Ta suudles naise käsi, alandlikult ja kuulekalt kui koer, kellele on korralekutsumiseks piitsa antud, ja läks alla, et isandatele teade edasi anda.
Morton ja Ruthven kuulasid ta ära, kuid ei paistnud kuigi innukalt soovivat võimalusest kinni haarata.
“Need on siiski vaid sõnad,” sõnas Ruthven, kes lamas väljasirutatult diivanil, kannatades süngelt valusid, mis tulid aeglaselt tema elu hävitavast haigusest.
“Ta on kaval nagu madu,” lisas Morton, “olles üles kasvanud Prantsuse õukonnas. Ta paneb su järgima tema tahet ja soovi, kuid me ei anna talle selleks võimalust. Me hoiame teda kinni ega lase tal vabalt tegutseda, enne kui ta saab meile tagada, et teeb seda, mida lubab.”
“Mis tagatis teid rahuldaks?” päris Darnley.
Samal ajal sisenesid ruumi Murray ja Lindsay ja Morton rääkis neile sõnumist, mille Darnley oli toonud. Murray kõndis aeglaselt üle toa akna juurde ja istus. Ta pühkis käega aknaklaasi ja vaatas väljas asuvat lumist maastikku, justkui ei pakuks asi talle üldse huvi. Kuid Lindsay kordas seda, mida ülejäänud kaks olid juba öelnud.
“Me tahame rohkemat kui paljalt lubadusi, mida ei pruugita pidada,” sõnas ta.
Darnley vaatas neile järgemööda otsa, nähes nende kompromissitus suhtumises kinnitust sellele, mida kuninganna talle oli öelnud, pannes muuseas ka tähele, mida ta varem polnud märganud – nende ülimat austuse puudumist tema kui nende kuninga vastu.
“Härrased,” ütles ta, “ma kinnitan, et te eksite Tema Majesteedi suhtes. Ma panen oma elu tema au nimel panti.”
“Palun, te võite seda teha,” irvitas Ruthven, “kuid meie omi te panti ei pane.”
“Mõelge välja mistahes tagatis, ma kirjutan sellele alla.”
“Olgu, aga kas teeb seda ka kuninganna?” küsis Morton.
“Teeb küll. Ta on mulle seda lubanud.”
Neil kulus terve päev, arutamaks tingimusi, mis neid rahuldaksid. Õhtupoolikul oli dokument valmis ning Morton ja Ruthven, esindades kõiki teisi ja saadetuna Murray’st ja esitletuna Darnley’st, tulid Tema Majesteedi kambrisse, möödudes selle ust valvavast tunnimehest.
Ta istus viisil, justkui oleks ta neid oodanud, väga võluv ja kurb, teades, et naise suurim tugevus on tema nõrkus, et pisarad on tema parim võte, näidates teda kui nende tahte vastas murdunut.
Väliselt alandlikud, põlvitasid nad tema ette, nagu anudes volikirja, mida nad tegelikult relvade ja ähvardustega temalt välja pressisid. Kui igaüks neist oli saanud maha põgusa kõnega, mida oli ette valmistanud, kuivatas Mary oma silmad ja võttis end ilmse pingutusega kokku.
“Mu isandad,” ütles ta häälel, mis väreles ja murdus iga teise sõna juures, “millal olete te leidnud mu olevat nõnda verejanulise või ahne teie maade ja varade järele, et te peate minuga niimoodi käituma ja selliseid meetmeid tarvitama? Te olete mu võimu kahtluse alla seadnud ning selles riigis mässu õhutanud. Kuid siiski annan ma teile andeks, lootes selle teoga saavutada teis suuremat armastust ja lojaalsust. Ma soovin, et kõik, mis on möödas, vajuks unustusse, et te vannuksite, et seisate tulevikus minu kõrval kui sõbrad ja teenite mind ustavalt, sest mina olen vaid nõrk naine, kes vajab hädasti sõpradeks tugevaid mehi.”
Hetkeks katkestasid tema kõnet nuuksatused. Siis kontrollis ta ennast taas, kogudes ennast nii haledal viisil, et isegi kõva südamega Ruthven tundis mõningast kaastunnet.
“Andestage mulle, kes ma olen väga kurnatud, minu nõrkus, sest varsti viiakse mind voodisse ja, nagu mu isandad teavad, ei osuta ma vähimatki vastupanu. Mul ei ole rohkem midagi öelda, mu isandad. Kuna teie omalt poolt lubate, et jätate truudusetuse endast maha, vannun ma andestada ja armu anda kõigile, kes saadeti maapakku oma osaluse eest hiljutises mässus, samamoodi andestan kõigile, kes osalesid seigneur Davie tapmises. Kõik see unustatakse, nagu seda poleks kunagi olnud. Ma palun teid, mu isandad, et te koostaksite oma tagatise, sellise, nagu teile tarvis, ja ma kinnitan selle.”
Morton ulatas talle dokumendi, mille nad olid ette valmistanud. Nad jälgisid teda, kui ta dokumendi aeglaselt üle vaatas, aeg-ajalt peatudes, et pühkida pisarad, mis ta nägemise uduseks muutsid. Lõpuks noogutas ta oma kaunist kuldset pead.
“See on väga hea,” ütles ta. “Kõik, mida ma oleksin soovinud, on siin kirjas.” Ta pöördus Darnley poole. “Andke mulle sulg ja tint, mu isand.”
Darnley kastis sulepea tinti ja ulatas selle talle. Mary seadis pärgamendi oma kõrval asunud alusele. Kui ta kummardus, et dokumendile allkirja anda, libises sulg tema näppude vahelt ja ta vajus sügava ning värisemapaneva hingetõmbega tagasi oma toolile, silmad suletud ja nägu haletsusväärselt valge.
“Kuninganna minestas!” hüüdis Murray, ettepoole hüpates.
Kuid Mary kogus ennast kohe, naeratades väsinult.
“Pole midagi, see on möödas,” kostis ta. Kuid kõnelemise ajal katsus ta käega oma laupa. “Ma tunnen end uimaselt. Minu enesetunne…” Tema värisev hääl peatus ja suurendas nende kaastunnet, pannes neid häbi tundma omaenda karmuse pärast. “Jätke see tagatis minuga. Ma kirjutan sellele alla hommikul – tõesti, nii varsti, kui olen selleks füüsiliselt võimeline.”
Tema viipe peale tõusid nad põlvedelt ja Morton kuulutas ennast kõigi nimel täielikult rahuldatuks ning tundis kahetsust vaevade pärast, mida nad talle olid põhjustanud ning mille eest nad tulevikus andestust saada lootsid.
“Ma tänan teid,” vastas ta lihtsalt. “Te võite minna.”
Nad lahkusid lossist rahulolevalt ning asja lõppenuks lugedes ratsutasid oma elupaikadesse Edinburgh’ linnas; Murray läks koos Mortoniga.
Kohe ilmus Lethingtoni Maitlandi juurde, kes oli maha jäänud, üks kuninganna teenijatest, kes palus teda kuninganna juurde. Mees leidis ta voodisse minekuks valmistumas ning võeti vastu pisarate ja süüdistustega.
“Härra,” ütles ta, “üks minu tingimusi, millega ma isandate soovile järgi andsin, oli, et tehakse kohe lõpp minu siinsele vangistusele. Kuid ometi valvavad relvastatud mehed minu kambri ust ning minu teenijate liikumistele tehakse piiranguid. Kas te nimetate seda minu suhtes ausaks? Kas pole ma mitte täitnud kõiki isandate nõudmisi?”
Lethington, pidades tema taotlust õigustatuks, parandas – häbistatult ja segaduses – olukorra viivitamatult, eemaldades valvurid koridoridest ja treppidelt, jätmata alles kedagi peale nende, kes tegid ringe ümber lossi.
Seda mõtlematust pidi ta hommikul kibedasti kahetsema, kui avastati, et öösel polnud Mary mitte ainult põgenenud, vaid oli Darnley endaga kaasa võtnud. Koos tema ja mõne kaaslasega oli ta täide viinud oma plaani, millega ta oli samal päeval varem võitnud oma hirmunud abikaasa koostöövalmiduse. Keskööl olid nad läinud mööda lossi valvamata koridore alla keldritesse, kust viis salakäik kabelisse. Läbi selle käigu ja üle surnuaia, kus puhkas ka seigneur Davie värskelt maetud keha – peaaegu et üle kabeli ukse juures asuva haua enda – läksid nad ja leidsid ootamas Darnley käsu peale sinna jäetud hobused. Nii kiiresti olid nad ratsutanud, et teisipäeva hommikul kella viieks olid nad Dunbaris.
Asjatult saatsid ärevad isandad talle järele teate, nõudes tema allkirja tagatisele, millega arvestama ta oli nad pettusega enneaegselt pannud.
Nädala möödudes põgenesid nad armee eest, mille eesotsas naasis neid hävitama vang, kes oli põgenenud nende käte vahelt. Liiga hilja nägid nad kunsti, millega ta oli neid lollitanud, ahvatledes nõrga Darnley nende reetmisele.
II KIRK O’FIELDI ÖÖ
Darnley mõrv
Ehk oli Šoti kuninganna rohkelt eksimusi sisaldava elu suurim viga see, et ta kõhkles oma abikaasa Darnley’le tema tegudele vastavalt kätte maksmast, nagu ta oli vandunud toimida siis, kui David Rizzio mõrvati.
Kui