Tila teadis: Roby kardab, et ta võib viimasel hetkel tagasi astuda.
„Kuna härra Wickham tahab nooremaid teenreid,“ ütles Tila, „siis peame leidma Coblinitele koha. Ma tegin juba kindlaks, et külas ei ole tühje maju.“
„Mida sa siis soovitad?“ küsis Roby väsinult.
„Et me teeme nende jaoks korda kaasavaramaja. Ja kui sa tahad mingiks ajaks siia jääda, siis on see sinu käsutuses, ning minu ka, kui mind lahti lastakse.“
„See oleks katastroof!“ hüüatas Roby.
„Võib-olla. Samas oleks mul kusagil elada,“ ütles Tila loogiliselt, „ning kus siis mujal kui kaasavaramajas, mida me mõlemad armastame.“
„See on tõesti hea mõte,“ nõustus Roby.
„Niisugune on minu tingimus, et teeksime seda, mida Patrick O’Kelly tahab,“ ütles Tila kindlalt, „ning oleks viga Coblinid siia jätta ja lasta neil kutsuda mind „preili Ottilaks“, kui Patrick on mulle uue nime pannud.“
„Hästi,“ nõustus Roby, „asi on selge. Tee, nagu tahad.“
„Tänan sind,“ vastas Tila, „ja minu tingimuse teine pool on see, et ma viin mõned mamma erilised aarded kaasavaramajja, eriti tema asjad sinisest elutoast.“
Roby ei vastanud, ent Tila teadis, et vend ei hakka teda takistama.
Järgmisel päeval läks Tila kaasavaramajja vaatama, mida seal vaja läheb.
Maja oli väga võluv, ehitatud kuninganna Anne’i ajal.
See oli punastest tellistest ning iga akna kohal olid kaunistused.
Toad ei olnud eriti suured, ent kõrged laed ja poleeritud põrandad olid heas korras.
Laed olid kindlasti paremas korras kui Staverly omad.
Enamik mööblit oli pärit ajast, mil maja ehitati.
Kardinad olid halvas seisus.
Ent aknad olid palju väiksemad kui suure maja omad.
Tila mõtles, et osa suure maja kardinaid, mis niikuinii uutega asendatakse, võiks siin ära kasutada.
Kindlasti ei ole need nõudliku härra Wickhami jaoks küllalt head.
Mida rohkem ta tollest mehest kuulis, seda rohkem hakkas arvama, et olgugi nende heategija, on ta ebameeldiv tegelane.
„Miks ta tuleb Inglismaale otsima naist, kes oleks seltskondlikus mõttes tähtis?“ küsis ta Robylt.
„Patrick ütles,“ vastas Roby, „et Clint Wickhami ema oli inglanna.“
See oli üllatus, ent Tila ei öelnud midagi.
„Pealegi,“ jätkas vend, „jumaldas ta oma ema, kes rääkis talle Inglismaast ja inglastest lugusid, mida ta ei suuda kunagi unustada.“
Tila leidis, et jutus on oma iva, ning Roby jätkas:
„Kui ta sai tohutult rikkaks, otsustas ta luua oma dünastia, et Wickhamid oleksid alati lugupeetud mõlemal pool Atlandi ookeani.“
„Ma arvan, et kuna ta hakkab vanaks jääma,“ ütles Tila, „siis tahab ta poega või isegi mitut.“
„Vanaks jääma?“ kordas Roby. „Miks sa seda arvad? Wickham on võrdlemisi noor mees!“
Tila oli hämmastunud.
„Ma arvasin, et kui ta on nii suurte äridega seotud, siis ta peab olema vähemalt nelikümmend!“
Roby naeris.
„Ta on pisut üle kolmekümne. Ameerikas alustatakse varakult ning ta ilmselt võttis oma isa äri üle kohe, kui täiskasvanuks sai.“
„Kui ta noor on,“ küsis Tila, „siis ma ei saa aru, miks ta ei võiks armuda mõnda kenasse ameerika tüdrukusse ja mitte tänu perekondlikule staatusele kuulsust jahtida.“
„Ta võib oma rahaga mõlemat,“ vastas Roby, „ning muidugi on Patrick lubanud teda tutvustada Walesi printsiga.“
Tila ei olnud seda kuuldes üllatunud.
Roby oli talle öelnud, et Londonis on suuri vastuolusid, sest prints kutsus oma Marlborough’ residentsi igasuguseid inimesi.
Kaasa arvatud neid, keda varem polnud kuninglikesse ringkondadesse vastu võetud.
Roby oleks nagu tema mõtteid lugenud, sest ta ütles:
“Tema kuninglikule kõrgusele meeldivad rikkad ning kuna Wickham on väga rikas, siis on ta eriti teretulnud.“
Tila mõtles, et kogu see asi on üpris ebameeldiv.
Ta mõistis, et härra Wickhamile Staverly Courtis mugavuste loomine maksab pööraselt palju.
Ta tundis, et mees hakkab talle päev-päevalt üha vähem meeldima.
Tila teadis, et ta peaks tänulik olema.
Ent ikkagi oli tüütu jälgida, kuidas Roby muretses, et kõik oleks hästi.
Ootamatult saabus Patrick O’Kelly.
Ta sõitis kohale kenas reisitõllas.
Selle ette olid rakendatud hobused, mille ostmist ta Tila arvates poleks saanud endale lubada.
See tähendas, et ta kas oli need laenanud või maksis nende eest härra Wickham.
Patrick oli kena välimusega iirlane, võluv nagu teisedki, kes olid tulnud „smaragdsaarelt“.
Ta tegi Tilale komplimente, mis automaatselt ta huultele kerkisid.
Tila teadis, et tegelikult vaatab ta kriitiliselt üle kõik, mida majaga ette võetakse.
Roby tegi muidugi imesid.
Töömeestel ei olnud kindalt tööaega.
Nad alustasid koidikul ja lõpetasid siis, kui oli nii pime, et nad ei näinud enam tööd teha.
„Neil on katus parandatud,“ ütles Roby uhkelt Patrickule, „ja nüüd panevad nad allakukkunud lagesid tagasi. Palkasin ka suurepärase kunstniku, kes restaureerib maalingud.“
Patrick O’Kelly vaatas kõik üle ning kiitis isegi sööki.
Tila oli juba proua Coblinile kaks külanaist abiks võtnud.
Ta ei muretsenud eriti selle pärast, mida nad Robyga ise sõid.
Vähemalt võisid nad lubada endale parimat liha.
Ent köögis tegutsesid kogu aeg töömehed.
Nad tahtsid midagi kuuma juua ja palusid sageli „miskit hamba alla“.
Tila võis endale abilisi lubada.
Kuid ta jälgis, et nende hoiusumma ühe ööga ei haihtuks.
Roby oli ostnud Patrickule head veini.
Ja iirlane oli kaasa toonud pool tosinat pudelit šampanjat.
Pärast õhtusööki istuti sinises elutoas, kuhu töömehed polnud veel jõudnud.
„Sa oled imesid korda saanud, Roby!!“ ütles Patrick. „Kuid ma pean sind hoiatama – kuulsin oma sõbralt, et Wickham võib saabuda varem, kui me ootasime!“
„Ta ei või seda teha!“ hüüatas Roby.
„Võib küll, kui tahab, ja teda ei peata miski,“ vastas Patrick, „nii et ole valmis!“
Roby ohkas.
„Siin on veel nii palju teha ning me pole isegi kogu mööblit välja valinud!“
„Ma olen kindel, et su õde aitab sind,“ ütles Patrick.
Seda öeldes naeratas ta Tilale.
Tila mõtles, et Patrick teeb talle jälle mõne lääge komplimendi.
Neiu teadis, et mees oli teda tulekuhetkest peale tähelepanelikult uurinud.
Nagu