“Sa oled alati osanud komplimente öelda ja mulle see meeldib! Tean täpselt, milline su kaasa peaks välja nägema, aga seesugust pole kerge leida.”
Hertsog kõndis toas edasi-tagasi.
Mõne hetke pärast lausus ta: “Jumal teab, et minu nõudmistele vastavat kaasat on raske leida, kuid vähe sellest, hiljem pean ka tema seltskonda taluma. Millest küll rääkida kogenematu neiuga?”
“Maailmas pole ühtki naist, keda ei paeluks armastus,” ütles hertsoginna mahedal häälel.
Hertsog tõi kuuldavale pilkava häälisuse, aga enne kui ta jõudis rääkima hakata, jätkas hertsoginna:
“Armas, sa ei tohi unustada, et kaunitarid, keda sa ihaldad, olid kord kogenematud koolitoast tulnud tüdrukud. Nad on alguses kõik sellised – kohmetud, häbelikud, oskamatud ja teadmisteta.”
“Jumala eest, mu šansid on nullilähedased,” hüüdis hertsog.
Hertsoginna naeris.
“Nii hull see asi pole! Tunnistan, et ka mina olin häbelik, kui su isaga abiellusin, ja nii mõneski mõttes oskamatu. Aga kuigi meid viisid kokku meie vanemad, sest nende meelest oli see sobivate tingimustega abielu, tegin su isa väga õnnelikuks.”
“Tead sama hästi kui mina, et isa armus sinusse meeletult esimesest silmapilgust. Ta ütles mulle kord, et olid ilusaim asjake, mida ta elu jooksul oli näinud.”
Hertsoginna naeratas rahulolevalt ja hertsog jätkas:
“Kuid isa ütles ka, et “tänapäeval ei tehta enam seesuguseid”, ja tal oli õigus!”
“Tegin su isa õnnelikuks ja see oli kõige tähtsam,” lausus hertsoginna. “Pole põhjust, miks ei võiks me leida kedagi minusarnast, kes teeks sama sinu heaks.”
Hertsog istus uuesti ema kõrvale.
“Ema, isa armastas sind surmani kogu südamest. Aga sina?”
Hertsoginna vaatas pojale hetkeks kohkunult otsa, seejärel aga küsis:
“Mida sa öelda tahad?”
“Täpselt seda, mida ütlesin. Isa oli sinust palju vanem ja kuigi teised korraldasid teie abielu, oli see isale ideaalne. Aga kas sina olid sama armunud kui tema?”
Taas valitses toas vaikus ja hertsoginna pööras pilgu kõrvale.
Mõne aja pärast lausus ta: “Kui keegi leiab armastuse, mis on ilus ja hea, siis ei kahetse ta seda kunagi.”
“Usun, et sain oma küsimusele vastuse,” sõnas hertsog. “Aga see ei lahenda minu probleemi. Tead, ema, ma pole iial tundnud seesugust armastust, nagu tundis sinu vastu isa ja mille sinagi oled oma elus nähtavasti leidnud, kas siis isa või kellegi teisega.”
Nähes hertsoginna silmis imestust, lausus hertsog ema küsimust ootamata:
“Tean, tean! Mu elus on olnud naisi juba Etonis õppimisest saati ja kuigi seda on imelik öelda – nad on mulle varem või hiljem kõik pettumuse valmistanud.”
“Kerne, mul on nii kahju!”
“Selleks pole vajadust,” sõnas hertsog. “Nad on pakkunud mulle palju naudinguid ja meelelahutust, aga kui mulle meenub, mida tundis isa sinu vastu, siis küsin endalt tihtipeale, kas ei jää ma millestki olulisest ilma.”
“Oh, kallike, arvasin, et sul on kõik olemas!” hüüdis hertsoginna.
“Olengi tahtnud, et teised seda arvaksid, aga nüüd sinuga ausalt rääkides tunnistan, et see pole päriselt nii. Sel puhul ütlen endale tavaliselt, et tahan liiga palju.”
Hertsoginna vaatas poega õrnusega.
Ta oli alati teadnud, et poeg ihkab täiuslikkust rohkem kui teised mehed.
Hertsog pidi olema parim kõiges, mida tegi ja kõiges, mida saavutas.
Ta majad pidid olema paremad kui teistel, teenijad tublimad, ta hobused pidid võitma võiduajamistel ja tema jahilkäigud olema hooaja edukaimad.
Naised, kelle saatjaks oli hertsog, olid kahtlemata hetke kauneimad ja seega oli mõistetav, et hertsoginna meelest ei võinud poeg naida kedagi, kes poleks täiuslik.
Ta tahtis just midagi öelda, kui hertsog naerdes justkui ennast pilkas:
“Ema, ma olen lausa hale. Tead sama hästi kui mina, et püüan taevast kuud, kuid mitte keegi pole seda veel suutnud sealt alla tuua.”
“Võib-olla ühel päeval…” sõnas hertsoginna tasa.
“Ei, ei, ära luba meil end petta,” vastas hertsog. “Tegutseme praktiliselt ja pöördume tagasi hetke juurde, mil sinu abi palusin. Ema, ma tahan endale abikaasat ja ma palun, ei, ma käsin sul leida mulle kaasa, kes vastaks kõigile minu nõudmistele, kuid enne seda teen ühe asja selgeks.”
“Ja mis see on?” küsis hertsoginna.
Hertsog vaikis hetke, otsekui otsides õigeid sõnu.
“Ma ei taha endale naist, kes käitub väljakutsuvalt. Ta iseloom peab sobima tema välimusega. Ta peab olema kombekas, väljapeetud ja võimeline kontrollima oma emotsioone. Seda ootan ma oma abikaasalt ja Ollertoni hertsoginnalt.”
“Aga, Kerne…”
“Ei mingeid agasid, ema. Nagu me kokku leppisime, on abielu ja armastus kaks eri asja ja mul pole mingit tahtmist neid omavahel segada – see ei läheks niikuinii õnneks.”
2
Pumbamajast väljudes vaatas Anita rõõmsalt ringi.
Ta ei osanud arvatagi, et Harrogate’is on niivõrd ilus ja tegelikult oli ta isegi pisut kartnud, kui nad Deborah’ga rongis põhja poole sõitsid, mis neid lõpuks West Parki lõppjaama viis.
Kirjad, mis Sarah nii usinalt kirjutanud oli, said otsekohe vastuse.
Charmouthi krahvinna kirjutas, et võõrustab meelsasti oma vennatütart ja saadab kaariku, et Sarah saaks koos oma asjade ja vanemapoolse teenijaga, kes oli talle saatjadaamiks, teele asuda.
Veelgi praktilisem oli see, et ta saatis Sarah’le ka pisut raha, et too saaks osta uue rüü ja kübara, milles reisida, ja kirjutas:
“Kallis vennatütar, ülejäänu võib oodata Sinu saabumiseni ja arvestades seda, mida mulle kirjutasid, olen üpris kindel, et vajad seltskonnas ringiliikumiseks lausa uut garderoobi. Ootan väga Sinuga kohtumist ja mõtlen tihti Sinu armsale isale ja meie lapsena veedetud rõõmsatele aegadele.”
“Miski ei saaks olla sellest parem!” hüüatas Sarah võidurõõmsalt.
“Tõepoolest,” nõustus Daphne. “Ka minu ristiema kiri on äärmiselt meeldiv, kuigi ma pean vist ise kuidagi Londonisse saama ja sealt saadab mind kuller Surreysse ristiema majja.”
“See tähendab seda, et esmalt sõidab Deborah sinuga Londonisse ja alles siis Anitaga Harrogate’i,” vastas Sarah.
Vanatädi Matilda kiri oli sama tundeline kui kirjad, mis Sarah’le ja Daphnele saadeti, kuid lisaks kirjale oli ümbrikus raha teise klassi piletite ostmiseks, et Harrogate’i sõita.
“Tõesti, teises klassis!” turtsatas Deborah nördinult, kui sai teada, kuidas nad reisivad. “Ja ta on sama rikas kui nood India rikkurid, kellest pidevalt lehes kirjutatakse.”
“Kust sa seda tead?” uuris Anita.
“Mäletan, kui su isa tädi Matildast sinu emale rääkis ja ütles, et ta on ihnuskoi, sest kulutab raha vaid selleks, et pääseda taevasse, kui ükskord üldse sinna jõuab!”
Anita naeris. Ta oli harjunud Deborah’ teravate märkuste ja familiaarsusega.
Deborah oli hoolitsenud tüdrukute eest sellest saati, kui nad olid veel väikesed, ja hakkas nüüd vanaks jääma, kuid tal õnnestus ikkagi maja korras hoida ja tüdrukuid panna tegema seda, mida neil oleks käskinud teha ema.
“Rongiga