Anita meelest käitus vanatädi Matilda uute inimestega sapiselt ja asus otsemaid kaitsepositsioonile, kui keegi oli teadmatusest hõivanud koha, mida vanatädi Matilda pidas vaid enda omaks.
Sarnaselt kõigile eakatele ei meeldinud vanapreili Lavenhamile muutused ja ta tahtis, et täna oleks kõik samamoodi nagu eile, üleeile ja aastate eest.
Seega nõudis vanapreili, et tema ratastool asuks pumbamajas iga päev ühel ja samal kohal.
Peaaegu igal hommikul käis võitlus, sest mõni äsja Harrogate’i saabunu oli võtnud ära koha, mis vanapreili Lavenhami arvates talle kuulus.
Anita meelest oli vanatädi väga terava keelega, seega punastas ta tihtipeale vanatädi lausutud ebaviisakuste peale, kuigi uued külastajad kiiresti vabandust palusid ja vabastasid püha koha, mille olid teadmatult hõivanud.
Teisel või kolmandal päeval sai Anita aru, et mehed, kes pumbamajas ratastoole lükkasid, astusid tihtipeale meelega vanapreili Lavenhami selja taha, et nalja saada.
Kui nad pidid eemale minema, siis nägi Anita mehi naermas ja üksteisele silma pilgutamas ning ta mõtles, miks oli see vanatädi Matildale niivõrd tähtis, et ta endast, kasutades isa sõnu, “näituse tegi”.
Hoolimata sellest mõistis Anita, et vanatädi on pisut iseäralik, ja oli tema üle natuke uhkegi.
Kohe kui vanatädi mugav ja pehme istmega ratastool oli õiges kohas, pidi Anita minema kaevu juurde.
Seal täitis ta klaasi mineraalveega, mis sisaldas erilisi aineid, eriti aga rauda, ja oli Harrogate’i toonud haigeid juba 1571. aastast, mil vesi avastati.
Anita oli leidnud ka raamatu, mis kirjeldas rauarikast Tewiti kaevu, mille vesi “oli parem ja elavam kibedamaitselistest allikatest, sisaldades rohkem mineraalsooli”.
Anita meelest oli vesi küll üsna vastiku maitsega ja ta oli õnnelik, et ei pidanud tänu heale tervisele seda jooma.
Tol hommikul haigeid täis pumbamajas ringi vaadates otsustas Anita lausuda lühikese palve, et kõik kaevuvee joojad paraneksid.
Ta kujutles, millisesse ärevusse kõik satuksid, kui haiged, kes oma klaasist vett rüüpasid, äkitselt ratastoolidest püsti hüppaksid ja imestunult hüüaksid, et on terveks saanud.
Seejärel arvas Anita, et siis laulaksid nad kindlasti tänuks kiidulaulu ja ta peaaegu juba kuuliski ülistuslaulu halleluujasid pumbamaja kõrgest laest vastu kajamas.
Mõtiskledes, kui põnev see oleks, võttis ta kaevu ääres seisvalt teenrilt preili Lavenhamile mõeldud vee.
Anita haaras mõlema käega veeklaasist ja mõeldes ikka veel imele, mida vesi võiks korda saata, pööras ta kiiresti ringi.
Seda tehes komistas ta aga otsa ratastoolile, mis asus otse ta selja taga, ning kukkus sellele peaaegu otsa, pillates maha klaasis oleva vee.
Anita ajas end püsti ja pööras kogu tähelepanu ratastoolis istuvale daamile.
“Palun väga vabandust… Ma väga… väga… vabandan,” sõnas Anita. “Olin nii kohmakas. Ega te haiget saanud?”
“Ei, kõik on korras,” vastas meeldiv hääl. “Olime vist kaevule liiga lähedal.”
“Loodan, et vesi teie tekki ära ei rikkunud,” sõnas Anita, vaadates märga plekki kaunil Paisley tekil, mis kattis daami jalgu.
Anita leidis oma taskuräti ja kummardus, et tekki kuivatada, kui kuulis tuttavat häält:
“Te vist jälle unistasite, kuid ma ei usu, et seekord Lutsiferist mõtlesite.”
Anita vaatas ehmunult üles ja nägi ratastooli kõrval Lutsiferi.
Ta nägi välja täpselt samasugune kui Anita unistustes ja päeval, mil nad kohtusid.
Ainsaks erinevuseks oli, et praegu ta seisis, mitte ei ratsutanud, kuid torukübar ta tumedatel juustel oli ikka uhkelt viltu ja elegantne mantel istus ta laiadel õlgadel ülihästi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.