“Inglasi võiks pidada partideks, nemadki paterdavad alatasa vees,” on 1750. aastal öelnud Horace Walpole.
Briti vesiravilate ajalugu algab Rooma aegadest, mil supeldi kuumaveeallikates.
Kaheksateistkümnenda sajandi esimesel poolel oli Inglismaal ja Walesis 228 vesiravilat. Tänapäeval on säilinud vaid mõned üksikud, millel on alles raviasutuse maine. Olulisim neist on Harrogate, kus tehakse keskeltläbi 120 000 raviprotseduuri aastas.
1822. aastal ilmunud kirjutiste kohaselt said vesiravilaile iseloomulikud märterluse märgid alguse just Harrogate’ist. Kui uued külastajad esmakordselt väävelkollast, kuuma, kihisevat ja haisvat vett maitsesid, tõmbusid nad tasahilju kõrvale ning sülitasid selle välja.
Keegi luuletaja kirjutas Harrogate’is viibides järgmised read:
“On tavaline arstikabinet Harrogate,
linnas kõikjal sellest pildid on väljas.
Selle mõju mulle on küllaltki hea,
ma üsna jumekas olen ning näljas.
Ma ravist võtan viimast
ning pikutan nii, kuidas jaksan.
Ja niimoodi lõpevad vannid
ning väävlist imbunu maksed.”
Olin Harrogate’is mõni aasta tagasi, kui külastasin Harewoodi – lossi, mis oli koduks printsess Royalile, kes abiellus Harewoodi krahviga. 1759. aastal valminud ehitis on paljude kunstiteoste aardla ning külastamiseks kõigile avatud.
1860
1
Anita nõjatus vastu aeda ning vaatas üle välja väikese metsatuka poole, kus ta tihtipeale istus, kui tahtis üksi olla ning mõtiskleda.
Ta isegi sirutas käe väravariivi suunas, kui nägi üles vaadates äkitselt hajumas pilvi, mis olid olnud terve päev hallid ning tinarasked, ning sädelevat päiksekiirt maapinnale sähvatamas.
Anitale meenus otsekohe salm, mida oli kuulnud eilsel jutlusel.
See oli reverend Adolphus Jamesoni valikuna pisut ebatavaline ning köitis kohe Anita tähelepanu, kui ta Jamesoni pikal, õpetlikul ja uskumatult igaval jutlusel oli juba jõudnud oma mõtetesse vajuda.
“Oo, koidu poeg Lutsifer, sa pattu langenu!” oli reverend Adolphus hüüdnud.
Anitale kangastus vaimusilmas kohe taevast langev ning “igavesest õndsusest” ilma jäetud kaunis peaingel.
Anitat oli alati paelunud Lutsiferi taevast väljaheitmine ning nüüd päiksekiirt nähes pidas ta aru, missugune oli Lutsifer enne patustamist välja näinud.
Anita kujutluses oli ingli nägu kaunis, naeratav ning vaatamata taevalikkusele helkles ta silmis liiderlik pilk, otsekui oleks ingli saatus olnud otsustatud juba enne viimast tegu, mis ta hukatusse viis.
Äkitselt Anita ehmus, sest ta mõtiskelu katkestas hääl:
“Noor daam, kas avate mulle värava või unistate edasi?”
Anita pööras ringi ning tal jäi hing kinni – tema selja taga istus suurepärasel mustal täkul Lutsifer, täpselt selline, nagu ta oli vaimusilmas kujutlenud.
Anita vaatas mehe nägu, mis oli ilus, kuid küüniline ja maine, ta tumedaid silmi tõid esile pilkavalt kergitatud kulmud ning isegi mehe tumedatele juustele viltu asetatud torukübar näis asendavat kunagi talle kuulunud aupaiste sära.
Anitat ehmatas mehe ilmumine, kuid ka mees oli neidu silmates üllatunud.
Nähes tüdrukut seismas väraval, mis viis koplisse, kuhu mees soovis sõita, arvas ta, et neiu on arvatavasti pärit mõnest lähedal asuvast talust.
Kuid väike ja südamekujuline suurte siniste silmadega nägu ning pehmete, heledate lokkis juustega ümbritsetud kõrge otsmik ei saanud kuuluda mõnele lüpsjale, pealegi oli tüdruk väga noor, võib-olla alles teismeeas.
Et neiu teda ehmunult silmitses, ilmusid mehe karmi suu nurkadesse naerukurrud ning ta küsis:
“Kellest te küll niivõrd sügavalt mõtlesite?”
Anita vastas vastu tahtmist:
“Lutsiferist!”
Härrasmees naeris.
“Ja nüüd arvate, et näetegi pimedusevürsti?”
Kuna see oli tõsi, siis Anita ei üllatunud, kuid ta ei osanud midagi vastata ning hetke pärast sõnas mees:
“Kui te teatud luuletaja loomingut oleksite lugenud, siis teaksite, et “Kui tähed säravad, aeg kulgeb, kell peagi lööb, saatan tuleb”.”
Mees esitas luuleread nagu muuseas ning kui ta lõpetas, lausus Anita tasa:
“Christopher Marlowe.”
“Te siiski teate seda luuletajat!” hüüatas härra. “Igal juhul ärge kaotage Lutsiferi suhtes kusagil valvsust! See on parim nõu, mida teile saan anda.”
Rääkides pööras mees pilgu kõrvale ja kui Anitale äkitselt meenus, miks härra seal üldse viibis, sidus ta värava lahti ja lükkas selle pärani.
“Tänan ning ärge siis unustage, mida teile ütlesin,” sõnas härrasmees.
Mees naeratas, justkui arvates, et vaevalt Anita ta sõnu meeles peab.
Seejärel ratsutas härra minema, lähenedes kiiresti kopli servale ning talle järele vaadates mõtles Anita, et mees “kadus needuse pimedusse”.
Härrat veel silmapiiril nähes sulges Anita aeglaselt värava, teades, et ei taha enam oma salametsa minna. Selle asemel soovis ta pigem minna koju ning mõelda kohtumisest võõraga, kes oli igati meenutanud Lutsiferi.
Anita oleks tahtnud kellelegi veidrast kohtumisest rääkida, kuid ta teadis, et õed Sarah ja Daphne oleksid ta üle ainult naernud.
Nad pilkasid alatasa ta ülisuurt kujutlusvõimet ja unistusi, mille tõttu Anita tihtipeale reaalsuses toimuva unustas.
“Kuid see unistus oli tõeline!” lausus Anita endamisi. “Koidu poeg Lutsifer oli tõepoolest siin!”
Veider, et ta oli näinud välja täpselt selline, nagu Anita oli kujutlenud: nina juurest jooksid vaod suunurkadeni, silmade all tumedad varjud, suu, mis naise meelest võis öelda vaid kibestunud ja kurje sõnu, oli lausunud üksnes küünilisi fraase.
“Kui ta langeb, siis langeb ta nagu Lutsifer, kellel pole enam lootust.”
Anita õppis need read koos koduõpetajaga Shakespeare’i draamast “Henry VIII”, kuid ta arvas, et need ei käi küll musta täku seljas istunud Lutsiferi kohta – polnud viimane ju pattukahetsev ega lootuseta.
Meenutades aga Christopher Marlowe’d, keda mees oli tsiteerinud, tulid Anitale meelde Mefistofelese öeldud sõnad, mis täpselt mehe kohta käisid.
“Püüdles ta kõrkuse ja jultumuse poole, mistõttu Jumal ta taevaväravaist välja ajas.”
Anita tundis, et Lutsifer, kes oli temaga rääkinud, just seda oligi – kõrk ja uhke.
Mõisa jalutades mõlkus Anital meeles tuhat asja, millest ta oleks tahtnud mehega rääkida, sada küsimust, mida oleks soovinud küsida.
Anita ütles endale, et mees oleks pidanud teda hulluks. Nimelt oli ta vaid härrasmees, kindlasti tulnud külla Spearmonti krahvile, kelle pidudest terve küla ja maakond rääkis.
“Ma ei kohta teda enam kunagi, kuid mulle jääb ta nägu alatiseks meelde,” mõtles Anita mõisahoonele lähenedes.
“Nägemiseni, ema!”
“Veeda lõbusalt aega, me mõtleme su peale!”
“Palun kirjuta nii tihti kui võimalik.”
“Hüvasti… Hüvasti!”
Tüdrukud hüüdsid samu sõnu ka veel siis, kui nende ema ning mõisahärra abikaasa proua Benson pisut ajast ja arust, kuid siiski mugavas tõllas sõitu alustasid.
Tüdrukud jälgisid tõlda seni, kuni see silmist kadus, ja läksid seejärel tagasi kõledasse kotta, mis näis pärast äsjaseid hüvastijätu ning õpetussõnu