Aloise. Eve Laur

ettekujutuse ma lossi ümber toimuvast siiski sain.

      Sõjavoori esimene ots jõudis parajasti kohale. Nüüd olid nad mulle nii lähedal, et ma võisin inimesi nägupidi ära tunda. Jah,Wieshofen oli seal. Ratsutas kõige esimeste saabujate hulgas lossiõuele. Ja tema kõrval oli kuningas Karl, peas kuldse krooniga ehitud kiiver, mis paistis päikese käes pisut tolmune.

      „Huvitav, kus ta käis?” sosistasin üles Andrease poole.

      „Kes?”

      „Kuningas. Kust ta tuleb?”

      „Krahvilossist, kust mujalt.”

      „Arvad?”

      „Ma ei arva, ma tean,” sosistas mees vastu. „Ma nägin, kui ta eile südaöö paiku sinna kihutas. Parasjagu siis jõudis kohale, kui ma olin väravast välja saanud ja hakkasin teiega metsa poole kõmpima.”

      „Ja sul ei tulnud pähe kuningale öelda, et sa oled mu üles leidnud?”

      „Ega vist.”

      „Andreas…?”

      Tema jalad nihkusid mu silmade kõrgusel oksal, puistates mulle kooreprügi näkku.

      „Nad oleksid mu teibasse ajanud,” pomises mees.

      „Aga kui sa oleksid öelnud?”

      „Kumba see kuningas kuulanud oleks? Krahvi või mind?”

      „Aga mina ju…”

      „Teie!” turtsatas mees. „Teie magasite sel ajal õndsa und! Ega nad poleks hakanud hukkamisega senikaua ootama, kuni teie ükskord üles ärkate!”

      Nojah, see võis muidugi tõsi olla. Ehkki niipalju kui mina oma isa tundsin, ei olnud tal kombeks kedagi ülepeakaela teise ilma saata.

      „Mida me siis nüüd teeme?”

      „Nüüd? Nüüd läheme alla tagasi.”

      Olgu siis peale. Ma ronisin tema ees alla ning ootasin, kuni ta mulle järele jõudis. Kaks jalga kindlalt maapinnal, astus mees Cunneware juurde ning sidus lahti ühe kahest sinisest puntrast, mis mu ratsu sadula küljes rippusid. Selle, mis vähem haises, nagu minu nina kinnitas. Ja siis asus ta riietuma.Ta vahetas sõduripüksid taas oma vanade säärevarjude ja nahkkingade vastu, mis olid hommikusest jões solistamisest ikka veel pisut niisked, ning tõmbas polsterdatud püksid uuesti jalga – otse teiste peale. Nõndasamuti tegi ta ka ülejäänud turvisega, ajades kõik vajalikud riided endale korraga selga.

      Ma jälgisin teda, kulm kortsus. Kujutasin ette, kui palav tal niisuguse riidelasu all olla võis! Aga Steinbrück ei kurtnud. Selle asemel pani ta endale mõõga vööle, kiivri pähe, kindad kätte – ning oligi ehtne palgasõdur valmis.

      Ammu ja nooletupe ulatas ta mulle.

      „Võtke see ligi,” ütles ta, „ja ronige puu otsa. Sealt te näete kõige paremini, kui keegi tuleb. Ja kui see ei ole kas kuningas või mina, siis laske.”

      „Ja sina ise?” küsisin ambu turjale võttes.

      „Mina? Ma lähen toon kuninga välja.”Ta mõtles veidi, kohendades rõngasrüüserva, mis kattis tal lõuga ja põski. „See võib palju aega võtta. Nii et ärge mind väga ruttu tagasi oodake.”

      „Aga Wieshofen?”

      „Mis temast?”

      „Noh, kui ta sind näeb?”

      „Eks ma katsu nähtamatu olla.”

      Ma mõõtsin meest pika pilguga, teravast kiivritipust kidaliste kannusteni. Minu meelest oli teda natuke liiga palju, et päriselt nähtamatu olla.

      „Andreas, oled sa ikka päris kindel, et…”

      „Olen küll,” vastas ta üsna järsult. „Meil ei ole paremat valikut. Ise te ütlesite, et kui kuningas sureb, siis olete teie Habingen.”

      Jah, seda ma olin tõesti öelnud. Ja väljavaade, et minu peale hakatakse armutut jahti pidama, ei meeldinud mulle praegu sugugi rohkem kui hommikul.Aga kui ma mõtlesin selle peale, et Andreas peab minema päris üksi sinna…

      „Ma tulen sinuga kaasa.”

      „Ei tule.”

      „Tulen küll! Ma vähemalt tunnen seda lossi, ma tean kõiki peidukohti ja läbipääse…”

      „Te olete liiga väike! Kuninga väes ei ole ühtegi nii pisikest sõjasulast, kellel turvis sedamoodi seljas lotendaks!”Ta osutas mu pükstele, mis olid tõepoolest lonti vajunud, ning tiris varrukast mu vammust, mille õlaõmblus oli küünarnuki kohal. „Te ei peta mitte kedagi ära! Igatahes mitte päevavalges.”

      „Aga siis ma vähemalt seletan sulle, kuhu sa minema pead!”

      Sellega oli Steinbrück nõus. Me ronisime veel kord üles puu otsa, kust jahilossile veidike parem vaade avanes, ning ma seletasin talle tubade paigutust, treppe, vahekäike, uksi ja aknaid, kust kuhugi pääseda võis. Muidugi oli ta peitusemänguks liiga suur mees – aga ma leidsin siiski, et minu enda lapsepõlve peidupaikadest võiks talle kasu olla. Lossi oli küll vahepeal ümber ehitatud, mõni läbipääs oli kadunud ja mõni juurde tekkinud, aga mõningase ettevaatusega võis siiski üsna märkamatult ühest lossi otsast teise liikuda.