Aga nüüd ma ikkagi nägin. Silmad olid lahti.Vist. Ei, see ikka ei olnud meelepete. See lõhn… Niiske mullalõhn… See oli, nagu oleksin ma maa all?
Püha taevas, kas mind oli keldrisse luku taha pandud?!
Kargasin istuli ja karjatasin samas. Mu selg! Oi, püha Jumalaema! Hetkeks olin ma uuesti pimedusega löödud. Sädemed tantsisid silme ees. Mulle tundus peaaegu, et parem oleks teadmatusse tagasi vajuda.
Ei. Seda ma ei võinud teha. Kui mind oli keldrisse kinni pandud, siis võisid siin olla rotid, kes kohe mu silmade järele ronivad, kui ma olen pea maha toetanud!
Pilutasin uuesti raskeid lauge. Jah, ma olin keldris.Aga see kelder oli kummaline. Kuuselattidest lagi. Palkidest tugipuud. Kruusasest mullast seinad. Laest alla rippuvad puujuured. Nagu oleks keegi otse maa sisse augu kaevanud ja igaks juhuks ära kindlustanud, et muld kaela ei variseks.
Valgus. Kust valgus tuli?
Ülevalt. Keset lage oli neljakandiline auk. Selle juurde viis redel. Ja auk oli lahti. Seal ei olnud midagi peal. Mitte midagi takistavat.
Augu tagant paistis… Kui ma ainult näeksin! Ere valgus pani mind uuesti silmi pilgutama. Pisarad tegid kõik ähmaseks. Ma pidin silmad kuivaks pühkima, enne kui sain uuesti üles vaadata. Nojah. Mis sealt siis paistis… Puuoksad. Kerges tuules õõtsuvad puuoksad. Saared, kui ma õigesti nägin. Üksikud helekollased lehed veel küljes. Ja mingi säbrune põõsatutt siinsamas augu serval.
Ja hundi naerukil lõuad, hambad irevil ja keel hammaste vahelt väljas. Loom vaatas alla minu poole ja haugatas.
Hetk hiljem ilmus keegi tema kõrvale. Noorema Eichenbachi sakris tukk kummardus avause kohale. Mees nägi, et ma olen ärkvel, kadus korraks ja ronis siis redelist alla minu juurde.
Ma ei saanud millestki aru.
Ta katsus mu nägu, katsus mu käsi, surus need oma pihkude vahele ja naeratas ilmse kergendusega.
„Jumal tänatud, keha on soe!”
Vahtisin talle juhmi näoga vastu. Mismoodi soe? Kas keha ei peaks siis soe olema?
Ta katsus veel korra mu laupa ning jäi tulemusega rahule. „Ma ei tea, kas te jaksate üles ronida?Väljas on soojem, päike paistab. Siin all on päris külm. Kas te saate äkki üles tulla? Seal oleks teil parem.”
Ma katsusin tõusta. Jalad olid tuimad nagu puupakud. Ja pea hakkas ringi käima veel enne, kui ma jõudsin õieti tasakaalu kätte saada. Eichenbach hoidis mind kinni ja talutas mu redeli juurde. Ma ei tea, mismoodi ma sealt üles sain. Kuidagi ma sain. Kogu keha värises pingutusest. Jalad olid vedelad, käed olid jõuetud, süda keeras sees. Ja kui ma viimaks üles rohukamarale välja jõudsin, pidin tükk aega sealsamas maas istuma ja lõõtsutama, kõik silme eest udune.
Mees võttis mind sülle ja kandis mind mitte kuigi kaugele. Nõlvast alla, nagu mulle tundus. Ma üritasin ümbrust vaadata, aga silme ees oli endiselt valgetäpiline hägu. Ninna tungis suitsulõhna. Ja veel midagi isuäratavat. Küpsetatud kala!
See lõi mul pea korraga klaariks.Tõepoolest: kalad olid olemas. Üks ilus pruunitäpiline jõeforell küpses süte kohal, teine, pooleldi söödud, lebas lõkke kõrval maas.
„Nii, siin on hoopis parem. Päike paistab teile peale.Tuli annab ka veel natuke sooja. Juua tahate?”
Mees kallas mulle savikannust vett kruusi sisse ning hakkas noaga leiva küljest paksu kääru lõikama. Nuga oli tuttav. Leib samuti. Oma mäletamist mööda olin ma need eile õhtul kuhugi ära kaotanud.
Koos kotiga. Jah, siinsamas see oligi – kott ise ja selle peal juustukera, millest oli pool ära söödud. Allesjäänud poolest lõigati mulle leiva peale tüse viilukas, sinna peale omakorda tubli ports küpsetatud kala. Eichenbach riputas kuhilale näpuotsaga soola peale ja ulatas selle siis pidulikult minule.
„Ärge kartke, see ei ole mürgitatud,” ütles ta, kui ma pakutud toidu kõheldes vastu võtsin.
„Ei, seda ma ei arvagi,” kähisesin. „Ma kardan, et see ei seisa mul peos.”
„Las ma aitan!”
Eichenbach hoidis leivakäärul otsast kinni ja teenis mind, kuni ma sõin. Mina mugisin vaikides oma leiba ja mõtlesin. Ma ei saanud ikka veel millestki aru. Ühel hetkel olin ma krahvilossi tornikambris ja järgmisel hetkel siin.Tobe oli küsida ka, mismoodi ma siia sattusin. Aga muud mul vist üle ei jäänud, sest too abivalmis noorhärra ainult naeratas mulle vastu, toites mind otsekui sülelast, ega mõelnudki omal vabal tahtel midagi seletada.
„Teie tõite mu siia?”
„Jah.”
See oli muidugi rumal küsimus.
„Kuidas te mu kätte saite?”
„Noh, kõigepealt ma lasin maha ühe sinikuue, kes oli metsa äärde vett laskma tulnud. Siis ma panin tema riided selga ja läksin nendega krahvilossi peale kondama. See võttis üksjagu aega. Ma ei teadnud, kus see krahvihärra teid hoiab. Noh, ja siis ma leidsin teid sealt katusekambrist üles ja katsusin teid äratada.Aga teie ei ärganud kohe mitte kuidagi. Ükskõik, kui palju ma teid ei raputanud. Siis ma pidin midagi välja mõtlema, kuidas teid sealt minema toimetada, nii et keegi aru ei saa. Ja mul ei tulnud kiiruga midagi muud targemat pähe. Koksasin vahekäigus veel ühe sinikuue maha, tõmbasin teile tema rõngasrüü selga, kallasin teid veiniga üle ja lükkasin endale näpud kurku. Siis võtsin teid õla peale ja tassisin välja. Sain veel väravas sõimata, et ma ei oska oma poisse korralikult jooma õpetada.
Mingi vahimees ütles, et see on väepealiku veini raiskamine, kui noored nolgid selle välja oksendavad.Aga rohkem nad ei õiendanud.
Lasid meid läbi ja siin me nüüd oleme.”
Ma pilgutasin silmi, tundes, kuidas kogu see virvarr mul pea segi lööb. „Te lükkasite endale näpud kurku?”
„Nojah,” tunnistas mees natuke kohmetult. „Ma ütlen, et ma ei osanud kiiruga muud targemat välja mõelda. Ma pidin midagi tegema, et nad ei vaataks teid. Mõtlesin, et kui teil mingi ilge hais juures on, siis nad ei hakka teid lähemalt uurima.”Ta naeratas vabandavalt.
„Ma pesin teid muidugi pärast puhtaks. Ja panin teile teised riided selga. Nii et praegu ei ole küll enam midagi tunda!”
Ma vaatasin oma riideid. Need olid võõrad. Mingid hallid püksid, mis olid mulle liiga pikad ja laiad, lotendasid mu pahkluude ümber.
Ja kulurohu karva kuub, mille varrukad olid mitu korda üles kääritud, et mu käed sealt üldse välja ulatuksid.
„Need on minu omad,” seletas Eichenbach. „Ma hoian neid siin varuks. Et kui ma peaksin märja ilmaga läbi ligunema, siis on kohe kuiv vahetus võtta.”
„Ahah… Aitäh.”
„Võtke heaks!”Ta naeratas mulle veel kord ja keeras süte kohal küpseval kalal teist külge. „No nii, see peaks nüüd valmis olema.
Soovite veel hõrnast?”
„Mm… Jah, tänan.”
Ta võttis kala orgi otsast maha ja hakkas selle kallal askeldama. Ma vaatasin teda, aga ei saanud endiselt millestki aru.
„Kuidas te sinna krahvilossi juurde üldse saite?” küsisin pärast mõningast peamurdmist. „Kui ma teid viimati nägin, siis te keerasite paadiotsa ülesvoolu ja sõudsite kasuisa juurde tagasi?”
„Jah. Aga siis ma nägin kalda peal teie hobust.Vaene loom oli vee äärde jooma tulnud. Ja siis ma mõtlesin, et püüan ta kinni ja toon teile ära.Aga tema muidugi ei arvanud, et ma võiksin ta kinni püüda.Tema meelest ma olin vale inimene. Üldsegi mitte see, kellele peaks ennast kätte andma. Mul kulus ilmatuma hulk aega, enne kui ma sain talle selgeks tehtud, et ta võiks ikka minuga kaasa tulla.”
Mees osutas üle mu õla kuhugi tahapoole. Kui ma pead pöörasin, nägin põõsaste all kellegi suurt valget kogu lamamas.Tõepoolest, imede ime – see oligi Cunneware.
„Ta on