Me rändame maale, mis ei ole veel pöördunud ristiusku, mida Karl Suur on mandril mõõgaga levitanud. Maale, mis hoiab veel au sees esiisade vanu kombeid. Meres hullab Midgardri madu, taevavõlvil särab vikerkaaresild Bifröst, maa all tegutsevad nornid ja surnud. Elu kulgeb igavese ringina, kus jumalad ja maa annid jäävad jöötunijõududele alla, et päikese tõustes taas võidule pääseda. Üks väikekuningas tülitseb teisega sel maal, mis ulatub mitusada meremiili põhjast lõunasse. Maal, kus elavad mitmesugused rahvad, kes siiski tunnevad teatud ühtekuuluvust, sest neil on ühine liiklussoon, mis kulgeb piki rannikut – Põhjatee.
Siin ei ole olud viimaste sajandite jooksul kuigi palju muutunud.
Laevadele on tekkinud purjed.
Muidu on kõik enam-vähem endine.
Must ja inetu laps tuleb ilmale
Ühes Rogalandi paigas on kuningakoda ja seal lamab nurgavoodis üks naine, Ljúfvina. Tol ajal usuti, et sünnituse ajal tulevad kohale nornid, et määrata kindlaks vastsündinu saatus: eluiga, õnn ja rikkus. Skaldid nimetavad surma „nornide otsuseks”, saatus pannakse inimese sisse. Lendame saatusenornidega kaasa, kui nad lähenevad Ljúfvina sünnituskarjetele. Üle karjamaade ja niitude hõljudes näeme hobuseid ja kariloomi, kes magavad kastemärjas rohus. Näeme viljapõlde, kus pärast hiljutist kevadpühitsust on tärganud oras.
Tol varahommikul on just hakanud valgeks minema. Hallikasrohelised murukatused sulavad maastikuga ühte. Inimesed ei ole veel üles tõusnud. Kalda ääres on ankrus paar kõrge mastiga laeva; rannas on laevakuurid kaetud loomanahkadega. Kuningakoja katuseavast, kust kostavad karjed, tõuseb suitsu.
Me ei tea sünnitavast naisest veel kuigi palju – teame ainult, et tal on ebatavaline välimus, ta ei näe skandinaavlase ega germaanlase moodi välja. Tema juuksed on mustad ja nii tumedat nahka ei ole enamik inimesi varem näinud, tema ümaras, lamedas näos on mongolikurruga silmad. Võime ette kujutada, et teda ümbritsevad teised naised – mõni valge ja mõni temasugune tõmmu. Mõlemal pool nikerdatud puuvoodit hubisevad rasvakivist õlilambis tuleleegid. Tõmmud naised kutsuvad üht vägevat vaimu ja põhjala naised hüüavad appi oma jumalannasid. Üks põhjala naine hakkab laulma „kangeid võluviise”,4 teine surub sünnitusruune (bjargrúnir) vastu sünnitaja kõhtu.
Niipea kui lapse pea nähtavale ilmub, lõpetavad naised kõrgemate jõudude appihüüdmise. Nüüd hõikavad nad sünnitavat naist.
Sünnib poiss.
Siis sünnib veel üks poiss.
Poisid mähitakse villaste tekkide sisse. Nende nahk on tume, juuksed mustad; nägu on ümar ja lame nagu emal. Nina on lame ja sõõrmed paistavad selgelt välja. Silmadel on mongolikurd. Need poisid ei ole mitte millegi poolest isasse! Naised on pahviks löödud.5
On alust arvata, et see ei meeldi kuningale. Kas ta on tõesti nende kahe vastsündinu isa?
***
Nende kaksikvendade lugu, Geirmundr ja Hámundr Mustnaha lugu on algusest peale muinasjutuline, aga see ei ole tühipaljas muinasjutt.6 See on „Asustamisraamatus” (Landnámabók) üles tähendatud erakordne lugu ja ma annan selle algusest lõpuni sõnasõnalt edasi. Nii põhjalikku lapsepõlvelugu ei ole ühegi teise Islandi asustaja kohta säilinud, ja selle loo tuuma on põhjust uskuda.
Kuningas Hjörr rüüstas Bjarmalandi. Seal sai ta saagiks Bjarmalandi kuninga tütre Ljúfvina. Too jäi Rogalandi, kui Hjörr sõjaretkele läks. Naine sünnitas kaks poega: ühe nimi oli Geirmundr ja teise nimi Hámundr. Nad olid täiesti mustad. Siis sünnitas naise träälitar poja; poisi nimi oli Leifr, ta oli trääl Loðhattri poeg. Leifr oli valge. Sellepärast tegi kuninganna träälitariga vahetuskaupa: andis oma poisid talle ja võttis Leifri endale. Aga kui kuningas koju tuli, naeris ta põlastavalt Leifri üle ja ütles, et too on äbarik. Järgmisel korral, kui kuningas viikingiretkele läks, kutsus kuninganna külla skald Bragi ja palus tal poisse vaadata. Nad olid siis kolmeaastased. Ta laskis poisid tuppa Bragi juurde ja peitis ennast seina äärde pingile. Bragi lausus siis nii:
Kahele siin ma
kindel võin olla,
Hámundr ja Geirmundr,
Hjörri lapsed,
ent Leifr kolmas
Loðhattri poeg.
Kasvatad, naine,
kehvemat kõigist.
Ta toksas kepiga vastu pinki, kus kuninganna peidus oli.
Kui kuningas koju tuli, rääkis naine loo talle ära ja näitas talle poegi. Mees ütles, et sääraseid mustnahku pole ta enne näinud, ja nii hakatigi neid hüüdma, mõlemat venda.7
Bragi salm on oluline – tõenäoliselt päästis just see Geirmundri sünniloo unustusse langemast. Vanapõhja kultuuris kasutati lugude ja oluliste sündmuste meelespidamiseks värsse. Nagu Snorri Sturluson kirjutab: „Pärast Islandi asustamist möödus kakssada kaksteist talve, enne kui inimesed hakkasid saagasid kirja panema, ja see oleks olnud liiga pikk aeg saagade meelespidamiseks, kui poleks olnud värsse, nii uusi kui vanu, mis aitasid tõeseid teadmisi alal hoida.”8
Sellest lühikesest salmist vendade kohta tuleb ilmsiks nii Geirmundri kuninglik päritolu kui ka see, et ema ta hülgas, ja siis veel nõuanne, mida ema peaks tegema. Bragi salmist on käsikirjades kuus erinevat varianti, kusjuures kõik variandid on sisu poolest ühesugused, aga sõnavaliku poolest erinevad. Variatsioonid on arvatavasti tekkinud lahknevuste tõttu suulises pärimuses, millega salm edasi kandus, kuni see kirja pandi.9 Nii mõnigi asjaolu viitab sellele, et salm on vana, järelikult peab ka jutustus olema vana.10 Lähtudes Bragi Vana salmist, saame luua endale pildi dramaatilistest sündmustest Geirmundri esimestel eluaastatel.
Bragi Vana lõi oma kuulsa „Ragnarri laulu” umbes samal ajal, kui Geirmundr ja Hámundr tegid oma esimesed sammud. Nii mõnigi asjaolu räägib selle poolt, et Bragi teenis skaldina kuningas Hjörri, aga kuna Haraldr Kaunisjuus ei oleks vanade vaenlaste ülistamist sallinud, ei ole selle kuninga ega teiste temataoliste kohta loodud värsid säilinud.
***
Kõik allikad kirjeldavad üksmeelselt poisse mitte ainult mustade, vaid ka enneolematult inetutena: furðu ljótir. Nad kirjeldavad ka stseeni, kus Geirmundr ja Hámundr näevad, et trääli poeg Leifr mängib kullatükiga. Nad lähevad tema juurde, võtavad kulla talt ära ja tõukavad ta eemale ning Leifr hakkab nutma. See seik paistab olevat loo dekoratiivne element, mis peab aitama skald Bragil aru saada, kes need kaksikud on.
„Hálfri saaga” pajatab, et poiste isa kuningas Hjörr satub peaaegu šokiseisundisse, kui ta oma poegi nende neljandal eluaastal esimest korda näeb. Ta tahab nad minema saata ja ütleb, et ei ole kunagi varem näinud sääraseid mustnahku – heljarskinn. See hüüdnimi viitab vanimas skaldiluules surma kehastavale naistegelasele, kelle nimi oli Hel. Hel oli näost sama must nagu surnukehad, keda ta valitses. Hüüdnimi Heljarskinn, mille pani poistele kas isa Hjörr või Bragi Vana, tähendab niisiis „Heli moodi nahaga” ehk musta nahaga. Heli sigitasid Loki ja kuri naistroll nimega Angrboða, muretooja, ja ta ei äratanud viikingiajal just positiivseid tundeid. Pöördume nüüd tagasi oma veidra loo juurde.
Selles loos on üksjagu seiku, mis ei klapi kokku – peame katsuma vastuolude