Too naine seisis seljaga Xenia poole, kui viimane sammus pingi juurde, kuhu oli jätnud oma kübara.
Kui Xenia pingini jõudis ja kübara paelupidi kätte võttis, pööras naine end ümber.
Hetkeks näis Xeniale, et ta ei saa millestki aru. Ta kinnitas endale, et ta silmad ei fookusta ning ta vaatab pakihoiuruumi peeglis iseenda peegelpilti.
“Ma pole ikka veel toibunud,” mõtles ta.
Siis tegi naine suu lahti.
“Helde taevas!” hüüatas ta. “Kes te olete?”
Xenial polnud vastamiseks jõudu.
Kui ta niiviisi võõrale otsa vaatas, nägi ta, et tol olid samasugused punased juuksed, samasugune valge nahk ja tumedate ripsmete raamis samasugused rohelised silmad nagu tal endalgi.
“Mis teie nimi on?”
Küsimus kõlas väga teravalt ja võimukalt.
“X… Xenia… Sandon.”
“Oleksin pidanud seda küsimatagi taipama.”
“Te… te… tahate öelda…?”
“Sa oled mu täditütar. Ma teadsin, et mul on täditütar, kuid seda ma küll ei arvanud, et ta näeb välja täpselt nagu mina, ehkki meie emad olid kaksikud.”
See info mõjus Xenia juhmistunud teadvusele nagu süütepommi plahvatus.
“Te… sa tahad öelda, et oled… minu tädi… Dorottyni tütar?”
“Muidugi! Minu nimi on Johanna – või tegelikult küll Johanna Xenia. Ma usun, et meie emad tõotasid teineteisele, et kui saavad tütre, panevad nad talle nimeks Xenia, sest see oli nende lemmiknuku nimi.”
Xenia puhkes naerma. See oli värisev ja vaikne naer.
“Ema rääkis mulle, et… kuid ma ei uskunud… ma ei kujutlenud… et maailmas võib olla keegi, kes on minuga… nii sarnane.”
“Me oleme täiesti ühte nägu,” ütles Johanna. “Tegelikult pole selles midagi üllatavat, arvestades seda, et meie emad sarnanesid teineteisega nagu kaks tilka vett ning mina olen täpselt oma ema nägu.”
“Nagu mina oma ema nägu,” vastas Xenia.
Ta vaarus pisut ning Johanna ütles:
“Istu parem. Kas said vigastada?”
“Ei saanud. Ma ainult paiskusin kuhugi… ja kaotasin hetkeks teadvuse ja siis toodi mind… siia.”
Johanna naeris tasakesi.
“Kas tead, ma arvan, nad mõtlesid, et kandsid mind,” lausus ta.
“Miks sa nii ütled?” küsis Xenia ja vaatas täditütrele hämmingus otsa.
“Noh, juhtumisi on see Cinque Portsi lord Wardeni eriraudteejaam – vähemalt niiviisi mulle öeldi, ja ma kujutan ette, et see siin on privaattuba, mis reserveeritud ainult temale. Ülejäänud reisijad on üldooteruumis.”
“Oh… nüüd ma taipan,” lausus Xenia. “Mul tuleb meelde, et üks mees ütles: “Meil vedas, et me ta nii ruttu üles leidsime.”
“Siis nad tõepoolest pidasid mind sinuks,” ütles Johanna.
Ta istus Xenia kõrvale pingile ja nad vaikisid pisut aega. Siis küsis Johanna:
“Kuhu sa sõidad? Miks sa rongi peal olid?”
“Pidime koos proua Berkeleyga Prantsusmaale sõitma. Ma olen tema saatja. Mu isa ja ema surid… mõlemad möödunud aastal.”
“Mul on kahju. Kindlasti oli see sulle kohutav löök,” ütles Johanna.
“Me elasime väga õnnelikult,” ohkas Xenia.
Täditütar vaatas teda uurivalt.
“Kas sa mõtled seda tõsiselt? Kas sinu ema oli tõesti õnnelik pärast seda, kui ta kodust ära jooksis? Mina olen selles küll kahelnud ja ma tean, et ema samuti.”
“Minu isa ja ema olid koos õndsalt õnnelikud,” vastas Xenia. “Ema ütles sageli, et ta pole kordagi kahetsenud, et elab koos isaga vaesuses väikeses majas, selle asemel et elada palees.”
“Su ema oli erand. Ma ei usu, et mina niimoodi tunneksin.”
“Küllap tunneksid, kui armastaksid kedagi.”
“Ma armastangi, aga ei kujutle, et suudaksin loobuda kõigest – kõigest, mis mul on kogu aeg olnud – isegi Robertiga koosolemise nimel?”
Xenia vaatas teda üllatunult.
“Sa armastad siis inglast?”
“Jah, nagu sinu emagi armastan ma inglast.”
“Ja kavatsed koos temaga ära joosta?”
“Ma tahaksin seda teha, aga kui päris avameelne olla, siis pean tunnistama, et mul ei jätku julgust.”
“Siis ei armasta sa tõeliselt.”
“Sul on lihtne niiviisi rääkida, kuid ma pean abielluma Luthenia kuninga Istvániga, nii et ma ei vihastaks sellega mitte ainult oma isa ja ema, vaid ka kuningat.”
“Minu ema oli täpselt samasuguses olukorras,” ütles Xenia. “Loodeti, et ta abiellub suurvürst Frederi…”
Ta jäi äkki vait, kuna talle meenus, et ema jutu järgi oli suurvürst hiljem abiellunud tema kaksikõega.
Johanna vaatas talle uskumatult otsa.
“Kas sa tõesti tahad mulle öelda, et sinu ema pidi abielluma minu isaga?”
Ta lõi pea selga ja hakkas naerma.
“Oh, nüüd hakkan ma paljudest asjadest aru saama, mida minu eest seni varjati! Kindlasti ajas see isa maruvihaseks – mõelda vaid, et keegi võis temale eelistada mingit lihtkodanikku või inglast.”
“Aga ta abiellus sinu emaga,” ütles Xenia kähku.
“Ma oletan, et tema silmis olid mõlemad kaksikud ühtviisi head,” nentis Johanna. “Aga nüüd ma enam ei imesta, et sinu ema nimi on meie juures tabu. Tohin temast rääkida ainult siis, kui oleme emaga kahekesi.”
“Minu ema ei teadnudki sinu olemasolust,” ütles Xenia. “Ta oleks nii väga tahtnud teada, kas tädi Dorottynil on lapsi, kuid tal ei olnud mingit võimalust seda välja uurida ja Inglise ajalehtedes kirjutatakse Sloviast harva.”
“Meie lehtedes jälle kirjutatakse Inglismaast harva, välja arvatud muidugi see, et peame teie kuningannale maani kummardusi tegema, ja jumal ise teab, aga näib, et ta on siiski hirmuäratav inimene!” rääkis Johanna pisut patriootiliselt.
“Kas sa oled teda näinud?”
“Olen kaks ööd veetnud Windsori lossis; see on üks põhjus, miks mul lubatakse Inglismaale tulla. Robert oli ka seal ja me saime mõnikord teineteise tarvis pisut aega näpistada.”
Johanna nägu lõi korraks särama. Siis ta jätkas:
“Kuid sellest pole kasu. Mulle saadeti järele ja öeldi, et ma pean otsekohe Lutheniasse tagasi minema. Mul ei jäänud muud üle kui sõna kuulata.”
Ta häälest kostis meeleheide, end siis vaatas ta äkki Xeniale otse silma ja lausus:
“Kuula – mul on üks idee!”
“Üks idee?” küsis Xenia.
“Kuula hoolega, mis ma sulle räägin, sest meil on väga vähe aega.”
“Mida sa… silmas pead? Millest sa… tahad rääkida?”
Johanna vaatas üle õla, nagu kartes, et keegi võib nende juttu pealt kuulata. Seejärel ütles:
“Olin kavatsenud – ükskõik kui raske see ka oleks olnud – enne kojusõitu kümme päeva Robertiga veeta.