Malvina ei suutnud naeru tagasi hoida.
Ta mõtles, et lord Flore on kõige ebaviisakam mees, keda ta oma elus kohanud on.
Samal ajal pidi ta tunnistama, et mees on üsnagi lõbustav.
„Nüüd,” ütles ta, „kui on selge, et te ei soovi minuga abielluda – mis, ma pean tunnistama, on suur kergendus –, kuid mida te teha kavatsete?”
„Ma mõtlesin, et kui oleme valmis unustama selle, kuidas meie isad teineteise peal hambaid teritasid, võiksite teie kui naaber mind aidata.”
„Mil viisil?” küsis Malvina.
„Vaadake, nagu alati sellistes olukordades, on ka siin küllalt selge, milleni ma jõudnud olen,” vastas lord Flore. „Ma pean kas kõik, mis mul on, maha müüma, mis toob sisse väga vähe, või pean ma abielluma mõne rikka pruudiga.”
Malvina vaatas teda üllatunult.
„Ma arvasin, et see on just see, mida te mingil juhul ei teeks.”
„Ma ei soovi teiega abielluda!” vastas lord Flore.
„Te olete liiga agressiivne. Ja päris ausalt öeldes, ei taha ma sellist naist, kes figureeriks White’i kihlveoraamatutes ja kelle nime leierdavad igasugused noored pillajad, kel ei ole midagi paremat teha.”
Malvina silmad pildusid sädemeid ja lord ütles:
„Rahu, rahu, ärge saage valesti aru. Ma räägin teile ainult tõtt.”
„Mida te siis tahate?” küsis Malvina, ärritusenoot hääles.
„Ma tahan kedagi, kes on leebe, armas ja naiselik,” vastas ta, „kes arvab, et ma olen midagi väärt ja mõistab, et ma tahan tema raha kasutada Priory taastamiseks, mitte ohjeldamatutele pidudele või karjale idiootsetele aristokraatidele pugemiseks üksnes seepärast, et neil on tiitlid.”
Järgnes vaikus. Siis ütles lord:
„Mulle on räägitud kõikidest uuendustest, mis teie isa sisse viis, et majapidamise juhtimist parandada. Aga loomulikult, tema võis seda endale lubada! Kui ka mina tahan seda teha, peab mul olema raha.”
„Ja te tahate, et mina teile selle pruudi leiaksin?” küsis Malvina umbusklikult.
„Raha leiab raha,” ütles lord Flore, „ja ma ei suuda kujutada ette kedagi teist, kellel oleks paremaid võimalusi leida mulle naine, kes oskaks nautida maaelu ega laseks mul tunda igatsust kõrgete mägede ja sügavate ookeanide järele või otsida põnevusega unustatud templeid ja varemeis losse kaugel võõrastes maades.”
„Kas te siis seda olete teinud?” küsis Malvina.
„Teiste asjade hulgas,” ütles mees, „kui minust vanemad ja targemad inimesed seda hukka mõistavad, siis mina võin öelda, et ma ei kahetse hetkekski sellest midagi!”
„Ma arvan, et ma mõistan seda,” sõnas Malvina.
„Ma pean ka tunnistama,” jätkas lord Flore, „et kui olen ratsutanud taltsutamatu muula või jakiga, kes ei liigu ohtlikust mäest üles teosammust kiiremini, samal ajal kui jäine tuul näkku puhub, olen ma vahel igatsenud sellist hobust nagu teil!”
Ta osutas Dragonflyle ja jätkas:
„Aga eks see ole midagi sellist, mida mina endale iial lubada ei saa.”
Esimest korda heitis Malvina pilgu lordi hobusele, kes näksis lagendikul rohtu.
See oli kahtlemata tema omast kehvem ja Malvina arvas, et see on ainus, mis Priory tallidesse alles on jäänud.
Hetkemeeleolu ajel ütles Malvina:
„Kuna ma olen olnud Londonis ja siin ei ole kedagi kodus olnud, on mu hobused alatreenitud. Kui te tahaksite mõnda neist vajaduse korral laenata, teeksite mulle sellega teene.”
Lord Flore naeris.
„See on teist küll suuremeelne, preili Maulton, ja lubage mul öelda, et võtan teie pakkumise hea meelega vastu. Samal ajal pakun teile kõiki vabadusi minu metsas!”
„See ei ole teie mets…!” alustas Malvina.
Seejärel hakkas ta naerma.
„Me ei saa seda kõike uuesti läbi teha! Jätame selle eikellegimaaks, mis on kättesaadav meile mõlemale, aga palun, ärge tapke neid, keda mu metsavahid peavad kahjuriteks, või linde.”
Lord Flore sirutas oma käed välja.
„Lubage mul teha teile sellest kõigest kingitus!” ütles ta, „see kehtib ka herilase kohta või kes iganes teie hobust nõelas.”
Malvina naeris uuesti, siis lasi ta Dragonfly ratsmetest lahti ja ütles:
„Äkki aitaksite mind sadulasse, ma pean koju minema. Ma loodan, et astute mu vanaema juurest läbi, kes minuga nii siin kui ka Londonis koos elab.”
„Teen seda suurima heameelega,” vastas lord Flore, „aga kuna Flore’id on siin maailmanurgas juba kolmsada aastat elanud, siis ma arvan, et minul on eelisõigus teid esimesena Priorysse kutsuda.”
Ta kõndis seda öeldes ümber Dragonfly ning ütles Malvina kõrval seistes:
„Kas teete mulle seda rõõmu, et joote minuga homme teed? Ma kahtlen selles, kas saate midagi meelepärast süüa, aga ma tahaksin teile oma kodu näidata.”
„See meeldiks mulle väga,” ütles Malvina. „Kui aus olla, olen ma Priory vastu alati huvi tundnud ja olen olnud sellest häiritud, et nii teie kui minu isa omavahel ei suhelnud.”
Seejärel hüüatas ta vaikselt.
„Mulle just meenub,” ütles ta, „et me plaanisime vanaemaga homme tagasi Londonisse minna ja oleme juba kolmapäevaks nii ametlikuks lõunaks kui õhtusöögiks kohtumised kokku leppinud.”
„Mis puhul,” ütles lord Flore, „peaksite parem tulema Prioryt vaatama nüüd, vastasel juhul kulub nädalaid kui mitte kuid, enne kui mul on au teie seltskonnas viibida!”
Tema hääles oli narriv toon, mida Malvina kõrvust mööda ei lasknud.
Ta arvas, et kui ta ei tunneks lordi maja vastu nii suurt uudishimu, ratsutaks ta kohe minema.
Ta ootaks vahest kuu või enam, enne kui kutse vastu võtaks.
Seejärel otsustas ta, et ükskõik kui tüütu lord ka ei ole olnud, ja nagu ta arvas, väga ebaviisakas, tahtis ta Prioryt siiski näha.
„Ma tulen kohe,” ütles ta, „ent te ju mõistate, et ma ei saa kauaks jääda.”
„Loomulikult,” nõustus lord, „te võite ju leida, et juba väikesest pilgust on küllalt!”
Malvina ei oodanud, et ta nii ütleb.
Seejärel võttis ta Malvina oma kätele ja pani Dragonfly selga.
Ta sõlmis ohjad lahti ja kõndis siis oma hobuse juurde.
Kui ta kõike seda tegi, sai Malvina aru, et lord on väga sportlik.
Ta laiad õlad ja kitsad puusad muutsid tema kehaehituse väga omapäraseks.
Malvina mõtles nagu ennegi, et ta nägi kõikidest teistest meestest, keda ta kohanud oli, väga erinev välja.
Ta ei olnud otseselt ilus, aga tema näos oli midagi sellist, mis mõjus Malvina meelest vulgaarsena. Malvina arvates nägi ta välja nagu mõni piraat.
Ta oli aga ometi kindel, et tegelikult on ta teistsugune.
Lord Flore’il olid tumedad juuksed ja üsnagi tugevad kulmud.
Ta juba teadis, et mehe silmis oli säde, kui ta ebaviisakas oli.
Või provotseeris ta tahtlikult?
Ta ei saanud lordist aru, ja ta arvas, et enamik inimesi mõtleb sama.
„Ma oletan,” mõtles ta, kui nad metsast