„Ma ei oota kedagi!” vastas Malvina peaaegu et vihaselt.
Teda häiris, et lord arvas, et tal on kokkuleppimata kohtumisi.
Heitnud seejärel veel ühe pilgu faetonile, enne kui see kadus, arvas ta teadvat, kes oli tulnud.
Malvinal ei olnud mitte mingisugust soovi teda näha.
Sir Mortimer Smythe oli esimene baronet, kes oli talle Londonisse saabudes abieluettepaneku teinud.
Ta oli jässakas, üsnagi ebaatraktiivne meesterahvas ning ta tegi Malvinale komplimente, mis olid neiu meelest liialdatud.
Ta sisetunne ütles, et mehes on midagi ebameeldivat.
Tema abieluettepanek oli ülimalt pealetükkiv olnud.
Kui neiu oli selle tagasi lükanud, ütles mees:
„Ma tean väga hästi, et olen esimene paljude hulgas, ent kinnitan teile, preili Maulton – minust ei saa nii lihtsalt lahti ja ma ei loobu teie kosimisest.”
„Sellest ei ole kasu, Sir Mortimer,” vastas Malvina.
„Seda me veel näeme,” vastas mees. „Muuseas, ei saa ma ütlemata jätta, te olete väga kaunis ja soovin teid kirglikult endale naiseks.”
Ta suudles Malvina kätt.
Kui huuled ta kätt puudutasid, tundis Malvina, kuidas tast judinad läbi käisid.
„Mulle ei meeldi Sir Mortimer Smythe,” oli ta vanaemale öelnud.
„Ta on pärit lugupeetud perest,” vastas vanaema. „Samas on ta oma vähemalt kolmekümne kuue eluaasta juures sinu jaoks liialt vana ning lisaks räägitakse tema kohta kummalisi lugusid.”
„Mis lugusid?” uuris Malvina.
Aga vanaema ei öelnud enamat.
Nüüd lootis Malvina, et vanaema oleks tulnud alakorrusele teed jooma.
Vahel kui vanaema pärast lõunat puhkas, jõid nad tema buduaaris koos teed.
Teinekord tuli ta ainult õhtusöögiks alla.
Sel juhul, mõtles Malvina, kohtub ta Sir Mortimeriga üksinda.
Hetkemeeleolu ajel ütles ta lord Flore’ile, kes ei olnud sadulast maha tulnud ning oli just minema sõitmas:
„Kas te ei tuleks sisse? Ma tahan, et te mu vanaemaga tutvuksite.”
„Kuna teil juba on külaline,” vastas mees, „ei usu ma, et oleksin eriti teretulnud.”
„Ma palun seda teilt kui… teenet.”
Lord kergitas kulme ja ta silmis oli sädelus.
„Siis on teine lugu!” ütles ta. „Ma sain aru, et see on nagu käsk!”
„Te olete naeruväärne!” nähvas Malvina.
Neiu tuli sadulast maha ja andis ohjad tallipoisi kätte, kes talutas juba Dragonfly’d.
Seejärel kõndisid nad treppidest üles, kus ootasid neid nii ülemteener kui ka kaks teenrit, riietatud Malvina isa livreesse.
„Sir Mortimer Smythe on elutoas, preili Malvina,” ütles ülemteener. „Armuline proua ei ole veel alla tulnud.”
„Siis me joome kohe teed, Newman,” vastas Malvina, „kui just härrased ei eelista šampanjat.”
„Hästi, preili.”
Teener kõndis läbi toa saali, et avada elutoa uksed.
Ruum oli suur ja muljetavaldav, sealt avanes vaade majatagusele roosiaiale.
Lord Flore järgnes talle.
Malvina nägi Sir Mortimer Smythe’i seljaga tule poole seismas.
Tuli süüdati hilispärastlõunal, sest õhtuti oli jahe.
Ta naeratas, kui Malvinat nägi ning ruttas üle toa tema poole ja sõnas:
„Mu kauneim daam, ma ei suutnud kauemaks eemale jääda! Kui ma kuulsin, et olete Londonist lahkunud, tundus see koht teieta nii lohutu!”
„Mu vanaema ja mina naaseme sinna homme,” ütles Malvina jahedalt. „Ma ei tea, kas te tunnete mu naabrit lord Flore’i?”
„Ma kuulsin, et te olete tagasi, Flore!” ütles Sir Mortimer kalgilt. „Kas asjalood on nii halvasti, kui te kartsite?”
Malvina sai aru, et Sir Mortimer käitub meelega ebameeldivalt, kuid lord Flore vastas:
„Hullemad, aga lubage mul juhtida tähelepanu sellele, et see on ainult minu asi!”
„Seda muidugi!” vastas Sir Mortimer. „Väga nutikas on panna meie kaunis ja veetlev võõrustajanna teile kaasa tundma.”
Lord Flore kõndis kamina poole.
„Te näite olevat minu asjust väga huvitatud,” ütles ta. „Aga lubage küsida, mis tõi teid siia. London on päris kaugel, kui te just siin ümbruskonnas ei peatu?”
„Nagu ma just armsale preili Malvinale ütlesin, kui te olekiste tähele pannud,” vastas Sir Mortimer, „on London ilma temata nagu viljatu tühermaa, ja ma tulin teda otsima, nagu Iason otsis Kuldvillakut.”
„Lambanahk,” ütles lord Flore salvavalt. „Ei ole kaugeltki kohane iseloomustus preili Maultoni kohta!”
Sir Mortimer vaatas teda põlgliku pilguga.
„Kui te kavatsete olla sama tüütu kui enne välismaale sõitu,” ütles ta vastikult, „siis on mul kahju, et te üldse tagasi tulite!”
„Ma julgen arvata, et terve hulk inimesi mõtleb nii,” vastas lord Flore tuimalt, „aga kuidas saan ma vastu panna tutvusele sellise veetleva naabriga nagu preili Maulton?”
Seda öeldes vaatas ta Malvinale otsa.
Malvina teadis, et ta provotseerib Sir Mortimeri tahtlikult, vihjates sellele, et neil on lähedased suhted.
Ta sai oma oletusele kinnitust, kui ta nägi Sir Mortimeri tumedates silmades vihaläiget.
Ta tundis, et võib Sir Mortimeri mõtteid lugeda.
Ta mõtles, et kui lord Flore oli abikaasakandidaatide hulgas ning elas kõrvalmajas, oli tal teiste kosilaste ees eelistatud.
Kuna Malvinale Sir Mortimer ei meeldinud ja tema meelest oli tüütu, et mees talle Londonist järgnenud oli, ütles ta:
„Loomulikult on mul hea meel, et nüüd, kui ma olen lord Flore’i kohanud, on meil õnnestunud kõrvaldada ebakõlad, mis on tema ja minu perekonna vahel kahjuks aastaid olnud.”
Sir Mortimer vaatas esmalt vihaselt lord Flore’i ning ütles siis:
„Ma loodan, et teie vanaema on sellest teadlik, mida te teete.”
Malvinal jäi see küsimus vastamata.
Sel hetkel astusid tuppa Newman ja kaks teenrit teega.
Tegemist oli tavapärase kombinatsiooniga vara-gregoriaanlikust hõbekandikust, teekatlast ja – kannust, koos piima- ja koorekannu ning suhkrukausiga.
Nagu kuninganna Anne’i valitsusajal kasutusse võetud, oli seal ka hõbedane teetoos.
Sealt sai Malvina pärast soojendamist tee kannu panna.
Kui see kõik lauale asetatud oli, toodi ka soojad muretainakoogikesed, võileivad ning üks väike ja suur kook.
Lisaks neile oli veel üks, mis oli kaetud roosa ja valge suhkruglasuuriga.
Kuni Malvina pani tee tõmbama, võttis lord Flore enda kanda võõrustaja kohustused.
Ta pakkus Sir Mortimerile kuuma muretaignakoogikest.
Viimane sõnas kähku:
„Saan ise hakkama!”
Malvina tundis, et temast õhkub vaenulikkust.
Ta