Nüüd teadis ta, et võib oma plaani käiku lasta.
Kui ta oli pakkimise lõpetanud, kirjutas ta nõbu Jane’ile kirja.
Ta selgitas, et kuna nõbu on haige, läheb tema mõneks päevaks sõprade juurde.
Ta jättis igaks juhuks kirja ka isale, juhuks kui too peaks enne teda tagasi jõudma.
Kuna ta armastas oma isa, kirjutas ta tõtt.
Isa vihastab, aga kui veab, on tema viha selleks ajaks lahtunud, kui Aletha tagasi jõuab.
Neiu vaatas kella.
Ta oli kõik korda ajanud ja peaks nüüd puhkama.
Ta kavatses lahkuda kohe pärast isa ärasõitu.
Rongijaamani oli neli miili ja Aletha teadis, et isa lahkub kell kuus.
Ta teadis ka pealtkuuldud jutuajamisest, et härra Heywood kavatses sama varajase rongiga Londonisse sõita.
Isa jõuab õigeks ajaks Londonisse, et siis varsti pärast keskpäeva lahkuva aurikuga Kopenhaagenisse sõita.
Kui ta sellest maha jääb, peab ta kaks päeva ootama ja see pööraks kogu teda Taanis ootava programmi pea peale.
Kuna Aletha oli nii elevil ja samas ka närviline, ei suutnud ta uinuda.
Ta süütas iga tunni aja tagant küünla, et kella vaadata.
Kell kuus kuulis ta isa mööda koridori trepi poole minemas.
Ta kuulis ka isa toapoisi ja kohvreid alla tassivate teenrite samme.
Isa oli keelanud tal end saatma tulla.
„Ma tahan, et sa magaksid nagu tavaliselt, kullake,” oli isa öelnud. „Ja tõtt-öelda olen ma varahommikuti üsna pahur ega taha, et sa minust sellisena mõtleksid.”
„Ma mõtlen sulle alati ainult armastusega,” kinnitas Aletha, „ja sa oled maailma toredaim mees!”
Isa suudles teda.
„Sa oled hea tütar,” lausus hertsog, „ja ma olen sinu üle väga uhke. Olen veendunud, et Heywoodil on õigus ja sa vallutad Londoni tormijooksuga.”
„Loodetavasti, isa,” vastas Aletha.
Nüüd teda lahkumas kuuldes arutles neiu, kas isa saab tema peale väga pahaseks.
Kui nii, võib ta tütre debüüdi ära keelata, see aga põhjustaks skandaali.
Seega oli neiu üsna kindel, et kui ta tagasi tuleb, vaikitakse tema kergemeelne temp maha ega räägita sellest kellelegi.
„Ma jõuan igal juhul enne isa tagasi,” otsustas ta, „ja olen kindel, et suudan veenda ka härra Heywoodi vaikima.”
Kui ta oli veendunud, et isa on lahkunud, tõusis ta voodist ja pani riidesse.
Ta võttis kaasa päris korraliku pagasi, sealhulgas jahisaapad ja ratsakostüümid.
Lisaks uued ilusad kleidid ja elegantsed kübarad.
Võib-olla kohtub ta põnevate Ungari aristokraatidega.
Sel juhul kavatses ta võimalikult hea välja näha.
Veerand seitse väljus ta oma magamistoast, reisimantel seljas.
Oma üsna lihtsa kübara külge oli ta kinnitanud emalt päritud loori.
Loori kandsid ainult abielunaised ja Aletha arvas, et see on talle heaks maskeeringuks.
Ta ei kavatsenud end härra Heywoodile enne näidata, kui nad on juba kodust kaugel.
Seni kavatses ta teeselda vanemat üksi reisivat naist.
See oli tõtt-öelda ohtlik.
Kui Aletha ilma isata Prantsusmaalt tagasi tuli, saatis teda üks vanaldane toatüdruk ja käskjalg.
Viimane korraldas kõike ja hoolitses tema eest kogu kojusõidu aja.
Ent ta oli otsustanud, et mitte miski ei takista teda Ungarisse jõudmast.
Trepist alla minnes nägi ta kahte öövalve teenrit.
Nemad ja veel kaks teenrit, kes olid ta isa teele saatnud, vaatasid teda üllatunult.
Aletha käskis kahel neist oma magamistoast kohvrid alla tuua.
Kolmanda saatis ta talli tõlda ette tooma, et rongijaama sõita.
„Kuna meil oli tema hiilguse asjadega eile õhtul nii palju tegemist,” selgitas neiu, „unustasin ma öelda, et ka mina lahkun täna hommikul ja lähen sõprade juurde.”
Ta teadis, et kui tema kadumine avastatakse, teab seda varsti terve teenijaskond.
Tõld saabus ukse ette üllatavalt kiiresti.
Hertsog ärritus alati hirmsasti, kui pidi kuhugi minna soovides ootama.
Tallipoisid olid seetõttu harjunud ülikiiresti hobuseid saduldama või neid tõlla ette rakendama.
Aletha kohvrid tõsteti tõlda.
Kui teener ukse avas, küsis ta:
„Kas te lähete üksi, mileedi?”
„See on nii lühike vahemaa,” vastas Aletha naeratades, „et mul pole mõtet toatüdrukut kaasa võtta.”
Teener sulges ukse ja neiu sõitis minema.
Kui ta raudteejaama jõudis, arvas ta, et peab rongi kaua ootama.
Tegelikult tuli rong veerand tunni pärast.
Vagunisaatja, kes teda tundis, otsis talle tühja esimese klassi kupee ja pani aknale sildi „Reserveeritud”.
Kui rong liikuma hakkas, mõtles Aletha rahulolevalt, et on esimese takistuse õnnelikult ületanud.
Londonisse jõudes peab ta väga mõistlik olema.
Tal oli aega mõelda, mida täpselt ette võtta.
Rong möödus tossutades tärganud orasega põldudest ja metsadest, kus puud hakkasid lehte minema.
Kui nad eeslinna piirile jõudsid, oli Aletha kõik mõttes paika pannud.
Ta teadis, et ei tohi vigu teha ega Tilburyst kell üks lahkuvast laevast maha jääda.
Vagunisaatja otsis talle üüritõlla ja kui Aletha oli talle jootraha andnud, ütles neiu:
„Öelge, et kutsar sõidaks lähima pandimaja juurde. See ei tohi väga kaugele jääda, sest pean Tilburys aurikule minema.”
Vagunisaatja vaatas teda üllatunult.
Siis ütles ta üpris familiaarsel toonil:
„Tulite ilma rahata, mis?”
„Jah,” vastas Aletha. „Olin rumal ja unustasin rahakoti tualettlauale, nii et kui ma ei taha Oostende laevast maha jääda, pean prossi pantima!”
Vagunisaatja muigas.
„Järgmine kord olete siis targem, preili!”
„Kindlasti,” nõustus Aletha.
Vagunisaatja seletas midagi kutsarile ja too paistis seda kohta teadvat.
Ta andis hobusele piitsa ja tõld hakkas liikuma.
Pandimaja ees peatudes nägi Aletha, et sel oli väärika moega vaateaken.
Tänaval oli üsna vaikne.
Ta astus tõllast välja.
Ta oli närviline, ehkki ei näidanud seda välja, ja nägi enda meeleheaks, et sees pole ühtki klienti.
Leti taga seisis suure kongus ninaga vanem härrasmees.
„Tere päevast,” ütles Aletha.
Ta näitas mehele teemantprossi ja jätkas:
„Tahaksin selle pantida väga lühikeseks ajaks, sest jätsin kogemata raha koju ja pean Oostende aurikule jõudma.”
Selle