“Ta väsitab mu ära,” mõtles Valda. “Ta kutsub külla mehi, kelle on mulle abikaasaks valinud. Olen sunnitud nendega vestlema ja, enne kui arugi saan, olen abielus.”
Valda hakkas värisema. Tundmatu kosilane terendas ta silme ees nagu saaki märganud röövlind, kelle eest vaesel saakloomal pole pääsu.
Valda tuli akna juurest ära ja süütas öökapil küünlad.
Nende Pariisi majas oli elekter, kuid Provence’i lossis aeti siiani õlilampide ja küünaldega läbi – need sobisid iidsete müüride ja hinnalise antiikmööbliga rohkem.
Küünlad põlema pannud, istus Valda voodile ja üritas mõelda.
“Mida ma teen? Kuidas beau-pére’i ümber veenda?”
Valda teadis küsimatagi, et kui kasuisa on kord otsustanud ta mehele panna, ei õnnestu ta sihikindlust murda.
Krahv oli veendunud, et toimib õigesti. Ta arvas tõemeeli, et on isana läbi kukkunud, kui ei leia Valdale sobivat abikaasat, ja neiu teadis, et kõik temapoolsed vastuväited on asjatud.
Valda vaatas abitult magamistoas ringi. Kõik oli talle siin tuttav – oli ta ju selles toas elanud Merlimonti lossi kolimisest saati.
Valda magamistuba oli sisustatud noorele neiule sobiva värvitud mööbliga. Kõikjalt paistsid jõuludeks või sünnipäevadeks emalt kingiks saadud portselankujukesed.
Seintel rippusid nikerdatud ja kullatud raamis Valdale nii meeldivad maalid, mis kasuisa oli lubanud tal oma pühapaika tuua.
Nikerdatud puitosadega Louis XVI sohval istus Inglismaalt kaasa võetud Valda lapsepõlve lemmiknukk.
Seda olid ümber riietanud mitmed toatüdrukud ja Valda ema, kuni nukk oli saanud kalli täisvarustuse. Isegi aluspesu oli ehtsast siidist.
Nuku kõrval lebas kast.
Selle oli Valda eelmise aasta Londoni reisilt kaasa toonud. Praegu tundus neiule, et hoiab käes võtit, mis avab värava vabadusse.
Kastis oli Kodaki fotoaparaat.
Londonis oli Valda nõbu tutvustanud talle pildimasinat ja teinud temast paar ülesvõtet.
Tulemus oli Valdat hämmastanud. Kui loomulik ta fotodel oli välja tulnud! Ta oli laenanud nõolt fotoaparaadi ning pildistanud ema, tänavat ja nende maja ees seisvaid tõldu.
Alguses polnud tal erilist edu, kuid siis oli nõbu George viinud ta kuninglikku fotograafia ühingusse ja näidanud Paul Martini Facile’iga – esimese fotokaameraga tehtud auhinnatöid.
Need olid nii loomulikud ja ilusad, et Valdast sai fotograafiafänn.
Ta tahtis kuldgini eest ka endale Facile’i osta, kuid nõbu soovitas talle Kodaki kaamerat, milles painduv film oli keritud rullikutele.
“Esimene päevavalgusele tundlik film leiutati alles kaheksa aasta eest,” oli Georg rääkinud, “ja Kodak on seda täiustanud.”
“Mille poolest nende uuendused head on?” küsis Valda.
“Film asub fotokaamera sees valguskindlas kastis puupoolil ja uue foto tegemiseks piisab ainult järgmise kaadri ettekerimisest.”
“Ja selle käsitsemine pole liiga keeruline?”
“Pead tegema sada ülesvõtet ja saatma siis filmi Kodakisse ilmutada. See on tunduvalt lihtsam kui püüda seda ise teha!”
Sellest sai Valda aru.
Kodaki fotoaparaat ei näinud eriti muljetavaldav välja ja kui Valda oli seda Prantsusmaal kasuisale näidanud, oli too naerma hakanud.
Kuid Valda ilmutusest tagasisaabunud fotod olid ta arvamust muutnud ning ta oli isegi ühe oma lemmikhobusega kasutütrele poseerinud.
Kuna fotoaparaat kaalus aga neli naela ja oli kaasaskandmiseks liiga kobakas, siis läks Valda ind peagi üle.
Ratsaretkedel tekkis tal tihti soov looduse ilu fotole jäädvustada, kuid hobuse seljas fotokaamerat kaasa vedada oli võimatu.
Kui ta pildistada tahtis, tuli koju tagasi ratsutada, tõld võtta ja fotoaparaadiga samasse kohta tagasi sõita. See nõudis nii palju sekeldamist ja organiseerimist, et Valda enamasti loobus.
Sellegipoolest oli talle fotoaparaadi kaasaskandmiseks eritellimusel tehtud käepidemega nahkkohver ja Valda oli veendunud, et varem või hiljem on tal piisavalt häid fotosid Provence’i talunikest ja looduskaunitest kohtadest, et Pariisis fotonäitusel esineda.
Ta polnud sellest unistusest emale ja kasuisale sõnagi rääkinud, kuid mõte oli kindlalt ta ajju juurdunud. Nüüd mõtles ta, et sedalaadi tunnustus tuleks talle kasuks ning tema arusaamu abielust võetakse võib-olla tõsisemalt.
Siis meenusid Valdale kasuisa valdustes peatuvad mustlased.
Igal aastal samal ajal rändasid mustlased Saintes-Maries-de-la-Meri, kus kahekümne neljandal mail toimusid suured pidustused mustlaste kaitsepühaku Püha Saara auks.
Valdat paelus mustlaste värvikus ja igal aastal külastas ta toatüdruku või guvernandi saatel kasuisa heinamaadel asuvat mustlaslaagrit.
Ta imetles nende värvikirevaid vankreid, maalilist välimust ning mustapäiseid ja tumedasilmseid lapsi.
Kogu Provence oli mustlaste festivalist elevil, samal ajal suhtusid kohalikud elanikud kahtlustavalt caraque’idesse, nagu siinkandis mustlasi nimetati.
Sageli kaebasid krahvi rentnikud mustlaste rände järel kadunud sulgloomade või kurja silmaga kaetatud koduloomade pärast.
Kuid enamasti võeti mustlased heatujuliselt vastu ning noored tüdrukud kiirustasid nende laagrisse, et lasta endale ennustada või osta neile meeldiva mehe tähelepanu paelumiseks armurohtu.
“Homme pildistan mustlasi,” mõtles Valda. “Neist tulevad kaunid ülesvõtted!”
Valda soovis, et saaks pildistada mustlaste Saintes-Maries-de-la-Meri tseremooniat. Talle oli räägitud, et mustlastest palverändurid magavad öö iidse kiriku maa-aluses kabelis, uskudes, et saavad tänu sellele suure õnnistuse osaliseks.
“Vaat need oleksid alles originaalsed fotod!” mõtles Valda. Äkki neiu tardus.
Talle tuli üks mõte. See oli nii revolutsiooniline ja ebatavaline, et Valdal jäi hetkeks hing kinni.
Ta vaatas fotoaparaati, tõusis ja läks tagasi akna alla.
Ta vaatas lossiakna all laiuva kuuvalgusest ülekallatud maastiku hääletut ilu.
“Just seda ma teen,” ütles ta valjult. “Olen oma isa tütar ja ei karda.”
Valdale tundus, et tema sõnadele ei tule mingit vastust. Siis kuulis ta kauguses öökulli huiget.
“Nad otsivad kaaslast,” mõtles Valda. “See on öökulli armuhüüd.”
Kuna lossi ümbruses elas palju öökulle, oli Valda neid tihti kuulnud, kuid praegu näis see ainult talle mõeldud jumala märguandena.
Öökull laulis armastuslaulu! Keegi ei sundinud teda seda tegema. Ta oli vaba, samuti ka talle vastav öökull – too võis nii vastata kui ka vaikida.
“Just seda ma tahan,” mõtles Valda. “Olla kositud ja armastatud, kuid mitte mu raha pärast. Kui ma ei võitle vabaduse eest ise endale abikaasa valida, korraldavad teised terve mu elu.”
Neiu ohkas.
“Kui ma ka eksin, on see minu viga, mitte kellegi teise,” mõtles ta. “Ükskõik, mida beau-pére ka ei ütleks, tean, et see on kaasasündinud instinkt, mis paneb mind ihkama abikaasat, kes armastab mind minu enda, mitte mu raha pärast.”
Küsimus oli ainult selles, kas tal jätkub julgust maha jätta oma turvaline ja mugav vangitorn.
Valda mõtles isale, kes uuris tundmatuid maid ning talus ebamugavusi ja ohte hoolimata sellest, et lõpuks maksis see talle elu.
“Just sedamoodi oleks papa tahtnud surra,” mõtles Valda. “Ta vihkas käed