Ta oli veendunud, et kindluse müürijäänuste vahel hulguvad ringi vaimud, kes inimestena olid armastanud ja vihanud nii kirglikult, et polnud kartnud selle nimel surra.
Valda nägi vaimusilmas hõbedaselt helkivates raudrüüdes rüütleid kiivrite suletuttide ja vapilippude lehvides ratsutamas.
Niinimetatud Armastuse õukondades, millest Les-Baux’ oma oli kuulsaim, lõid trubaduurid laule ja luuletusi armastusest, millest hiljem kasvas välja Provence’i lüürika. Valda arvates jutustasid need kõigest sellest, mida ta oma ellu ihkas.
“Tahan romantikat, armastust, ilu!”
Valda teadis, et ei leia seda kunagi mehega, kes huvitub temast ainult raha pärast ning kellest Valda peaks huvituma esmajoones seepärast, et mehel on kõlav tiitel.
Valda läks akna alla ja vaatas künka tipust avanevat imekaunist vaadet.
Varasuvel oli Provence kaunim kui teistel aastaaegadel. Valda kasuisa maavaldused jäid Les-Baux’ ja Arles’i vahele. Nii kaugele, kui silm ulatus, laiusid lossi ümber rohelised aasad, mida ilmestasid kõrged tumedad küpressid ja punased mooniväljad. Kõige selle üle kummus sügavsinine pilvitu taevas.
“Valda, kas sa tõepoolest ei usu, et teen sinu heaks oma parima?” küsis kasuisa Valdalt. Mehe häälest kostis anuv noot.
Enne kõrvuni Sir Edward Burke’i leske armumist oli Merlimonti krahv olnud kurikuulus lühiajaliste armulugude poolest.
Pärast seda, kui teda Inglismaa külaskäigu ajal oli õhtusöögi ajal krahvinnale esitletud, polnud tema jaoks enam ühtki teist naist maailmas.
Leedi Burke oli ilus, kuid täiesti teistsuguse iseloomuga kui ta tütar.
Teda võis võrrelda Dresdeni portselaniga – ta oli roosa, valge ja kuldne, klassikaliste näojoonte ja sulni naeratusega, mis võlus igaüht, kellega ta kokku puutus.
Peale punase pea oli Valda isalt pärinud ka kirgliku iseloomu. Sir Edward oli olnud harukordne, keerulise iseloomuga isiksus.
Nüüd sundis isalt päritud iseloom Valdat ütlema: “Mida sa ka ei ütleks, beau-pére, ei kavatse ma abielluda, nagu oleksin ma üle poeleti ostjale ulatatav pakk!”
“Kas kavatsed vanapiigaks jääda?” küsis krahv teravalt.
“Loomulikult mitte!” hüüatas Valda. “Loomulikult ma abiellun, kuid enne tahan natuke ka elada.”
“Vallalise neiu jaoks on see ohtlik filosoofia,” ütles krahv surmtõsiselt.
Valda vaatas talle otsa ja puhkes naerma.
“Tean väga hästi, mille pärast sa muretsed,” ütles ta. “Sina ja ema sekeldate minu ümber, nagu oleksin ma veel väike plikatirts. Kardate, et tõmban endale kaela pahanduse nagu Villier’de tütar, kes abielumehega ära jooksis, või Hortense de Poinier, kes Montmartre’il oma ateljee asutas. Tõotan, et mina ei tee üht ega teist.”
“Hortense de Poinier’l on vähemasti mõningast kunstiannet,” ütles krahv.
“Arvad, et minul seda pole?” nähvas Valda.
“Ma ei tahtnud seda öelda,” vastas kasuisa. “Sul võib olla palju andeid, Valda, kuid ükski neist ei too raha sisse. Mitte et peaksid endale elatist teenima. Tänu jumalale, sul pole tarvis seda teha. Usu, rahateenimine pole nii lihtne nagu paistab.”
Valda tuli üle salongi kasuisa juurde graatsiaga, mis enamikul tema eakaaslastel puudus.
“Oled nagu mustlase püss, beau-pére,” ütles ta. “Ükskõik, mida ma ka ei ütleks, võtad sa seda märklauana, mille pihta tulistada. Samal ajal pole me põhiteemas sammugi edasi jõudnud – sina tahad sundida minda abielluma enda poolt välja valitud mehega, minul pole aga kavaski abielluda kellegagi, keda ma ei armasta!”
“Sel juhul on mul sulle järgmine ettepanek,” sõnas krahv. “Kutsume külla noormehi, kes minu ja sinu ema arvates peaksid sulle sobima. Õigupoolest kohtusid ühe kandidaadiga meie viimase Pariisi külaskäigu ajal.”
Valda mõtles hetke.
“Kas mõtled markii d’Artignyd?” küsis ta.
Pärast hetkelist vaikust sõnas krahv: “Mainisin teda su emale kui sobivat kandidaati.”
“Kui jäle!” hüüatas Valda. “Tegin temaga paar tantsu ja istusin õhtusöögi ajal tema kõrval. Jõudsin järeldusele, et ta pole elus ühtki raamatut lugenud ja kuigi väitis end hobustest huvituvat, teadis ta neist vähem kui meie tallipoiss.”
“Oled liiga karm, Valda,” lausus krahv. “Samal ajal kuuluvad talle suured valdused ja üks Prantsusmaa vanimaid losse. D’Artigny nimi äratab aukartust igas prantslases.”
Krahv vaikis ja jätkas: “D’Artigny markiisina oleksid sa seltskonnas Bourbonide järel teisel kohal.”
“Kuid selleks pean ma selle lestaga enne abielluma!” sõnas Valda vihaselt. “Ainult et abikaasana oleks kala tunduvalt huvitavam.”
Krahv ohkas.
“Kas tõesti piisab inimese üle otsustamiseks nii põgusast tutvusest? Luba mul d’Artigny külla kutsuda. Näita talle Provence’i ilu, tutvusta talle meie sõpru. Võib-olla lähema tutvuse korral su arvamus temast muutub.”
Valda vaatas kasuisale otsa ja ütles vaikselt: “Võid mind küll lapseks pidada, beau-pére, kuid nii rumal ma ka pole! Tead sama hästi minagi, et kui markii küllakutse vastu võtab, seome end tema suguvõsaga nii sügavalt, et mul on võimatu tema abieluettepanekule ei öelda isegi siis, kui ta mulle põrmugi ei meeldi.”
“Arvan, et ta hakkab sulle meeldima,” tagus krahv rauda edasi.
“Ei iial! Ei iial! Ei iial!” hüüdis Valda. “Ja teades, et kavatsed mind talle mehele panna, vannun, et kui markii peaks siia tulema, teesklen kogu tema külaskäigu aja haiget ning ei sina ega ema saa öelda ega teha midagi, mis sunniks mind voodist tõusma.”
Krahv surus huuled kokku.
Ta oli kannatlik mees, kuid mõnikord pani kasutütar ta raskele proovile.
“Mul on tunne, Valda,” ütles ta pärast hetkelist vaikust, “et su isa saanuks sinuga paremini hakkama kui mina.”
Valda puhkes naerma.
“Arvan, et isa oleks jah-sõna minust välja peksnud,” sõnas ta. “Ta oli kirgliku iseloomuga. Seevastu sina, kallis beau-pére, oled minu vastu alati leebe ja lahke olnud.”
Valda läks kasuisa juurde, tõstis mehe näo ja suudles teda põsele.
“Sa ei suuda end üleöö türanniks muuta lihtsalt seepärast, et sinu arvates peaksin abielluma. Unustagem markii d’Artigny ja teised sobilikud kandidaadid, kellel on rohkem silma mu raha kui minu jaoks! Küllap keegi varem või hiljem ise välja ilmub.”
Krahv võttis Valdal piha ümbert kinni ja tõmbas kasutütre endale lähemale.
“Sa teed asja minu jaoks väga raskeks, kallis,” ütles ta. “Armastan sind nagu lihast tütart ja pean tegema, mis isa kohus. Olgu, unustame markii d’Artigny. Ta pole ainus noormees maailmas. Tunnen paljusid teisi, kelle seas on kindlasti keegi, keda pead oma armastuse vääriliseks.”
“Oled lootusetu optimist, beau-pére,” sõnas Valda kergel toonil. “Lähme parem hobuseid vaatama. Nad on tunduvalt pilkupüüdvamad kui noormehed, keda ma siiani kohanud olen. Kahju, et ma ei saa hobusega abielluda!”
Krahv naeris ning laskis Valdal meeleldi end lossi hästivarustatud tallide juurde juhtida. Nii temale kui ka Valdale meeldis ratsutada ning tihti tegid nad seda koos.
Õhtul voodisse heitnud, ei hakanud Valda lugema nagu tavaliselt, vaid lebas avasilmi voodis ja mõtles.
Ta teadis väga hästi, et kasuisa kandis nende vestluse sõna sõnalt emale ette ning