Ta nägi, et Anita ei saanud temast aru ja selgitas:
“Et endale abikaasa leida! Te ju mõistate, et kui jääme siia ja elame edasi, nagu oleme elanud viimased kolm aastat, siis sureme kõik vanatüdrukutena.”
Ja et Sarah’ hääl igast koolitoa sopist vastu kajas, siis mõistsid Daphne ja Anita, et õel on õigus.
Fenchurchi külakeses, kus tüdrukud elasid, polnud teisi nendevanuseid noori, ja pärast isa surma unustasid nende olemasolu ka vähesed külas elavad perekonnad.
Sarah mõistis, et keegi ei soovinud kohtuda kolme saatjata neiuga, kes olid lisaks sellele äärmiselt kaunid.
Mõisahärra Robert Benson ja tema abikaasa kutsusid neid üsna tihti enda poole einestama ja õhtusöögile, kuid härra Robert oli üle kuuekümne. Ta poeg, kes oli juba abielus, teenis rügemendiga aega Indias, ja tütar oli otsustanud hakata nunnaks.
Maakonna tähelepanuväärseim ja enim kõneainet pakkuv maja kuulus Spearmonti krahvile, kuid tema liikus koos abikaasaga kõrgemas seltskonnas ning suhtles Walesi printsi ja printsessiga, teatades ka avalikult, et “tema kohalikke ei võõrusta”.
Lähedal elavad inimesed pidid rahulduma teenijatelt kuuldud juttudega või võimalusega vilksamisi näha kauneid daame ja nägusaid härrasid, kui need uhketes tõldades läbi küla sõitsid.
Sarah’l oli õigus.
Isa haigusest ja surmast saati polnud neil olnud võimalust kohtuda sobilike vallaliste meestega ning Sarah’ meelest hakkas tema olukord muutuma juba lootusetuks.
Tegelikult oli Sarah tõepoolest äärmiselt kaunis, mistõttu polnud ime, et ta igatses emast, õdedest, mõisahärrast ja viimase abikaasast rohkem tähelepanu.
“Me peame nüüd aga otsustama, kui palju saame kulutada uutele riietele, mille ostmine on väga vajalik, kui me ei taha just välja näha nagu Noa laeva elanikud,” sõnas Sarah.
“Riietele!” hüüatas Daphne.
“Ma ei usu, et Harrogate’i minekuks midagi peent vajan,” lausus Anita. “Minu mäletamist mööda ütles isa vanatädi Matilda kohta, et too on andunud heategevusele, mistõttu ma tema juures ilmselt sobilikku abikaasat ei leia, kui mees just vaimulik pole!”
Sarah naeris. Anita oskas öelda asju nii, et kõigil hakkas lõbus.
“Kallike, ära muretse,” sõnas Sarah. “Kui abiellun kellegi tähtsa või rikkaga, siis võite koos Daphnega minu poole elama asuda ja ma kavatsen sobiva kaasa otsimiseks läbi kammida terve Londoni ja kogu maa, kus tahes ma siis ka ei ela.”
“Muidugi, see ongi lahendus!” hüüatas Daphne. “Nii et sinul, Sarah, peavad olema ilusad riided, küll meie Anitaga kuidagi toime tuleme.”
Daphne hääl oli pisut nukker, kuna ta oli tihtipeale unistanud uhketest kleitidest, mis oleksid tema omaks saanud alles siis, kui need Sarah’le enam selga ei läinud.
“Ma loodan, et sinu ristiema, kes on minu meelest väga rikas, lubab sul enda pool elada ja lisaks sellele muretseb sulle ka riided, mida tema külalisena vajad,” ütles Sarah.
“Ma ei saa temalt sellist asja paluda!” hüüdis Daphne.
“Loomulikult mitte, kuid mainisin kirjas, kuivõrd vaesed me oleme ja kuidas meil vedas, et saime ema vaid tänu proua Bensoni abile Šveitsi saata,” vastas Sarah.
“Sarah, niimoodi jääb ju mulje, nagu kerjaksime.”
“Loomulikult jääb!” sõnas Sarah teravalt. “Ja me ju kerjamegi! Pole kahtlustki, et oleme kerjused ja mul pole häbi seda tunnistada. Pealegi on Lavenhami perekond meile teene võlgu.”
“Meile?” küsis Daphne.
“Aga loomulikult!” vastas Sarah. “Kui isa emaga abiellus, käitusid nad jälgilt ja vaid seetõttu, et meie krahvist vanaisa oli enda meelest nii tähtis. Tema arvates oleks ta noorem poeg pidanud abielluma kellegagi, kellel on tiitel ja raha, kuid emal polnud kumbagi. Aga ta oli erakordselt kaunis ja isa armus temasse.”
“Esimesest silmapilgust,” sõnas Anita unistavalt. “See oli nagu muinaslugu. Ja ema ütles, et teadis kohe, kui isa nägi, et see ongi mees, kellest on unistanud.”
“See oli kahtlemata väga idülliline, kuid meiegi tahaksime leida oma unistuste meest ja siin ei kohta me unistuste ega ka mingit teist meest,” lausus Sarah.
Anita oleks tahtnud vastata, et oli imelikul kombel alles täna hommikul kohanud meest, kes osutus Lutsiferiks.
Kuid ta teadis, et Sarah’t oleks pahandanud kõik, mis ta plaane rikkunuks.
Kui Sarah millelegi keskendus, siis ootas ta sama teistelt, seetõttu kuulas Anita edasi ja Sarah rääkis, kui palju raha on neil võimalik kulutada ja milliseid korraldusi ta oli teinud, et maja nende äraolekul korras püsiks.
“Oled sa ikka kindel, et meie sugulased on nõus meid enda poole võtma?” küsis Daphne aeglaselt.
“Nad peavad seda tegema! Või vastasel juhul oleme hukule määratud!” lausus Sarah meeleheitlikult.
Ollertoni hertsoginna istus akna all, suures majas, mille oli Prospect Gardenis üürinud, ja tundis, et väävlivannid ja rauasisaldusega vesi, mida ta igal hommikul jõi, on talle hästi mõjunud.
Ta oli tulnud Harrogate’i seetõttu, et kui ta poeg oli kuulnud, mida arstil oli hertsoginna tervise kohta öelda, oli poeg ema ärasõitu lausa nõudnud.
Hertsoginnal polnud võimalustki vastu vaielda, et ei taha oma mugavast ja kaunist kodust lahkuda ja põhja poole sõita.
Ta oli pärast leseks jäämist mõistnud, et kui poeg midagi pähe võttis, siis oli temaga mõttetu vaielda, eriti kui asi puudutas hertsoginnat.
Poeg oli teinud kõik, et emal oleks siin võimalikult mugav.
Maja, mille valis poja sekretär ja pearaamatupidaja, oli suur ja äärmiselt maitsekalt sisustatud, kuuludes aristokraadile, kes oli suveks sõitnud välismaale.
Majas oli olemas peaaegu kõik, mida üks peen daam vajas, kuid Ollertoni hertsoginna reisis nii, nagu koliks ta ära ja meenutas teistele tigu, kes oma maja kaasas kandis.
Seega oli hertsoginna tulnud lõuna poolt koos oma pesu, lauahõbeda ja teenijatega. Peale selle oli tal kaasas kõik, mida proua nimetas pudi-padiks.
Kõige selle mahutamiseks läks vaja palju kohvreid ja kaarikuid, et need hertsoginna erarongist Prospect Gardenisse toimetada.
Kõigi asjade hulgas, milleta hertsoginna iial kodust ei lahkunud, oli pilt tema pojast Kerne’ist, viiendast Ollertoni hertsogist.
Pilt seisis tugeval alusel, mis oli spetsiaalselt pildile valmistatud, ja asetses hertsoginna läheduses. Silmitsedes hertsogi kaunist nägu ning mõeldes, kui hästi oli kunstnik tabanud poja tumedaid silmi ja tugevat lõuga, ilmus naise silmadesse soe pilk.
Ja justkui oleks hertsoginna pojale mõeldes nõidunud, avanes uks ja hertsog astus tuppa.
Hertsoginna sirutas hüüatades käed.
“Armas, sa jõudsid kohale! Lootsin, et tuled täna, kuid härra Brigstock arvas, et jõuad pigem homme.”
“Nagu näed, tulin täna,” sõnas hertsog. “Kuidas ennast tunned, ema?”
Seda öeldes sammus ta hertsoginna juurde ja kummardus, et suudelda ta pehmet põske, hoides mõlema käega ema kätt.
“Tunnen end juba palju paremini ja igatsen koju,” sõnas hertsoginna.
“Kas sulle ei meeldi siin?”
Hertsogi ninajuurele ilmus kortsuke.
“See on olnud huvitav kogemus, kuid ausalt öeldes ei sooviks ma seda korrata,” vastas hertsoginna. “Tead ju, et mulle ei meeldi sinust ja Ollertonist eemal viibida.”
“Ka mina tundsin sinust puudust, ema.”
“Nii