Üheksa kuud hiljem sünnib vaarisa, või nagu vanaisal oli kombeks öelda: meie elu ja saatus ripub üheainsa verivorstijupi otsas. Vaarvanaisast ei ole kuigi palju teada, ta ei tahtnud vaarisa oma pojaks tunnistada, enne kui vaarisast oli saanud tunnustatud ja edukas paadivanem, kellel oli suur talu ja pere. Aga ellisa, selle vaarvanaisa isa, oli Breiðafjörðuris kipper ja loots, kes päästis ühe Taani laeva meeskonna uppumisohust ja sai Kopenhaagenis selle eest autasu. Ta keeras ühe vana laevakere kummuli ja saagis sinna ukseava, et sandid saaksid külma- ja näljaajal seal ulualust. Samal ajal tuhnisid minu esivanemad Strandiril prügihunnikus ja otsisid mõni aasta varem äravisatud kingi. Nad tahtsid kingatallad üles otsida ja tulel ära küpsetada – nälg oli nii suur.
Ja siis oli veel Skarðsströndi rahvas, kellest põlvnes mu vaarema (Skarðsströnd oli see koht, kuhu Geirmundr Mustnahk elama asus). Nad olid nii kõverate jalgadega, et nähes nende jälgi lumes või lörtsis, oli võimatu öelda, kas nad tulid või läksid. Edasi hakkab asi uduseks minema. Öeldakse, et saja aasta pärast on kõik unustatud ja saja viiekümne aasta pärast on sammal peale kasvanud. Minu suguseltsis on igatahes nii. Kui ma lähtun põlvest põlve edasi antud kirjeldustest, satun peagi pimedusse. Edasi tuleb appi võtta kirjalikud allikad, armutult napid kirikuraamatud ja suguvõsaraamatud, kus on näiteks kirjas, et ellvanaisa Guðbrandur läks Tröllatunguheiðil lumetormis kaduma ja „leiti järgmisel kevadel”; tema isa, kirikuõpetaja ja arst Hjálmar oli „õllesõber ja naistemees nagu paljud tema sugulased [!]”; tema vanaisal Halldóril oli „lühike kannatus ja viinaviga”; ja omakorda tolle isa Páll oli „kirikuõpetaja, kes juhtis 17. sajandil nõiajahti”, ja nii edasi, kuni Skarði talu seadusekuulutajateni.
Imelikul kombel tulevad üksikisikud seejärel lähemale ja muutuvad elavamaks, sest nad esinevad mitmesuguste saagade tegelastena. Sugupuu juured kulgevad läbi tuntud isikute nagu Skarði Snorri (suri 1260) ja Þorkell Eyjólfsson, kes oli abielus Guðrún Ósvífrsdóttiriga, enne kui uppus Breiðafjörðurisse. Þorkell ilmutas end Guðrúnile kodukäijana, riided mereveest tilkumas, ja ütles talle: „Halb uudis, Guðrún.” Kui uskuda „Lõheoru rahva saagat” (Laxdæla saga), olevat naine talle vastanud, vähimagi kaastundeta: „Ole vait, armetu.” Seesama sugulusliin viib välja Auðr Sügavamõttelise ja tema mehe, Dublini kuninga Óláfr Valgeni – käesolevaid ridu kirjutab Óláfr Valge kolmekümne teise põlve järeltulija.
Kui palju kergem oleks olnud valida isik, kes seisaks meile ajaliselt lähemal, pärineks vähemalt sellest ajast, kui inimeste käsutuses oli pärgament või lausa paber, sest siis oleks vähemalt lootust leida midagi, millest kinni haarata, midagi, mis meenutaks elavat inimest.
Aga „esimene” on ahvatlevam kui järeltulijad. Geirmundr viib meid islandi rahva sünni juurde. Selle rahva sünni juurde, kes kogus kokku, redigeeris ja pani kirja kõik, mida suudeti leida maa esimeste asunike kohta – mis seletabki paradoksi, et me teame paljudest Islandi ajaloo vanimatest tegelastest tunduvalt rohkem kui nendest inimestest, kes on meile ajaliselt lähedasemad. Islandi asustamise ajal elanud tegelane mitte ainult ei asu sel piiril, milleni on ajaloos võimalik tagasi minna, vaid näitab ka, mis esimesi kirjapanijaid huvitas.
***
Niisiis on Geirmundr Mustnaha kohta olemas üksjagu tekstifragmente, õigupoolest tunduvalt rohkem kui näiteks Njáll Þorgeirssoni kohta, kes oma Lõuna-Islandil asuvas talus sisse põles. Vahe on aga selles, et Njáll jäädvustati saagas, „Njálli saagas”. Üks suur kirjamees võttis arvatavasti 13. sajandil endale ülesande koguda kokku seda tegelast puudutavad kirjalikud fragmendid ja lood ning lisada neile geniaalsed detailid, mis teevad Njálli elavaks – Njáll ja tema naabrid on inimesed, keda hulk põlvkondi on ette kujutanud ja kelle üle arutanud. Geirmundr Mustnahk on aga vari, sest keegi ei tahtnud temast saagat kirjutada. Kui keegi kirjutaski, ei ole seda säilinud.
Siiski annab juba nende fragmentide kogumine ja uurimine aimu paeluva elukäigu piirjoontest: Geirmundr Mustnahk Hjörsson alustas oma elu hüljatud lapsena. Ta kasvas träälide seas, aga hiljem selgus, et ta põlvneb suurest Norra kuningasoost. Ta suri Islandi ajaloo suurima ülikuna, „kõige tähtsamana kõigist maa asustajatest”. Oma parimail päevil ratsutas ta Islandil oma talude vahet kaheksakümnemehelise kaaskonnaga – võrdluseks võib öelda, et kuningas Haraldr Kaunisjuus ratsutas rahuajal kuuekümne mehe saatel. Tema omanduses oli hulk trääle, kelle väärtus vastaks tänapäeval tohutule summale. Islandil oli tal Hornstrandiril ja Strandiril mitu talu, ta paigutas oma mehed Breiðafjörðuri-äärsetesse taludesse ja mitmesse paika Läänefjordide piirkonnas. Allikad seostavad teda nelja maaga: Rogalandiga, kus ta sünnib ja kasvab kuningakojas; Bjarmalandiga – arvatavasti mõne Siberi paigaga, kust oli pärit tema ema –; Iirimaaga, kus ta end Dublini lähedal sisse seab; ja viimaks Islandiga, kus ta on üks esimesi asunikke.
Kõik allikad väidavad, et ta oli välimuse poolest „must ja inetu”, nagu annab mõista ka tema hüüdnimi Mustnahk (heljarskinn). Mainitakse veel, et ta oli suurim „merekuningas” ja tal oli suur laevastik; tema töökoht oli Atlandi ookean. Ta põgeneb Rogalandist oma isa kuningakojast, kui Haraldr Kaunisjuus hakkab võimu enda kätte võtma, ja otsustab Haraldriga mitte jõudu katsuda, kuigi teda õhutatakse seda tegema. Ühes saagas nimetatakse teda „kõigist Läänetee viikingitest kuulsaimaks”. Samas selgub, et ta ei saanud rikkaks rüüstamise ja röövimise läbi, millega viikingeid sageli seostatakse. Leidub lugusid selle kohta, et ta oli mõne oma trääli vastu hea, teised tekstifragmendid näitavad, et ta oli halastamatu nende suhtes, kes talle jalgu jäid. Tal olid nõiavõimed, nagu paljude teistegi kaugpõhjalaste kohta öeldakse. Tema nimega seostatakse vähemalt kahte või kolme naist, ja kuigi mainitakse mitut last, on allikad ühel meelel ainult tütar Ýri suhtes, kellele ei pandud skandinaaviapärast nime. Geirmundr oli ülik, kellel oli palju alamaid ja, kui fragmente uskuda, oli ta iiri träälide suurimportöör Islandil.
***
Oma fragmentaarses nappuses armutud allikad lasevad meil heita põgusaid pilke suurele ja põnevale loole. Kui ma seda tööd alustasin, äratasid paljud seigad mu uudishimu. Niipea kui leidsin midagi, mida võis pidada vastuseks, kerkisid esile uued küsimused, mis sünnitasid veel küsimusi. Iga kord, kui ma arvasin, et olen Geirmundrile küüned taha saanud, libises ta mul peost. Selle meheni ei viinud ühtki otseteed; kui tahtsin teda leida, pidin minema ringi – sealtkaudu, kuhu ma tol ajal kartsin astuda, sest see oli teiste valdkond. Kui ma esimest korda loobusin, oli mul hulk vastuseta küsimusi.
Esiteks oli üpris masendav mõelda, et kirjutan raamatut inimesest, kelle kohta pole kindlalt teada, kust ta pärit on; kas on üldse kunagi võimalik teada saada, millises Rogalandi paigas ta üles kasvas? Miks teda ometi kirjeldatakse musta ja inetuna, välimuse poolest träälitaolisena, kui genealoogia väidab, et ta oli kuningapoeg ja ülik, kõigist kõige tähtsam? Kas säärasele välimusele leidub seletus? Ma lugesin, et Iirimaa põhjalased käisid juba üheksandal sajandil Põhja-Aafrikas ja tõid sealt musti (iiri keeles gorma) mehi träälideks – kas see on niidiots?
Ja siis veel Geirmundri seos Bjarmalandiga. Kui hakkasin allikaid hoolikamalt uurima, sain aru, et see tähendas ilmselt mõnda piirkonda Valge mere ääres või Koola poolsaarel. Äkki oli viide Bjarmalandile mõne keskaegse kirjutaja ümberkirjutusviga? Mis võis Rogalandi rahval üheksandal sajandil sinna kaugele maale asja olla? Ja Iirimaa. Kas võis olla tõsi, et Geirmundr jõudis Lääneteel nii heale järjele, kuigi muidu polnud mingeid märke sellest, et ta oleks käinud viikingiretkedel, röövimas ja rüüstamas? Kust sai Rogalandi pagulane kapitali kõigi nende träälide ostmiseks, mida allikad talle omistavad? Kas ta leidis selle Islandilt? Ja miks ei kirjutatud saagat kõige tähtsamast mehest Islandi asustajate seas? Samas oli üks asi kindel: 12. või 13. sajandil ei oleks sääraseid andmeid kirja pandud, kui poleks leidunud neid toetavat pärimust.
See oli osa küsimustest, mille üle ma pead murdsin, enne kui alla andsin.
Siiski ei suutnud ma asja sinnapaika jätta. Millalgi 1990. aastatel, õpingute ajal, tegin endale suure Läänefjordide kaardi koopia ja riputasin selle korktahvli külge.