„Loodan, et härra Heywoodil on õigus, isa, ja kui ma Londonis seltskonda astun, siis inimesed imetlevad mind.”
„Inimeste all mõtled sa mehi!” tähendas hertsog. „Ma kinnitan sulle, mu kallis, et sa oled juba praegu väga kena ja muutud vanemaks saades veelgi ilusamaks.”
„Kas sa tõesti arvad nii, isa?”
„Jah,” vastas hertsog, „ja ma otsin sulle juba abikaasakandidaati.”
Aletha kangestus ja põrnitses isa hämmeldunult.
„A-abikaasa?” kogeles ta.
„Loomulikult,” kinnitas hertsog. „Kui sinu ema oleks siin, oleks ta sama ärevil kui mina, et sa saaksid endale suurepärase abikaasa, kes meile väimehena meeldiks.”
Aletha oli veidi aega vait.
Siis lausus ta vaikselt:
„Ma arvan, et tahaksin endale ise abikaasa leida, isa.”
Hertsog raputas pead.
„Võimatu!”
„Aga miks?” küsis Aletha.
„Sest kuninglikes ja aadlisuguvõsades, nagu meie oma, on abielud alati korraldatud, ehkki seda tehakse diskreetselt.”
Ta vaikis ja lisas:
„Oma ainsa tütre jaoks abikaasat valides olen ma väga karm ja otsusekindel, et leida keegi, kes nii-öelda sobiks seltskonda.”
„Aga, isa, mis siis, kui ma teda ei armasta?”
„Armastus tuleb tavaliselt pärast abielu ja ma luban, mu kallis tütar, et leian sulle mehe, kellesse sa kindlasti armud.”
„A-aga, kui tema minusse ei armu,” vaidles Aletha vaikselt, „ja tahab mind ainult sellepärast, et olen sinu tütar?”
Isa rehmas käega.
„See on kahjuks paratamatu. Aristokraatidest mehed loodavad mõistagi, et armuvad oma naisesse samamoodi, nagu mina sinu emasse armusin.”
Ta meenutas korraks minevikku, enne kui jätkas:
„Aga enamasti lepivad nad niinimetatud mõistuseabieluga lihtsalt sellepärast, et siniverelised peaksid abielluma siniverelistega, eriti kui tulevane abikaasa on piisavalt ilus, et jätkata suguvõsa liini nii nagu vaja.”
Aletha oli vait.
Siis ütles ta:
„See kõlab väga kalgilt ja tundub, nagu oleks tegu mingi kaubaga poeletil.”
„Tegelikult pole see nii,” sõnas isa veidi teraval toonil. „Ma luban, mu kullake, et ei sunni sind abielluma kellegagi, kes sulle ei meeldi.”
„Ma tahan armastada,” sõnas Aletha leebelt, „ja tahan, et mees mind minu enda pärast armastaks.”
„Paljud mehed armastavad sind sinu enda pärast, aga kui tegemist on abieluga, oskan mina kindlasti sinust, kes sa oled alles nii noor, palju paremini õige mehe valida, et kindlustada sinu õnn.”
„Mida see tähendab?” uuris Aletha.
„Seda,” vastas hertsog, „et noor neiu võib kergesti sõnaosava mehe pettuse ohvriks sattuda.”
Ta mõtles, enne kui jätkas:
„Mesimagusad sõnad ei tule alati kergesti inimesel, kes end talitseb ja keda on kasvatatud tundeid varjama.”
„Sa tahad öelda, et mind võivad mõjutada mehe sõnad, mitte tema tunded,” lausus Aletha.
„On mehi, kes on väga libekeelsed,” nentis hertsog küünilisel toonil, „eriti kui asi puudutab raha ja positsiooni.”
Aletha vaikis.
Ta teadis, et Inglismaal oleks iga mehe jaoks suureks auks olla Buclingtoni hertsogi väimees.
Ja tema oli hertsogi ainuke tütar.
Ehkki enamik isa pärandusest jääks Aletha vennale, kes hetkel viibis regendi adjutandina Indias, saaks ka tema oma osa.
Ema oli talle samuti suure summa raha pärandanud.
Seda polnud isa maininud.
Aletha oli siiski piisavalt nutikas mõistmaks, et Londonis on küllalt õnnekütte, kes peaksid temaga abiellumist suureks võiduks.
Ja mitte tema enda, vaid tema isa pärast.
„Me pole sellest kunagi varem rääkida saanud,” ütles isa parasjagu, „aga ma kavatsesin selle enne Londonisse minekut jutuks võtta.”
Ta ootas hetke ja lisas:
„Mu kallis, ole mõistlik ja jäta see minu mureks. Sa oled mind lapsest saadik usaldanud ja ma ei suuda uskuda, et sa nüüd järsku seda enam ei tee.”
„Ma armastan sind, isa, ja muidugi ma usaldan sind,” kinnitas Aletha. „Aga ma tahan armuda, nagu sina emasse ja ema sinusse.”
„Sellist asja juhtub kord miljoni aasta jooksul!” kostis hertsog. „Kui ma ballisaali astusin ja sinu ema nägin, paistis teda ümbritsevat hele valgus ja ma teadsin, et olen leidnud neiu, keda ma tahan endale naiseks, olgu ta kes tahes ning pärinegu ta kust iganes!”
„Ja ema ütles,” täiendas teda Aletha, „et kui tema sind nägi, teadis ta, et oled tema unistuste mees.”
„Me olime väga, väga õnnelikud,” lausus hertsog.
Tema hääles oli valu, nagu ikka oma naisest rääkides.
„Ma tahan ka nii tunda,” kiirustas Aletha ütlema. „Ma tahan kohtuda oma unistuste printsiga!”
„Siis pead sa selleks lihtsalt jumalat paluma,” tähendas hertsog.
Aletha teadis, et isa ei pea sellist õnne võimalikuks.
Nagu ta oli öelnud, juhtub selline asi nagu tema ja emaga kord miljoni aasta jooksul.
Hertsog tõusis.
„Kui ma tahan varakult lahkuda, pean magama minema. Ära muretse, mu kullake, räägime sellest, kui ma koju tulen ja enne, kui Londonisse läheme.”
Ta embas tütart ja lisas:
„Ratsuta, palju tahad. Ma luban, et teen need kaks igavat nädalat sulle heaks kohe, kui tagasi jõuan.”
„Ma hakkan sinu järele igatsema, isa.”
„Mina sinu järele ka.”
Hertsog läks trepist üles, käsi tütre õlgadel.
Magamistoa ukseni jõudes suudles ta hellalt Alethat.
Oma toa poole minnes mõtles hertsog noortele meestele, keda oli viimasel ajal õukonnas silmanud.
Polnud lihtne valida tütrele sobivat abikaasat.
Kõigil oli midagi viga – midagi, mis ütles talle, et see mees murrab aasta jooksul truudust.
„Küll ma leian kellegi,” mõtles ta voodisse heites enesekindlalt.
Aletha võttis riided seljast, tõmbas kardinad eest ja vaatas aknast välja.
Taevas oli täiskuu ja tähed särasid.
Ööd olid veel külmad, aga kuuvalgus pani järve hõbedaselt sätendama.
Nartsissid olid vanade tammede alla hakanud kullakarva vaipa moodustama.
Tavaliselt liigutas tema kodu ilu ja kõik muu Alethat väga.
Täna vaatas ta aga välja mittemidaginägeval pilgul.
Ta mõtles sellele, et peab jätma maha kõik, mida armastab ja mis on talle tuttav, et minna võõra mehega võõrasse majja.
Seal on võõrad teenijad nende asemel, kes on teda tundnud sünnist saadik.
Seal on võõrad sugulased, kellele kahtlemata ei meeldi paljud asjad, mida ta teeb.
Võib-olla ei oska tema abikaasa