid vaja ongi. Kui te olete oma töö teinud, olete muutunud vaid takistuseks. Kui nad on teid ära kasutanud, et saada minu käest allkirja oma turvalisusele, siis käituvad nad teiega nii, nagu nad on alati soovinud – nii, et te neile enam tüliks poleks. Ahah, lõpuks te taipate!”
Darnley tõusis, laup higine, kõhnad käed närviliselt koos.
“Oh, Jumal!” hüüdis ta lämmatatud häälel.
“Ojaa, te olete lõksu püütud, mu isand. Ja ise sinna hüppasite.”
Nüüd mees murdus, olles täielikult vallatud Mary lahti päästetud surmahirmust. Ta heitis end tema jalge ette põlvili ning üles pööratud pea ja avali kätega, mis naise omadest kinni haarasid, väljendas ta oma kahetsust kõige halva pärast, mida tema rumalus Mary vaenlastega ühte heita oli naisele kaasa toonud.
Mary peitis õrnuse maski taha jälestuse, mille mehe argus oli tekitanud.
“Minu vaenlased?” kordas ta mõtlikult. “Pigem teie oma vaenlased. Nende viha teie vastu oli see, mis neid pagendusse sundis. Oma mõtlematuses olete nad tagasi kutsunud, olles samal ajal minu käed nõnda sidunud, et ma ei saa teid aidata, isegi kui ma tahaksin.”
“Te saate, Mary,” hüüdis ta, “või ei saa seda keegi. Keelduge andmast allkirja, mida nad teilt soovivad. Keelduge allkirjastamast mistahes õigustust nende tegudele.”
“Lastes neil sundida teid seda allkirja andma, et te saaksite meid mõlemaid hävitada,” vastas Mary.
Siis anus Darnley, kutsudes välja taevaseid pühakuid, teda – kes ta oli nii tark ja tugev – nende nimel avastada mingi pääsetee sellest puntrast, kuhu mehe hullus neid oli mässinud.
“Mis pääseteed saab siin üldse olla?” küsis Mary temalt. “Ja kuidas saaksime mina ja teie, kes te olete samamoodi vangistatud kui minagi, mingit pääseteed leida? Mul on kahju, Darnley, kuid ma kardan, et teie rumaluse eest maksame mõlemad oma eluga.”
Nii mängis ta mehe hirmudega, jätmata enne, kui too oli saanud Mary nõusse, et viimane mõtleb ja otsib mingit viisi, kuidas teda päästa, ja mees kohustus samal ajal ennast rangelt kontrollima ja vaatama, et ta oma mõtetest kellelegi midagi ei reedaks.
Darnley lahkus ja veetis unetu öö ning naasis esmaspäeva hommikul naise kutse peale taas kohe tema juurde. Mary käskis tal isandate juurde minna ja neile öelda, et olles mõistnud, et ta on nende meelevallas olev vang, oli Mary valmis nendega