„See kõlab meie jaoks… liiga hästi, et olla tõsi!“ hüüdis Tila. „Siin peab olema mingi lõks.“
„Jäta see uskmatu Tooma mängimine!“ käskis vend. „Patrickul on kõik kokku lepitud. Meie teeme maja täiuslikult korda, nagu see alati on olnud. Peame ka vannitube ehitama, aga seda võis arvata.“
„Vannitube?“ kordas Tila.
Ta polnud vannituba kunagi varem näinud.
Tema isa ajal tassisid tugevad teenrid suuri padasid kuuma ja külma veega trepist üles.
Vannid pandi magamistuppa ja inimesed kümblesid kamina ääres.
Nüüd pidi Tila Coblinile ütlema, kui tahtis vanni võtta.
Teener tõi ühe paja kontorisse, kus kunagi töötas sekretär.
See oli köögile mugavalt lähedal ning elutoa vastas üle vahekäigu.
Ent Coblini vanuse ja reuma tõttu oli sellega tükk tegemist.
Tavaliselt pesi Tila end külma veega, mida ta ise trepist üles tassis.
„Patrick arvas,“ ütles Roby, „et me peaksime tegema kümme vannituba. Algul oleks sellest küllalt.“
„Aga siin ei ole nii palju tube!“ märkis Tila.
„Ära ole rumal!“ vastas vend, „siin on puuderdamistoad ja mitmel parimal magamistoal on garderoobid. Me võime üks-kaks garderoobi ringi teha.“
„Miks peaks tal nii palju vannitube tarvis minema?“ nõudis Tila.
Vend naeratas.
„Ameeriklased on väga puhtad ning kui Clint Wickhamil ei ole vannitube, siis ta Staverlyt ei taha.“
„Siis anname talle vannitoad ja kõik muu, mida ta tahab!“
„Just seda me teemegi,“ ütles Roby, „ent peame kiirustama. Ma tahan teada saada ümbruskonna kõigi ehitajate, puuseppade, maalrite ja remondimeeste nimed.“
„Arvan, et Coblin teab neid minust paremini,“ kostis Tila.
„Jah, muidugi,“ nõustus vend, „ning ma võin minna ja küsida sellelt vanapoisilt, kes külas elab, kui ta veel elus on – sellelt, kes aitas siin asju parandada, kui papa veel elas.“
„Sa mõtled William Emersoni,“ ütles Tila. „Ta on elus, ent väga aeglane.“
„Meil läheb kõvasti abijõudu vaja,“ selgitas Roby, „ning esimene asi, mis nad teha võiksid, on minu toa aken ära parandada. Viimati, kui ma kodus olin, tõmbas tuul seal jubedalt!“
„Sa võiksid mõnda teise tuppa minna,“ vastas Tila, „kuid igaühel neist on mingi viga!“
„Kõik tuleb teha ruttu ja hästi!“ vastas Roby.
„Ma ei ole sinult küsinud, kui palju ameeriklane meile maksab,“ ütles Tila, „ja ma arvan, et see on kõige tähtsam küsimus.“
„Hoia hinge kinni!“ vastas vend, „sest see on uskumatu!“
„Ütle mulle,“ palus Tila.
„Ta maksab kõikide remonditööde, kardinate, vaipade – kõige vajamineva eest ning senikaua, kui ta siin on, 2000 naela aastas!“
Tila hüüatas ja see tundus kõikjal toas vastu kajavat.
Siis hüppas ta püsti ning lõi käed vennale ümber kaela.
„Me oleme… päästetud!“ hüüdis ta. „Minu palvetele on vastatud… ning see on kõik… tänu sulle! Kuidas sa küll nii tark oled, et Patrick O’Kelly sõbraks valisid?“
„Temast on mul enne ka kasu olnud,“ tunnistas Roby, „kuid ma poleks arvanud, et midagi nii fantastilist võib olemas olla!“
„See on täpselt õige sõna,“ oli Tila vaimustuses, „ning nüüd, kui härra Wickham on meie üürnik, võime kolida kaasavaramajja.“
Tila naeratas, enne kui sõnas:
„Ma olen seda väikest maja alati armastanud ning see ei ole üldse nii halvas korras kui see siin. Muidugi peame mamma kõige ilusamad asjad kaasa võtma, kaasa arvatud selle toa mööbli.“
Kuna ta oli nii erutatud, siis muutus ta hääl laulvaks ja see kõlas nagu muusika.
Äkki jõudis ta teadvusesse, et vend vaatab talle kuidagi imeliku pilguga otsa.
Roby ei öelnud midagi, aga Tila küsis hetke pärast:
„Mis… on?“
„Ma arvan, et selles maailmas ei ole miski täiuslik,“ vastas ta, „ning kõigel, millest ma sulle rääkisin, on üks tingimus.“
„Tingimus? Mis… tingimus?“
„Ma kardan, et see sulle ei meeldi,“ ütles Roby rahutult.
Tila istus jälle tugitooli.
„Mis asi see on?“ küsis ta. „Kindlasti ei palu härra Wickham midagi… hirmsat?“
„See ei ole härra Wickham.“
„Kes… siis?“
Tila mõistis, et vend otsib sõnu, enne kui ta lausus:
„Patrick tegi selle lepingu algselt mitte ainult enda jaoks, vaid koos mehega New Yorgis, kellele ta kunagi minevikus kasulik oli.“
„Ma ei… ma ei saa aru,“ ütles Tila.
„Ma püüan selle asja sulle selgeks teha,“ lausus Roby ärritatud toonil, „aga see pole lihtne.“
„Miks… mitte? Mis valesti on?“
„Tõde on see,“ ütles vend, „et Patricku sõber tahab väga olla seotud härra Wickhami ettevõtmiste või investeeringutega, kui sulle nii rohkem meeldib, mis on ikka väga edukad.“
„Miks ta ei palu härra Wickhamit, et ta võiks kompaniis osanikuks saada?“ küsis Tila.
„Ilmselt töötab härra Wickham üksinda ning ega soovi partnereid, kes jagaksid teadmisi investeeringutest kellegi teisega.“
Tila paistis hämmastunud ning Roby rääkis edasi.
„Patricku sõber palus, et keegi Staverlyst hoiaks kõrvad lahti, kui härra Wickham siin on. Kui saadakse vähimatki aimu sellest, mida härra Wickham kavatseb järgmisena teha, teiste sõnadega, kuhu investeerida, siis tuleb Patrickut informeerida.“
„See tundub mulle väga… keeruline,“ ütles Tila, „ma ei tea, kuidas sa… leiaksid kellegi, keda Wickham ei tunneks, ning ma arvan, et sedasorti asjad käivad igale teenrile… üle mõistuse.“
„Jah, muidugi,“ vastas vend, „ning seepärast ma nõustusin Patricku ettepanekuga, et ainus inimene, kes asja ära ei rikuks, oled… sina.“
„Mina?“ hüüatas Tila. „Mida ma… peaksin tegema?“
„Ma räägin sulle,“ vastas Roby, „aga sina muudkui küsi!“
Tilale tundus see üpris ebaõiglane.
Ta surus käed rusikasse ja tõstis näo venna poole.
„Clint Wickhamil on tütar,“ ütles Roby.
„Sa ei öelnud mulle, et ta on abielus!“ hüüatas Tila, enne kui end talitseda jõudis.
„Ta on lesk. Tema naine suri neli aastat tagasi ning ta tütar on seitsmeaastane.“
Tekkis paus ning et Tila midagi ei öelnud, rääkis Roby edasi.
„Üks põhjus, miks ta tahaks tõesti ilusat maja koos maavaldusega, on tütar, kes tuleb temaga koos Inglismaale, ning Patrickul on kästud talle guvernant otsida.“
Vaikus.
Tila silmad läksid suureks ning pingutusega hoidis ta suu kinni.
„Kuna see inimene,“