Nägin seda lugu vaimusilmas. Millegipärast kujutlesin neid trääle munkadena, hallides villastes hõlstides ja poolkiilastena. Neil on määrdunud näod ja tõsised, ainitised silmad. Nende pilkudes on hirm. Mõnel on aerud, aga teistel ainult lauajupid, millega nad püüavad sõuda. Valendavad silmad tahmastes nägudes. Nad sõuavad elu eest. Kõigest eemale. Kõik teised maad on kindlasti paremad kui see. Nad jõuavad meresuus asuvale laiule. Võib-olla mõtlesid nad: kuhu me jõuame, kui edasi sõidame? Kas üle maailma ääre? Ma näen neid laiul külmast lõdisemas, samal ajal kui põhjatuulelained mürinal randuvad. Kui kaasavõetud söök ja jook on otsa saanud, hiilib neile ligi surm külma kujul. Tasapisi lähevad nende jalad ja käed tuimaks. Võib-olla laulavad nad nukraid iiri rahvalaule või vaimulikke laule (tõenäoliselt olid nad kristlased) ja lamavad tihedalt lähestikku, püüdes sooja hoida? Võib ette kujutada niisuguse aeglase surma jubedust. Kas nad aitasid üksteisel surra?
Vahepeal on Geirmundr Mustnahk teada saanud, et träälid on kadunud, ja läheb merele neid otsima. Kas nad olid elus või surnud, kui ta nad skäärilt leidis? Kas nad nägid isanda laeva lähenemas?
Kindel on ainult see, et nad surid – kõik. Ja lained uhtusid nende jäänused minema, rebisid villaseid nartse, mis olid kunagi sooja hoidnud, rookisid luustikud lihast ja kõõlustest puhtaks, et luud hiljem mõnes Põhja-Jäämerelt tulnud tormis pulbriks pudeneksid, kuni neist ei jäänud enam jälgegi. Nad surid – kõik. Aga vähemalt surid nad väärikate inimestena oma laiul, kus keegi ei saanud neid käsutada ega alandada.
Sellest sai iirlaste maa, see sai endale nime, mis hoiab nende mälestust alal – Íraboði.
***
Ja Snorri kadus, aga tema lugu mitte.
1992. aasta suvel, umbes kümme aastat pärast seda, kui ma kuulsin Snorrit vestmas lugu iiri träälidest, viibin ma Läänefjordides ühes kõrvalises fjordis, Hornstrandirist pisut lõuna pool ühe kaluripaadi pardal. Tegelesin tol ajal suviti kalapüügiga: rentisin ühelt sugulaselt väikese paadi, mida teravad keeled nimetasid paliks, ja teenisin suvel kalapüügiga raha, et saaksin talvel Reykjavíkis õppida. Ma istun ja vaatan kaarti ja mõtlen, kuhu järgmisel päeval kala püüdma minna, kui silman äkki kaardil vana tuttavat nime, mis hakkab silma kõigi laidude ja skääride seast, rannikust rohkem kui miili kaugusel – Íraboði.
Pildid kerkivad taas silme ette. Villased hõlstid. Valendavad pärani silmad tahmastes nägudes. Mehed, kes pagevad lauajuppidega sõudes hirmsast orjusest. Skääril lõdisevad kehad. Vastu skääri peksvad lained.
Ma arvan, et käesoleva raamatu sünni eest võlgnen ma suurima tänu sellele Snorri pajatatud loole või õigemini tema jutustamisinnule. Eriti kui ma tükk aega hiljem mõistsin, et keskaegsetel õpetlastel, kes panid kirja Islandi esimeste asukate saagad, ei olnud soovi Geirmundrist pajatada. Kust Snorri oma jutud võttis? Kas ma olin saanud osa Hornstrandiri iidse jutuvestmiskultuuri viimastest sütest? Mul keerlesid peas küsimused: Kes oli Geirmundr Mustnahk? Mida ta nii kaugel põhjas träälidega tegi? Miks ei ole temast saagat – ta olevat ju olnud „kõigist maa asustajatest tähtsaim”? Miks kirjeldati teda musta ja inetuna, nagu muidu oli tavaks kirjeldada trääle? Kas võis olla tõsi, et ta oli pärit Bjarmalandist? Kust sai ta endale iiri träälid? Kas ta röövis nad ise või ostis? Mis raha eest? Äkki oli see ainult tühi jutt, et ta oli väga rikas? Islandi ahtral maal, eks ole? Kas sellest ei piisanud saagaks?
On saatuse iroonia, et süüvides Geirmundr Mustnaha loosse ja uurides muu hulgas kohanimesid, sain ma aru, et Iirlaste laiu muistend pärineb tõenäoliselt hilisemast ajast. Leidub palju selliseid muistendeid, mis püüavad vanu kohanimesid seletada. Kohanimi Íraboði võib olla pärit väga vanast ajast ja viitab mingile sündmusele, mille käigus sellel laiul maabusid iirlased – omal soovil või vastu tahtmist, vabadena või mittevabadena.
Inimesed mäletavad kogemusi ja vormivad neid ümber muistenditeks ja lugudeks ega küsi, kas need on tõesed või ebatõesed, vaid kas need on loogilised. Geirmundril oli Islandil oma arvukates taludes arvatavasti mitusada iiri trääli. Paljud neist sattusid tema põhjapoolsetesse Hornstrandiri-valdustesse, kui tema esimeses asupaigas Breiðafjörðuri ääres hakkasid ressursid otsa saama. Träälid olid enamasti pärit soojematelt maadelt ja küllap neil oli sealsetes karmides oludes raske. Sellepärast on mõeldav, et mõni neist proovis põgeneda – enamik vanapõhja tekstides esinevaid träälilugusid räägib peremehe juurest põgenenud träälidest. Kui seda arvesse võtta, võib Iirlaste laiu muistend olla tekkinud ükskõik millisel hilisemal ajajärgul. Võib-olla lõpetasid mõned Geirmundri träälid oma elupäevad Iirlaste laiul. Võib-olla ka mitte.
Minevikus on keegi põiminud Geirmundr Mustnahast kõnelevad vanade tekstide fragmendid kokku ühe kohanimega tema maavalduses, et kõik klapiks. See muistend on katse meenutada salapärast inimest Geirmundr Mustnahka, tuua ta lähemale, pidada meeles tema kummalisi ettevõtmisi Põhja-Jäämere ääres ja rõhutada tema staatust suure ja mõnikord armutu träälipidajana.
***
See on raamat inimesest, kes elas 1100 aastat tagasi. Tema eluloost on säilinud ainult killukesed ja seal puuduvad täielikult niisugused detailid, mis võiksid teha ajaloolisest isikust elava tegelase. Allikad ei ütle midagi Geirmundr Mustnaha isiksuse kohta. Kas tal oli lai naeratus, mis näitas tema kulunud hambaid, kas ta oli oma alamate vastu armutu või õiglane, kas ta nägi elu naljakaid külgi, kas ta naeratas, kui oli vihane või tormi ajal tüüri hoides ärevil, kas ta tegi joobnuna suuri sõnu, kas ta lonkas, kas tal oli arme, kas ta üldse kunagi nuttis, kas ta peitis kõik halva enda sisse või elas oma lähedaste peal välja?
Meil ei ole aimugi.
Jälgida kolmkümmend põlve tagasi elanud viikingi elu hällist hauani ei ole lihtne ülesanne. Geirmundr on vari, hääl eelajaloo ja ajaloo vahelisest pimedusest, koos kõigi selle juurde kuuluvate vastamata küsimustega. Ta tuleb Ginnungagapist välja tirida.
Kas on võimalik varju nii elavaks teha, et keegi viitsiks tema lugu lugeda? Kas lugejad kannatavad välja jutuvestja, kes kobab aeg-ajalt pimeduses nagu Dante põrgus?
Olen sageli mõelnud, miks ma ometi – olles kirjutanud ühe mustandi teise järel, kägardanud selle kokku, visanud vastu seina ja öelnud endale: see EI ole võimalik! – miks ma ometi olen jonnipunni kombel jätkanud, torisedes nagu Trøndelagi mehed, kui Hákon Hea neile ristiusku kuulutas, ja mõelnud, et võib-olla annaks veel kaevata natuke siit ja veel natuke sealt, mõeldes küll endamisi, et vaevalt ma midagi erilist leian.
Töö selle raamatu kallal on mulle aeg-ajalt meenutanud lugu ühest vanast kiprist, minu sugulasest, kes põlvneb nagu minagi kangetest tüürimeestest ja kaptenitest, kes mitte millelegi alla ei vannu. Ta oli siis juba aastates ja tal oli kaluripaat, mille meeskonnas oli paar-kolm meest. Merel on udu. Kipper on roolis, paksude klaasidega prillid ees, teised meeskonnaliikmed seisavad vööris ja ütlevad, esialgu vaikselt ja veidi häbelikult, et ees paistab olevat kari, ja siis natuke valjemini, et ta tüürib otse karile. Et nüüd peab ta tagasi tõmbama. Minu vana sugulane hüüab vastu, teistest poole valjemini: „Seal ei tohiks kari olla! Mina ei näe mingit kuradi kari!”
Ja nii ajaski ta paadi karile.
***
Niisiis kirjutan ma raamatut oma kolmekümne põlve tagusest esiisast. Mõtleme natuke oma elu peale: enamasti oleme kokku puutunud oma vanavanematega ja kuulnud nende suust lugusid vaarvanematest, võib-olla natuke ka vaarvanavanematest. Minu vanaisa rääkis sageli lugu sellest, kuidas vaarisa sigitati. Vaarvanaisa, kes oli tollal kahekümnendates eluaastates mees Loode-Islandil, pidi viima paki ühte tallu, mis asus põhja pool, kahe fjordi taga, Läänefjordides Strandiril. Kui ta uksele koputab, on kõik väljas heinateol, välja arvatud üks kolmekümne