aga süvendas trotsi veelgi ja kinnitas usku valitud tee õigsusse. Kirjavahe-tuses kohtame mitmeid tagasivaateid nende päevade sündmustele.
Gümnaasiumiaastad möödusid kiiresti, lapselikkus taandus üha enam pealetungiva elutegelikkuse ees. Kui seisis ees valik, mida ja kus eda-si õppida, olid nii Semper kui ka Vares isiksustena piisavalt küpsed julgelt otsustama. Kumbagi ei paelunud reaktsiooniaastate buršikoosne Tartu ülikool, vaid otsiti suuremaid keskusi ja kaasaegsemat õpetust. Vares va-lis edasiõpinguiks kauge Kiievi ülikooli, kus teda paelunud arstiteaduse õpetamine oli kõrgel järjel, Semper aga siirdus talle meelepärase romaa-ni ja germaani filoloogia tudeerimiseks impeeriumi pealinna Peterburi. Võimeid ja eelteadmisigi noorukeil piisas, puudust polnud ka töötahtest, kuid muret tegi ettevõtmise majanduslik külg. Ehkki Semper oli kooli-õpetaja pojana õppemaksust vabastatud ja Vares teenis algul tunniandja, hiljem kliinilise assistendina leivalisa, polnud kerge kummalgi. Sealjuures aga, nagu kirjadest nähtub, tehti kõvasti tööd, ehttudenglikult aga räägiti sellest lõõpimisi, huvituti kaasaegsest kirjandus- ja kultuurielust.
1910 alanud üliõpilasaastad ei katkestanud Semperi ja Varese sõp-rust. Vastupidi, see süveneb veelgi ja tänu neid eraldanud vahemaale on meie käsutuses nüüd mitmeid huvitavaid Barbaruse kirju. Jäägemgi nüüd selle nimekuju juurde, sest Pärnu gümnaasiumis saadud juhusliku hüüd-nime võtab Vares nüüd teadlikult oma kirjandusliku pseudonüümina kasutusele. Kirjanduslikud huvid aga seovad neid mõlemaid jätkuvalt, tingivad mõttevahetusi ja oma programmi sõnastuskatseid.
Vaatamata internatsionaalsete kultuurihuvide süvenemisele ei kat-kenud side eesti kirjanduseluga. Uusromantilised suunad olid pilku pae-lunud varemgi, kõnesolevail aastail saab aga Barbaruse ja Semperi kirjan-duslikus kujunemises oluliseks Noor-Eesti liikumine. Selle publikatsioone jälgiti tähelepanelikult, demonstreeriti oma maitse sõltumatust kõigest ja tunti suurt rõõmu oma trükidebüütidest ajakirjas Noor-Eesti 1910/1911. Kui otsustada Semperi nende aastate artiklite järgi, on ta kirjanduskü-simustes tunduvalt professionaalsem kui meditsiinitudeng Barbarus, ka on tema üldhumanitaarne taust avaram, kummatigi tuleb neid mõ-lemaid vaadelda kui otsijaid, omamaise traditsioonita filoloogilise mõt-te esindajaid, kel alles ees seisis tee üldisemate kunstitõdemuste juurest rahvuskultuuri juurde. Semperist kujuneb neil aastail hea esseist, kes os-kab vaatlusorbiiti tõmmata sellisedki kirjanduse kategooriad, mida meie varasem arvustus ei tundnud (uudisvoolude stiil, esteetiline tunnetus,
12
Johannes Vares-Barbaruse ema. EKM EKLA, A-30: 4.
13
loomingupsühholoogia). Barbarus tegeleb aga üliõpilasperioodil eelkõige vene modernluulega, tutvustades seda mitmeis ülevaateartikleis ning mõ-nevõrra ka jäljendades.
1914. aastal puhkenud maailmasõda toob uusi korrektiive Sem-peri ja Barbaruse ellu. Semper õpib veel mõnda aega edasi (nüüd küll Moskvas arhitektuuri), kuid 1916. aasta kevadel tuleb tal tsaari-armeesse siirduda. 1917. aastal saab tast kiirkorras valmisküpsetatud nooremohvitser – lipnik. Revolutsiooni tõttu tal rindele minna ei tu-legi. Vares oli vanema kursuse meditsiiniüliõpilane ja seetõttu tuli tal sõjatee jalge alla võtta juba 1914. aasta sügisel. Ta teenis Galiitsias välihospidalis ja oli polguarstiks. 1917. aastal pääseb ta taas Kiievisse evakopunkti närviarstiks ning sooritab siin ka ülikooli lõpueksamid. Mõlema sõbra vaadetes süveneb humanism ja antimilitarism, ühis-konnakriitilised hoiakud kõnelevad pahempoolsetest sümpaatiatest. Semper koguni liitub esseeride parteiga mõneks ajaks.
1917. aastal sündinud Siuru rühmitus liidab sõpru taas. Semper kuu-lub selle põhikoosseisu koos M. Underi, H. Visnapuu, F. Tuglase, A. Gailiti ja A. Adsoniga. Barbarus jääb esialgu väliskaastööliseks, kuid rühmituse viimasel tegevusaastal koopteeritakse temagi Siuru liikmeks. See sõprus-kond äratas tekkeajal tähelepanu värviküllase ja meela armastus- ning loodusluulega, kuid küllaltki ajavõõrana ei saanud ta püsida rohkem kui paar aastat. Semperi intellektualism ja Barbaruse kontrastideharrastus ei vastanud täiel määral siurulikkuse levinumale ja emotsionaalselt pinges-tatumale mallile, nii et nende panus siin jäi suhteliselt napiks, mis puu-tub luulesse. Semperi novellid äratavad oma stiliseerituses ehk suuremat tähelepanu.
Oluline on see, et mõlemad hakkavad neil uusromantiliste kunsti-kontseptsioonide leviku aastail tunnetama oma isiklikku osa ja vastutust eesti kultuuri arengus. Aktiivselt osaledes eesti noorima kirjanikekoon-dise eneseavaldustes, püüavad nad samal ajal esteetilise programmi ot-singute kõrval täpsustada ka isiklikku eetilist positsiooni ajas. Murran-gutähis nende vaimses kujunemises langeb kokku kogu meie noorema luulepõlvkonna üldisema tähistevahetusega 1920. aastate algul.
Siuru impressionismimõjuline elu- ja kunstikäsitus jäi kogu välisele uuenduslikkusele ja subjektiivsele kaasaelamisele vaatamata perspektiivi-tuks. Meeleolukas stilisatsioon sattus vastuollu ajanõuetega: revolutsioo-nide ja sõdade ajastul tõusis nii lugeja kui ka looja ette ridamisi selliseid
14
Jakob Vares, Johannes Vares-Barbaruse isa. Foto: J. Riet. EKM EKLA, A-30: 1.
15
probleeme, mis intiimse meeleolutsemisega kuidagi kokku ei kõlanud ja otse nõudsid poeetilise maailma kaasaegsustamist.
Nn ajaluule, ekspressionistlikust kujundilisusest kantud looming, tõuseb 1920. aastate algul meie poeesias juhtivaks. Tema viljelemise kes-kuseks saavad ajakirjad Murrang ja Tarapita, kusjuures liikumises osa-leb suurem osa eesti nimekaist poeetidest (G. Suits, M. Under, J. Kärner, A. Alle jmt). Otsitakse sidemeid kaasaegse väliskirjandusega, eriti inter-natsionaalse Clarté liikumisega ja saksa ekspressionismiga. Semper ja Barbarus esindavad meie ajaluule sisult radikaalsemat ja rahvusvahelisele kogemusele orienteeritud tiiba. Semper, kes selle kümnendi algul jätkas filoloogiaõpinguid nüüd juba Berliini ülikoolis, kujunes F. Tuglase kõrval olulisimaks kaasaegse rahvusvahelise kirjandusliku mõtte tutvustajaks Eestis. Barbarus, kes pärast sõja lõppu asub arstina tegutsema Pärnus, jäl-gib samuti suure huviga eriti H. Barbusse’i ja tema ideekaaslaste tegevust ning tutvustab seda ajalaulikute väljaannetes.
Tähelepanu väärib, kuidas sõjajärgse kriisi ja terava ühiskondliku võitluse tingimusis küpseb nii Barbaruse kui ka Semperi sotsiaalne vas-tutustunne. Sõnakunstniku osa ühiskonnas hakatakse hoopis uudselt mõistma. Semper sõnastab Tarapita rühmituse manifesti, mis avaldatakse vastava ajakirja avanumbris.
„Millal oleme sisse hingand nii lämmatavat õhku kui nyyd – tõusik-luse joovastuspäivil? Ummiku on lykat meie vaimline kultuur. Lämbu-man edasiviivad jõud. Halvat tööliste liikumine. [---] Vaimlist palet ei ole-gi ega taheta. Ideaali- ja ideelage kodanlus tunneb instinktiivselt loovan vaimun vaenlast oma võimule. Sest vaim tahab selgust, võim segasust. [---] Millal on nii päisipäeva marutsend sarnane spekuleerimiste, sahker-duste, marodeerimiste, nöörimiste, rõhumise pilgar kui praegusil vaba ja iseseisva tõusikluse mesinädalail?“
Nii küsis Semper oma 1921. aasta sügisel avaldatud manifestis, mil-lele kõik tarapitalased alla kirjutasid, väljendades oma suhtumist noore kodanliku vabariigi esimestesse eluavaldustesse. Semperi ja Barbaruse jaoks jäid need juhtmõtted aastaiks püsima, ka siis, kui Tarapita ise pidi pealetungiva reaktsiooni ees vaikima.
Semper õppis Berliini ülikoolis 1921–1925. Tema mälestusteraamat „Matk minevikku I“ (1978) toob välja palju värvikaid detaile kirjaniku kujunemisloost ja aitab meid paremini mõista ka käesoleva kirjavahetuse suundumusi. Berliini ja Pärnu vahel liikuvad kirjad avavad samm-sammult
16
ajajärgu omapära, fikseerivad sündmusi kirjanduselu palgepoolelt ja tel-gitagustest, kajastavad korrespondentide vaimset küpsemist.
Parlamentaarne, n-ö seinast seina ulatuv organisatsioon Eesti Kir-janikkude Liit, mis loodi 1922. aastal, ja tema järgmisel aastal ilmuma hakanud häälekandja Looming ei rahuldanud Semperit ja eriti Barbarust. Neile tundus see sammuna tagasi,