Malvina kangestus.
„Ma arvan,” ütles ta aeglaselt, „et te olete kõige ebaviisakam mees, keda ma eales kohanud olen!”
„Ma arvan, et lihtsalt otsekohene.”
„Need kaks mõistet kattuvad sageli.”
„Vähestele naistele meeldib tõde,” nentis lord Flore.
„See ei ole tõsi,” vaidles Malvina, „aga kuna teil on nii silmanähtavad eelarvamused, siis ei ole mõtet seda enam pikemalt arutada!”
Rääkides mõtles neiu, et tal tuleks auga minema ratsutada.
Asja keerulisus seisnes selles, et nad mõlemad hoidsid Dragonfly ratsmetest kinni ning rääkisid üle hobuse selja.
Üksi olles kasutas Malvina alati oma hobuse selga istumiseks murdunud puud.
Dragonfly teadis, mida temalt oodati ning seisis alati vagusi, kui neiu sadulasse ronis.
Nüüd, mil lord Flore neid vaatas, tundis Malvina, et see oleks tobe.
Ta ei saanud lubada, et mees ta sadulasse tõstaks, milleks see end vaieldamatult kohustatuna tunneks.
Hetkeks võttis maad vaikus.
Siis ütles Malvina:
„Ma pean Teie Lordlikku Kõrgust abi eest tänama, ja ma olen kindel, et te soovite teele asuda. Ma ei oleks pidanud nii palju teie aega kulutama.”
Lord Flore naeris.
„Väga ilusasti sõnastatud! Kas te räägite sellisel otsustaval toonil ka siis, kui oma tulihingelistest kosilastest keeldute?”
Malvina tõmbas Dragonflyd ratsmetest, et kõndida hobust talutades eemale.
Lord Flore hoidis aga ratsmetest kinni teisel pool hobust.
„Mitte nii kiiresti!” ütles ta. „Kui te juba siin olete, võiksime ehk lõpuks seda paljuvaieldud metsaomandiõigust arutada?”
„Kuidas teie sellest teate?” küsis Malvina. „Mulle on alati räägitud, et te lahkusite kodust just enne seda, kui meie Parki elama asusime, ja et teie isa lõpetas teiega igasugused suhted!”
Räägiti, et Shelton Flore, nagu teda siis kutsuti, ei lahkunud üksinda.
Ta olevat võõrsile kaasa võtnud ühe oma naabri väga veetleva naise.
Šokeeritud inimesed olid saanud teada, et kui ta mees suri aasta pärast seda, kui oli keeldunud lahutust andmast, abiellus naine uuesti.
Aga mitte selle mehega, kellega ta põgenenud oli.
Kuulujutte sellest ja lord Flore’ist kõneldi pidevalt.
Kui Magnamus Maulton ja tema naine kolisid majja, mille nad „Maulton Parkiks” ümber ristisid, oli kõikidel külalistel sellele loole midagi omalt poolt lisada.
Muuseas mäletas Malvina oma isa ütlemas:
„Ma olen tüdinud sellest taltsutamatust noormehest lugusid kuulamast. Nii võib hakata arvama, et ta on ainus mees maailmas, kes on nooruses tormilist elu elanud.”
„Ma olen sinuga täiesti nõus,” vastas tema naine, „samal ajal ei tee lord Flore oma pojale kojutulekut just lihtsaks. Ikkagi ma arvan, et kuigi ta seda ise ei tunnista, on ta üsna üksildane mees.”
„Nojah, mingit soovi tal meie seltskonna järele küll ei ole, kui me just tema õigust metsale ei tunnista!” vastas Magnamus Maulton, „ja kuna see on põhimõtte küsimus, ei ole mul kavas seda teha.”
Malvina isa ja ema lakkasid Shelton Flore’i pöörasest käitumisest rääkimise.
Aga teenijatele oli see lugu romantiline, ning nad kordasid seda sageli.
Kuna kaks valdust asusid külg külje kõrval, oli võimatu, et seal töötavad perekonnad ei oleks lähedalt seotud.
Viimase kolme aasta vältel olid Magnamus Maultoni valdused suurepäraseks näiteks heast põllu- ja majapidamisest.
Flore’i Priorys oli kõik täiesti vastupidi.
Töötajad, kes sealt lahti lasti, kuna neile ei olnud raha maksta, tulid anudes Magnamus Maultoni juurde, et see neid palkaks.
Priory valdused jäid harimata.
Levisid kuulujutud, et maja ise oli omanikule kaela kukkumas.
„Isand Shelton peaks koju tulema ja ise oma asjade eest hoolt kandma!” korrutasid vanad inimesed külas alatasa.
Aga „isand Sheltonist” ei olnud märkigi.
Krahvkonna administratsiooniülem ütles Magnamus Maultonile:
„Ma leian, et noormees käitub häbiväärselt! Ma kirjutasin ja andsin talle teada, et ta isa on haige ning et ta peaks koju naasma, aga ma ei ole siiani vastust saanud.”
Ometi nüüd, täiesti ootamatult, oli uus lord Flore siin!
Aga tema isa matmisest ja Priory tühjaks jäämisest oli möödunud aasta.
Malvina tahtis saada vastust ja küsis:
„Miks te varem tagasi ei tulnud?”
„Seda on minult juba palju kordi küsitud,” sõnas mees, „ja vastus on üsnagi lihtne – ma olin raskesti ligipääsetavas maanurgas, kus kirjad ei jõudnud minuni. Alles kaks kuud tagasi tulin ma tagasi tsivilisatsiooni ja sain teada, et mu isa on surnud.”
„Ma ei usu, et keegi seda usub,” ütles Malvina. „Arvatakse, et te ei olnud huvitatudki teadmisest, et ta on haige.”
„Ma olen ikka arvanud, et minust mõeldakse kõige hullemat!” vastas lord Flore. „Ma trotsisingi reegleid ega püüa ennast vabandada.”
„See kõlab üsnagi upsakalt,” ütles Malvina.
Lord Flore naeris.
„Selline ma juba olen. Tänan teid, et te seda nii täpselt kirjeldasite.”
„Kas see tähendab, et tulite siis suure varandusega koju?” küsis Malvina. „Ma olen kuulnud, et Priory ja teie valdused vajaksid seda.”
„Oi, jumal, ei!” hüüatas lord Flore. „Nagu ma olen teile juba öelnud, olen ma see „kadunud poeg” ja olen nautinud kartulikoorte söömist, ent mul ei ole mitte midagi ette näidata.”
„Mida te siis teha kavatsete?” päris Malvina.
Lord Flore kehitas õlgu.
Ja ütles siis:
„Ainus soovitus, mis ma seni saanud olen, on see, et ma peaksin teiega abielluma!”
Malvina valmistus protesteerivalt hüüatama, aga mees jätkas:
„Ärge muretsege! Te olete väljaspool ohtu! Ma abielluks pigem Medusaga.”
Malvina oli nii üllatunud, et küsis:
„Miks te nii ütlete?”
„Sest minul, mu armas preili Maulton, tuleks teie rahakukru eest rängalt tasuda. Ja andestage, et ma nii ütlen, kuid teiesuguseid naisi jälestan ma kõige enam!”
„Ma ei kavatse siin seista ja kuulata, kui te minuga nii räägite!” hüüatas Malvina vihaselt.
„Te esitasite mulle küsimuse ja ma vastasin teile ausalt!” üles lord Flore. „Ja taeva pärast, olge mõistlik ja rääkige endast intelligentselt, lootmata, et teid meelitustega üle valatakse!”
„Ma ei ootagi seda!” protestis Malvina.
„Ärge siis perutage nagu see hobune siin kõige peale, mida ma ütlen!” nähvas lord Flore.
Malvina ahmis õhku, kui mees jätkas:
„See teeks asjad meie vahel tunduvalt lihtsamaks, kui oleksime teineteise vastu ausad. Ma vannun, et räägin tõtt, kui ütlen, et mul ei ole soovi teiega abielluda ning mul ei ole mingit kavatsust pakkuda teile rahuldust, kui mulle „ei” ütlete,