Ta avastas, et mõtleb keisrinna Elizabethile.
Ilu pärast armastasid valitsejannat paljud mehed ja kui kuulujuttudes oli tõtt, vastas ta neist üsna mitme armastusele.
Aletha teadis, et tema tahab midagi sootuks erinevat.
Ta tahtis abielu, mille puhul muu maailm oleks kõrvaline.
Abielu, kus tähtis oli vaid tema armastus oma abikaasa vastu ja vastupidi.
Ta vaatas kuud.
„Kas ma palun võimatut?” päris ta. „Kas ma pean tõesti leppima vähemaga?”
Ta teadis, et armastus, mis tuleb pärast abiellumist, pole kindlasti sama, mis abiellumine unistuste mehega.
Kas uhked, kiired ja erutavad hobused on sama, mis armastus?
Aletha soovis, et see teema poleks tulnud jutuks kõigest üks õhtu enne isa sõitu Taani.
Ta tahtis veel isaga vestelda.
Ta tahtis püüda panna isa mõistma, et võib-olla ta palub võimatut, ent sellegipoolest peab ta siiski üritama seda leida.
Järsku tabas teda kohutav mõte.
Mis siis, kui ta avastab end ise õieti arugi saamata mingi võõra mehe, kellega tal on väga vähe ühist, abikaasana?
„Ma ei suuda seda taluda,” ütles Aletha valjusti.
Ta mõtles, et kui see peaks juhtuma, ta põgeneks.
Tema isa läheb Taani.
Äkki leiab ta Taanist tütrele abikaasa?
Välismaalase, kelle keel on teine ja kelle kommetest ta midagi ei tea.
Aletha tundis järsku paanikahoogu, nagu oleks ta seilanud siledal merel, mis ootamatult muutus tormiseks.
„Ma pean põgenema!” mõtles ta.
Siis ütles ta endale, et peab olema mõistlik, rääkima isaga ja talle selgitama, mida tunneb.
Isa armastab ja mõistab teda.
Neiu oleks tahtnud joosta isa tuppa ja rääkida kohe, mida ta tunneb.
Ta tahtis teada, kas isa mõistab teda nagu siis, kui ta oli laps ja kartis pimedust.
Siis kinnitas ta endale, et see oleks temast väga isekas.
Isa peab väga vara lahkuma, et üle Põhjamere Taani sõita.
„Miks ta peab praegu minema – just sellisel hetkel?” küsis Aletha vihaselt.
Nad oleksid võinud hoopis koos Tilburyst Oostendesse minna ja sealt rongiga Budapesti sõita.
Nad oleksid saanud koos Ungari hobuseid vaadata.
Nad oleksid koos ratsutanud võõral metsikul maal, mis valmistas keisrinnale sellist rõõmu.
„Seal oleks isaga lihtne armastusest rääkida,” kinnitas Aletha endale.
Ent nende asemel läheb Ungarisse hoopis härra Heywood ja talle saab osaks nauding parimaid hobuseid välja valida.
Aletha teadis, et talle meeldiks see üle kõige, eriti kui saaks koos isaga olla.
Ta kujutas ette, kui elevil nad oleksid, kui leiaksid otsitud suurepärased loomad.
Masendav oli mõelda, et kõik läks viltu.
Ta pööras aknale selja.
Pole mõtet kuu poole õhata.
Ta pidi koju jääma ja tuleviku pärast muretsema.
Nõbu Jane’iga ta sellest igatahes rääkida ei saa.
Ta pöördus siiski uuesti akna poole ja vaatas tähti.
„Lase mul leida mees, keda ma armastan ja kes armastab mind.”
Talle tundus, et see palve kandus taeva poole.
Võib-olla elas kuu peal siiski mehike, kes teda kuulas.
Aga kui ta käe kardinate ette tõmbamiseks välja sirutas, tuli talle üks mõte.
See oli nii erakordne ja uskumatu, et ta kangestus hetkeks.
Siis tõusis tema sees mingi tugev ja trotslik leek.
See just nagu valgus läbi tema keha ja jõudis lõpuks ajju.
Aletha vaatas taas kuud, nagu oleks see mõte sealt pärit.
„Ma teen seda,” ümises ta vaikselt, „aga sina pead mind aitama!”
Teine peatükk
Alethal oli oma plaani elluviimiseks väga vähe aega.
Ta kulutas paar-kolm tundi riiete pakkimisele, mida ta ise harva tegi.
Ta pidi ka otsustama, kuidas reisimiseks piisavalt raha muretseda.
Nagu arvata, oli tema käekotis vaid väike summa raha, mis oli mõeldud peamiselt kirikus annetamiseks või juhuks, kui pidi ratsutamas viibides kellelegi jootraha andma.
Ta teadis siiski, et selle reisi jaoks on tal vaja üsna korralikku summat.
Oli ainult üks lahendus ja selleks olid emalt päritud ehted.
Kuna need olid talle väga kallid, oli tal pärast kooli lõppu osasid esemeid kanda lubatud.
Seetõttu olid mõned prossid ja käevõrud tema tualettlaua sahtlis.
Tiaarad, kaelakeed ja kõrvarõngad olid seifis.
Neid ta ülemteenrile märkamatult kätte ei saaks.
Too peaks kahtlemata väga kummaliseks, et Aletha tahab keset ööd ehteid näha.
Aletha vaatas prossid läbi.
Seal oli teemandist poolkuukujuline pross, mis oli liiga suur, et ta seda oma vanuses kanda saaks.
Ta teadis, et kalliskivid on väga korralikud ja seega hinnalised.
Ta pistis prossi käekotti.
Väikese hilinemisega meenus talle ka, et tal on passi vaja.
Tal oli isiklik pass olemas, kuna varsti pärast ema surma oli isa arvanud, et nad vajavad keskkonnavahetust.
Ta oli viinud tütre Prantsusmaale comte de Soissoni juurde, kes oli samasugune pühendunud võistlushobuste omanik.
Enne lahkumist oli hertsog ette näinud, et peab ehk kuninganna palvel tagasi Inglismaale tulema.
Seetõttu oli ta lasknud Alethale passi teha, selle asemel, et tütar oma passi kirjutada.
See oli välisministri, Salisbury markii allkirjaga dokument.
Õnneks polnud võimalik selle omanikku kindlaks teha ja pass oli ju Aletha käes.
Ta oli juba otsustanud, et välismaale jõudes kasutab ta valenime.
Ta ei uskunud, et Ungaris keegi peale ametnike tema passi vaatab.
Siis mõtles ta sellele, mida teha kavatseb, ja mõistis, et see on pöörane. Võib-olla koguni ohtlik.
Kui isa sellest kuuleb, vihastab ta kindlasti.
Ent kui veab, jõuab ta enne isa koju tagasi.
Siis pole isal põhjust kahtlustada, et tütar käis mujal kui mõne sõbranna juures.
Nõbu Jane oli saabunud samal õhtul kell kuus ja õnneks kohe magama läinud.
Seetõttu kutsus isa härra Heywoodi õhtust sööma, et nad saaksid hobustest rääkida.
Alethal oli hea meel, et nad kõik olid pääsenud igavast õhtusöögist nõbu Jane’iga, kes oleks labasusi rääkinud või oma tervisest jahvatanud.
Tõtt-öelda lahendas kõik Aletha probleemid just seesama tervisehäda.
Nõbu Jane’i toatüdruk oli tulnud Alethale ütlema:
„Kahjuks pole minu emand terve, mileedi. Tal on kõva gripp ja kuna see on nakkav, panin ma ta voodisse.”
„See