Väikeste aedade väravad vajasid väljavahetamist, olid katki või polnud neid üldse.
„Mul on häbi külasse minna!“ ütles Tila Robyle kuus kuud tagasi.
„Kui mul ei ole uut õhturiietust,“ vastas vend, „siis ei saa ma vastu võtta õhtusöögikutseid ja jään nälga!“
„Mida me teeme?“ küsis Tila õnnetult.
„Jumal seda teab,“ vastas Roby, „sest minul pole õrna aimugi.“
Ta läks Londonisse tagasi, võttes kaasa vaiba, mille ta mõtles mõne naela eest ära müüa.
Nad arvasid, et vaip ei ole põlispärandi nimekirjas.
„Ma kardan, et saadakse teada, kui ma tiaara võtan ja maha müün!“ ütles Roby. „Kui ma selle panti paneksin, saaksin hea hinna.“
Tila hüüatas.
„Sa ei tohi seda teha!“ ütles ta. „See kohutav jurist, kes mingil arusaamatul põhjusel pandi sinu asjade järele vaatama, käib iga kolme kuu tagant nuuskimas, kas midagi on puudu.“
Ta trampis jalgu, enne kui edasi rääkis:
„Ma vihkan teda! Tavaliselt lähen ma välja sel päeval, kui ta tuleb. Ta topib oma nina igale poole!“
„Minu arvates teeb ta ainult oma tööd,“ ütles Roby. „Kui ma mõtlen, kui palju on väärt Shakespeare’i esimene väljaanne, siis ma tahaksin selle ära müüa ja riskida sellega, et tõuseb tüli!“
„Sellest ei tuleks tüli, vaid skandaal!“ vastas Tila, „ning sa tead sama hästi kui mina, et kui see ajalehte jõuab, siis kenad prouakesed, kellega sa nii palju aega veedad, tõmbavad sind oma nimekirjadest maha.“
„Need „kenad prouakesed“, nagu sa nende kohta ütled,“ lausus Roby, „pakuvad mulle lõunat ja õhtusööki. Praegu olen ma jõudnud sinnamaale, et ma ei saa endale hommikusööki lubada!“
Tila mõtles, et tema ei saa endale mingit einet lubada.
Kui mõisamaadel ei elutseks jäneseid, tuvisid ja parte, oleksid nii tema kui ka Coblinid kahtlemata näljas.
Isa oli teda juba väikese tüdrukuna laskma õpetanud.
Ehkki ta seda vihkas, pidi ta metsas laskmas käima, muidu ei oleks neil midagi süüa olnud.
Coblin, kuigi tal oli reuma, pani maha kartulid ja mõned köögiviljad.
Need kasvasid rohu sees, kus kunagi oli olnud suur ja luksuslik ürdi- ja köögiviljaaed.
Ent vanal mehel oli raske väljas tööd teha.
Tila jahipidamine muutus üha vajalikumaks.
Muidu oleksid nad kõik tühja kõhuga voodisse läinud.
„Me ei saa niimoodi jätkata,“ ütles Tila endale.
Kuid milline oli muu võimalus?
Ta ei suutnud midagi välja mõelda.
Ehkki ta muudkui palvetas, tundus, et jumal on ta maha jätnud.
Ta vaatas elutoas ringi, mõeldes, kui kena see oli välja näinud, kui emal olid külalised.
Kristallist kandelaabrites süüdati küünlad.
Toas olid kasvuhoonest toodud lilled, mis ema oli vaasidesse seadnud, sest talle meeldis väga seda teha.
Ning tallides olid hobused, mõtles Tila.
Nüüd oli seal ainult Kingfisher, kes hakkas vanaks jääma.
Tila armastas teda, sest oli temaga ratsutanud lapsepõlvest peale.
Samal ajal mõtles ta masendusega, mida ta siis teeb, kui hobune ei jõua teda enam kanda.
Kingfisheriga võis ta põgeneda maja tolmust ja kõdust ning ratsutada metsa.
Seal rääkis ta endale muinasjuttu, kuidas ta leiab puude alt peidetud aarde.
Või hoopis ühe haruldase puuliigi, mida aiandushuvilised on aastaid otsinud.
Lood, mida ta leiutas ning raamatukogus luges, olid tegelikult ta ainsad kaaslased.
Pärast ema surma, kui isa läks Londonisse, polnud Staverly Courtis muid lõbustusi.
Naabrid enam Staverlyde vastu huvi ei tundnud.
Aasta pärast täiskasvanuks saamist polnud Tilat kutsutud ühelegi peole ning keegi ei olnud temal külas käinud.
„Miks nad peaksid mind tahtma?“ küsis ta. „Ja kui ma ka saaksin kutse, mida ma siis selga paneksin?“
Vastust ei olnud.
Ta rääkis sellest Kingfisherile, sest kedagi teist polnud kuulamas.
„Sama hästi võiksin ma olla üksikul saarel,“ ütles ta hobusele.
Hobune hõõrus oma nina Tila vastu, nagu saaks aru ja püüaks teda lohutada.
Ta pani käed hobusele kaela ümber ja ütles:
„Kui sa oleksid võluhobune, siis sa võtaksid midagi ette. Kahjuks oled sa ainult vana armas veidrik, aga ma armastan sind!“
Ta oli täna hommikul juba ratsutamas käinud ning tema arvates olnuks naeruväärne seda jälle teha.
Ta läks aeda, kus lillepeenarde asemel olid rohutuustid.
Ent sirelipõõsad hakkasid õitsema ja mandlipuud olid juba roosas ja valges rüüs.
Kingfisher järgnes talle nagu koer ning Tilat lohutas see, kui ilus kõik oli.
Ta ütles Kingfisherile, et neil pole midagi süüa.
Pärast seda, kui ta oli hobuse talli viinud, tuli ta majja tagasi.
Ta pöördus ukse poole.
Samas kuulis ta, et keegi on hallis, ning mõtles, kes see võib olla.
Ta oli üpris kindel, et niisugusel pärastlõunasel kellaajal on puhkab seal Coblin.
Ilmselt norskab ta tugitoolis, mille ta kööki oli viinud.
Tila oli uudishimulik ja astus elutoast välja.
Seejärel hüüatas ta rõõmust.
Seal seisis Roby.
Venna selja taga ukseavas nägi ta oma hämmastuseks ilusat kaarikut, mille ette oli rakendatud kaks hobust.
Ta jooksis venna juurde, käed õieli.
„Roby! Roby! Sa oled siin! Kui tore!“
Ta heitis käed vennale kaela ümber ja Roby suudles teda, öeldes:
„Ma arvasin, et sul on hea meel mind näha. Kuidas sul läheb?“
„Läks halvasti, kuni ma sind nägin!“ vastas Tila. „Miks sa koju tulid? Mis on juhtunud?“
„Väga palju,“ vastas Roby, „ning mul on sulle palju rääkida. Ent kõigepealt las ma käsin Coblinil mu tallimehele talli näidata.“
Tila silmad läksid suureks.
Siiski ta teadis, et praegu pole mõtet vennalt midagi küsida.
Ta jättis Roby sinnapaika ja jooksis mööda pikka vahekäiku kööki.
Ta lükkas elutoa rohelise kaleviga kaetud ukse lahti.
Siis jooksis ta üle kiviplaatidega põranda köögiust avama.
Nagu ta oli arvanud, olid mõlemad Coblinid tugitoolis magama jäänud.
Enne olid nad olnud kabinetis.
Hetkeks Tila kõhkles.
Ta teadis, kuidas nad seda pärastlõunast tukastust naudivad.
Ent Roby oli kodus ja see oli palju tähtsam kui miski muu.
Ta puudutas Coblinit õlast.
„Tõuse üles,“ ütles ta leebelt,