“Kuidas saaksin ma sellistes tingimustes õnnelik olla?” küsis Valda endalt.
Jälle kuulis ta öökullide huikeid. Seekord kostsid need lähemalt.
Valda tõstis pilgu tähistaeva poole.
“Kusagil,” mõtles ta, “paistavad nad mehele, kes ühel päeval hakkab mind tahtma sama palju kui mina teda; mehe peale, kes on määratud mulle aegade algusest saati.”
“Kuid kui ma siin ootan,” mõtles Valda edasi, “leiab ta mu alles siis, kui on liiga hilja ja olen juba kellegi teisega abielus, ning meil pole teist võimalust teineteisele kuuluda kui salaja.”
Selle mõtte juures Valda võpatas. Isegi siis, kui ainult üks osaline on abielus, tundus salaarmulugu räpane ja ebameeldiv.
Ja mida selline armulugu talle peale aja surnukslöömise annaks? Hoburakendi ballile sõitmiseks? Mehe, kelle peale teised naised oleksid armukadedad? Mehe, kes muneb nagu kägu võõrasse pessa?
“Ma ei taluks seda! See oleks kohutav!” hüüdis Valda öhe.
Siis meenus talle taas fotoaparaat ja mustlaslaager metsatuka taga. Kui tihti oli ta seal näinud nende kaunilt värvitud vankreid!
Valda tundis mustlaste vastu siirast huvi ja oli lugenud kasuisa vanu raamatuid mustlaste rännakutest oma Aasia sünnikodust lahkumisest saati.
Kuna neid kardeti, oli neid kõigis Euroopa maades halvasti vastu võetud ja taga kiusatud. Et mustlased uskusid nõidusesse, peeti neid paganateks.
Ometi oli mustlaste palverännak Saintes-Maries-de-la-Meri seotud just ristiusuga. Kirik, kus mustlased öösel magasid, oli pühitsetud ning tõrvikute rongkäigul kandsid nad pühakute pilte.
“Pean seda oma silmaga nägema!” mõtles Valda.
Ajapikku hakkas see mõte temas üha rohkem juurduma.
Mustlastega Saintes-Maries-de-la-Meri minek oleks tõhus vastus kasuisa süüdistusele, et ta ei leiaks omapäi teed Pariisi.
Neiu arvestas, et rännakul läbi Camargue’i ei õnnestu tal pildistada mitte ainult mustlasi, vaid ka kogu Provence’is kuulsaid kauneid pika laka ja lehviva sabaga valgeid metshobuseid.
Valda oli kindel, et neid fotosid imetlevad ja hindavad kõik, kes räägivad Camargue’i hobustest peaaegu sellise hardusega, nagu oleksid need pärit teiselt planeedilt.
Loomulikult oli Valda taltsaid Camargue’i hobuseid näinud. Tema kasuisalgi oli üks selline. Kuid kunagi polnud ta näinud lagendikel, liivaluidetel ja steppides kappavaid metshobuseid.
“Nad on nii ilusad,” oli keegi kunagi Valdale öelnud, “nagu ratsutaksid neil jumalad!”
“Naasen fotodega neist,” ütles Valda endale. “Beau-pére saab siis aru, et mul on enamat kui kena näolapp ning ma pole tüdruk, kes laseks end sõna lausumata mehele panna. Tõestan talle, et ma pole mitte ainult võimeline ise enda eest hoolitsema, vaid suudan ka midagi üldkasulikku korda saata.”
Valda vilistas vaikselt.
“Võib-olla pannakse mu fotod Pariisis näitusel välja. Võib-olla saan nende eest isegi kuldmedali!” mõtles ta.
Neiu läks elevile ning vaatas särasilmi tähistaevast.
Talle tundus, et tähed annavad talle uut indu.
“Tänan teid,” ütles ta naerusui.
Kaks öökulli huikasid nüüd väga lähestikku. Neiu võttis seda jumala märguandena.
2. peatükk
Öösel magas Valda väga vähe. Ta mõtles oma plaani üksipulgi läbi, et kõik oleks kindel.
Ta mäletas, et kunagi aastate eest – ta ei saanud siis olla vanem kui kümneaastane – leidis ta ükskord isa kabinetti minnes tolle maakaarte, binokleid ja matkavarustust põrandale sättimas.
“Tule sisse, Valda, ja aita mind.”
“Mida sa teed, papa?” küsis Valda.
“Valmistun Afganistani-reisiks. Annan oma parima, et see tuleks edukas,” vastas isa.
Valda vaatas talle üllatunult otsa ja isa jätkas: “Avastusretkedel on pisiasjad üliolulised. Kui kõike ette ei mõtle, võib kõik nurjuda ja kogu reis aia taha lennata.”
Läks mitu tundi, enne kui Sir Edward kõik vajaliku kokku sai, kuid Valda polnud unustanud, kui täpne oli isa olnud oma “seikluse” ettevalmistamisel.
“Pean olema sama ettenägelik ja mõistlik kui papa,” ütles Valda endale.
Ta tõusis enne kella kuut ja pani end toatüdrukut kutsumata riidesse.
Kuigi oli vara ja päike polnud veel kõrgel, tõotas tulla palav päev, seepärast pani Valda selga kerge ratsakleidi.
Mai kohta oli ebatavaliselt soe ja talunikud rääkisid varasest lõikusest.
Riietunud, läks Valda lossi köögipoolele.
Kokapoisid oli juba tööl, tanudes majateenijad tassisid tolmulappe ja luudasid ning lakeid ja nõudepesijad olid lauanõude hoiuruumis ja söögitoas vilkas tegevuses.
Valda vältis neid nii palju kui võimalik, kuid kõigist märkamatult mööda pääseda tal siiski ei õnnestunud. Teenijad tegid teda nähes üllatunud näo ja tervitasid viisakalt: “Bonjour, m’mselle.”
Valda läks mööda vimplitega ehitud pikki koridore köökidest mööda ja sisenes avarasse, riiulitega lahtriteks jagatud külma meiereisse, mida kasutati ka hoiuruumina. Marmorplaatidega laudadel ootas suurtes kirnudes rõõsk koor võiks tegemist.
Ruumis oli väga külm ja kuigi aknad olid soojuse sissetungi vältimiseks tihedalt kinni, nägi Valda piisavalt, et valida ukse kõrval seisvast korviriidast üks välja.
Ta täitis selle munade ja hiiglasuure võikäntsakaga. Läinud teise lahtrisse, võttis ta tosina lae all rippuva kitkutud kodulinnu seast noore rammusa kuke.
Korv ühes, kukk teises käes, läks Valda tagaukse kaudu õue.
Peale hoovi pühkiva vanamehe polnud seal kedagi. Mees tõstis pilgu ja Valdat nähes puudutas laubale langevat juuksetukka.
“Bonjour, Pierre,” tervitas Valda naeratades ning läks üle hoovi kiiresti tallide poole.
Ta tahtis enne asjaga ühele poole saada, kui kasuisa teada saab, et ta lossis ei viibi.
Tavaliselt käisid Valda ja kasuisa pärast hommikusööki koos ratsutamas ning neiu teadis, et peab talle esitama mingi vabanduse, miks ta täna hommikul üksi ratsutama oli läinud.
Niipea kui Valda oli tallide juurde jõudnud, käskis ta tallipoisil saduldada kaks hobust – ühe endale ja teise temale.
Kuna Valda oli kärsitu, tundus talle, et tallipoiss venitas hobuste valmisseadmisega terve igaviku, tegelikult aga galopeeris ta toidukorvi ja kukke kandva tallipoisi saatel juba vähem kui viie minuti pärast läbi lossipargi.
Nagu Valda oli lootnud, leidis ta puudesalu tagant mustlaslaagri.
Maikuus rändas läbi krahvi maade üks mustlasvoor teise järel. Nii nagu enamikes Arles’i ja Les-Baux’ mõisates, olid mustlased krahvi valdustes teretulnud mitte ainult palverännaku ajal Saintes-Maries-de-la-Meri, vaid ka muul ajal.
Valda oli alati võlutud mustlaste seintele või taradele jäetud märkidest, mis sisaldasid ainult teistele mustlastele mõistetavat infot.
Hoolikalt otsides leidis Valda kusagilt kasuisa maavaldustest täpiga ringi. Ta teadis, et mustlaste keeles tähendab see “helde rahvas ja mustlaste vastu lahke.”
Ring ilma täpita tähendas lihtsalt lahkeid inimesi, kuna rist taral või pilbastest rist põllu ääres tähendas “siin ei anta midagi”.
Kaks ülal ristuvat joont tähendas “kerjuseid koheldakse halvasti”.
Krahv, kes oli mustlastega