Korraga ma taipasin, mida ta teeb.
See oli… Ma ei tahtnud… Ma ei tahtnud seda! Ei, ei, seda ei tohtinud minuga teha, see oli patt, seda ei tohtinud, ma ei lubanud!
Visklesin abitus raevus ja tõmbusin vibuna vinna, et end hobuse seljast maha heita. Mees hoidis mind kinni, surus paigale ja näpistas nii tugevasti, et ma valust kiunatasin.
„Kui te eelistate natuke karmimat kohtlemist, siis on meil üks maitse,” lausus ta pooli hääli.
Ma ei eelistanud karmimat kohtlemist. Sugugi mitte! Aga ma ei suutnud ka rahulikult paigal olla ja taluda, kuidas ta mind käperdab. Surusin vihaga hambad nööri sisse ja üritasin tema poole viskuda, et meest sadulast välja lükata – aga seegi ei aidanud.Ta jäi sinna, kus ta oli. Ja tema käsi jäi sinna, kus see oli.
KUI ME PÄIKESELOOJANGU AJAL KRAHVILOSSI VÄRAVAST SISSE SÕITSIME, olin ma rabelemisest ja pea alaspidi rippumisest päris uimane. Mu käed ja jalad olid tuimad nagu puupakud. Mulle tundus, et kui mind hobuse seljast maha võetakse ja köidikud lahti seotakse, siis kukuvad mu ihuliikmed lihtsalt küljest ära.
Krahv lasi mind sealsamas lossihoovis munakivisillutisele maha panna ja lahti siduda, kartmata, et ma kuhugi põgenen. Kaks meest võtsid mind endi vahele ja tassisid kantsi peauksest sisse. Nad vedasid mind ja minu paistes jalgu mööda treppe järele, me ekslesime vahekäike mööda siia ja sinna, kuni jõudsime lõpuks mingisse katusealusesse kambrisse.
Seal tulid minu juurde teenijanaised, kes hakkasid mulle vannivett valmis seadma ning mind lahti riietama. Nad toimetasid minu kallal, nagu oleksin ma laip – keegi ei kõnelnud minuga ega vaadanud mulle otsa. Mu tuimi käsi-jalgu hõõruti ka umbes samasuguse õrnusega, nagu surnupesija võiks oma kundet hõõruda.Tõtt-öelda ma ei pannud seda neile pahaks. Ma olingi peaaegu laip. Ainult millegipärast veel meelemärkusel.
Kui ma olin pestud, pandi mulle selga puhas linane alussärk. Mu oma riided ja jalanõud viidi minema, kuna mul polnud neid ilmselt enam tarvis. Seejärel toodi mulle õhtueinet. Külm pardipraad oli juba tükeldatud, nii et ma saaksin seda sõrmedega süüa. Nuga mulle ei antud. Mulle tuli alles nüüd meelde, et mul oli ju ka kunagi oma nuga olnud – minu mäletamist mööda veel siis, kui ma jõe ääres Andreasega hüvasti jätsin.Ta andis ju toidukoti minu kätte, ja leivalõikamise nuga oli koos juustukera ja leivaga seal sees. Aga kuhu see kott jäi? Millisel hetkel see mul käest kadus? Võib-olla siis, kui krahv mu jahilossi õues hobuse selga viskas? Sest hiljem, kui me teetolmus kaklesime ja mind kinni seoti, ei olnud mul enam mitte midagi käes. Peale pistoda, mis mul käest ära väänati.
Sellest oli muidugi kahju.Terariist oleks mulle nüüd väga ära kulunud. Sest söömine tõi minusse eluvaimu tagasi ja ma hakkasin kambris juba selle mõttega ringi vaatama, et kuidas sealt minema pääseda.Võtta teenijanna pantvangi ja ähvardada teda tappa, kui mind välja ei lasta? Jah, aga tappa millega? Ei usuta, et ma suudan tal paljaste kätega kaela murda.Tõtt-öelda ei uskunud ma seda isegi. Mulle tundus, et Wieshofeni tapmisega võiksin ma ehk toime tulla – kui ainult võimalust oleks! –, aga ühe vaese teenijatüdruku vastu polnud mul mingit viha. Ja tappa ilma vihata, lihtsalt külma arvestuse pärast – ei. Sellest ei tuleks midagi välja.Valvurid saaksid kohe aru, et mul ei ole tõsi taga.
Toatüdruk ootas vaikides, kuni ma olin lõpetanud, ning viis tühjad nõud minema.Ta ei jätnud mulle mitte midagi. Ei veekannu, juhuks, kui mul peaks öösel janu tulema, ega küünalt, millega kambrit valgustada. Nojah, küünla äraviimine oli ka muidugi nutikas mõte. Ma oleksin võinud üritada sellega näiteks ust põlema panna – kuigi see oli paksudest tammeplankudest ega võtnud kuigi kergesti tuld –, või siis voodiriided süüdata ja endale niimoodi tuleriida korraldada.
Ennast tappa ma praegu siiski ei tahtnud.Toit oli mind nii palju turgutanud, et ma mõtlesin praegu pigem selle peale, mismoodi Wieshofenit teise ilma saata, kui ta peaks veel kunagi minu silma alla ilmuma.Tuletasin meelde kõik palja käsi tapmise nõksud, mida too löömamehest lihunikusell oli mulle näidanud. Neid ei olnud just palju. Ja enamasti nõudsid need rohkem jõudu, kui minu käsivartes praegu oli. Parim lahendus oleks krahv millegagi uimaseks lüüa ja siis tal kael murda.Või ta ära kägistada. Aga ma ei uskunud, et ta laseks mul seda teha, kui ta ise parajasti meelemärkusel on.
Tõusin laua äärest üles ja uurisin lähemalt põgenemisvõimalusi.
Uks. See oli võimsate neetidega kokku löödud ning istus tihedasti piitade vahel. Ust ei hoidnud kinni mitte lukk, vaid päris tavaline riiv – aga seegi oli nii suur ja raske, et mul ei õnnestuks selle obadusi lahti prõmmida. Pealegi ulatusid sõrmejämeduste obaduste otsad minu poole piita ja ukselaudu ning olid kahele poole maha taotud.
Mingit sobivat löögiriista ei hakanud silma. Mööblit oli kambris väga vähe, ainult lai voodi, tool ja väike laud.Tool oli nii kerge, et sellest polnud ukse mahamurdmisel mingit abi. Iste laguneks esimese paari hoobiga koost. Laud oli veidi raskem – aga ankrutega seina külge kinni pandud, nagu ma avastasin, kui seda nihutada katsusin.
Tulekollet ruumis ei olnud. Olid vaid põrandaplaati raiutud avad, mille kaudu soe õhk tuppa pääses.Täna oli ahju köetud ja kambris oli meeldivalt soe – aga põgenemisel polnud sellest mingit abi, sest õhuavad olid läbipugemiseks liiga kitsad.
Aken. Seda oli üsna kerge lahti teha, ainult et… Aknaaugul oli raudvõre ees.Varbade vahed olid nii kitsad, et mu käsigi sealt läbi ei mahtunud. Ma nägin küll välja ja sain külma ööõhku hingata, aga ei mingit katusele ronimist nagu Maxi juures!
Surusin näo vastu trelle ja vahtisin allapoole. Näha polnud kuigi palju.Ainult järsu kaldega katust, mis paari sülla kaugusel räästarenniga lõppes, ja selle taga tühja sügavikku. Ma olin päris kõrgel, nii et ulatusin vabalt üle kantsi ümbritseva müüri vaatama.Vahimehed sammusid müüril oma aeglast käiku, kiivrid kuupaistel helkimas.
Müüri taga põlesid lõkked. Neid oli palju.Tuletäpikeste parv laius nii kaugele vasakule ja paremale, kui ma aknast nägema ulatusin.
Nähtavasti oli Wieshofen kogu kuninglike palgasõdurite väe oma kantsi alla laagrisse toonud.Wolfharti rünnakut ootama. Nii et ta kavatses ise siiski vastu rünnata… Nojah, aga millal? Siis, kui mu isa juba surnud on? Või mõtles ta mingil hetkel siiski kuningale teatada, et tema jahiretkest on ootamatult sõjakäik saanud ja tal tuleb Wolfhartiga võitlusse minna? Taevake, isal ei olnud ju turvistki kaasas… Ja ma ei mäletanud, et neid oleks jahilossis varuks hoitud.
Küttimistarbeid küll – ambe, piike ja nuge, aga mitte sõjariistu.
Pagan, ma pidin siit ikka kuidagi minema pääsema! Aga kuidas, kuidas ometi?!
Panin akna kinni, et mitte tuba külmaks lasta. Mõtlesin toas veel ühe tiiru teha, et ehk näen veel mõnda võimalust, mis oli kahe silma vahele jäänud, aga kui ma aknast eemale astusin, läksid mu põlved järsku nõrgaks.
Toetasin käe vastu seina, et mitte kukkuda. Minu jalgadega oli midagi imelikku lahti. Lihased olid korraga täiesti lõdvad ja keeldusid mind üleval hoidmast.
Surusin käe suule, et mitte ehmatusest karjatada.Taevas halasta! Mind oli mürgitatud?! Aga mis mõttega? Krahv ei tahtnud ju mind tappa. Surnud kuningatütrest poleks talle mingit kasu!
Komberdasin seina najale toetudes edasi, et jalgades verd käima panna. Uimasus tungis aina kaugemale. Käed läksid lõdvaks ja pea hakkas ringi käima. Ma sundisin ennast liikuma, et see jõle mürk minust võitu ei saaks. Sirutasin ja kõverdasin oma sõrmi, mis ei tahtnud hästi sõna kuulata, ja astusin ühe sammu teise järel, kuni vist kukkusin.
ÄRKAMINE OLI KOHUTAV. ÕUDNE PEAVALU. SELG, JALAD, KÄED, SÕRMED, varbad – kõik oli kange. Kõik valutas. Mitte miski ei tahtnud liikuda. Isegi mitte silmalaud, mida ma üritasin kõigest väest lahti kangutada.
Mul oli hirm. Ma pidin nägema, mis toimub. Ja see, et ma midagi ei näinud – ei, ma nägin. Nägin küll.Aga siin oli hämar. Pime. Liiga pime, et midagi seletada.
Pilgutasin