„Muidugi, kui sa tahad. Aga siis sa ei saa sellega enam mängida.“
„Sellest pole midagi.“ Ta tõstis pea ja vaatas Laurale otsa. Tema silmad olid sama värvi nagu ta kahvatusinine sviiter. „Emme?“ küsis ta.
„Kullake, ma pean tõesti minema.“
„Ma tean, aga kas sa tahad vaadata koos minuga ühte raamatut?“
„Täna õhtul. Enne magamaminekut.“ Ta kummardus ja suudles Emmat pealaele. „Varsti näeme.“
„Hüva,“ lausus Emma ja pööras taas tähelepanu puslele.
Ta oli iseseisev laps, palju iseseisvam kui teised viieaastased, keda Laura oli kohanud. Inimesed olid üllatunud, nähes teda vanaisa matusel, kuid Laura oli Emmat hästi ette valmistanud selleks, mida ta näeb ja kuuleb, ja ta oli kindel, et oli teinud Emmat kaasa võttes õige otsuse. Paistis, et Emma oli pärast matusetalitust lõpuks aru saanud, et vanaisa on jäädavalt surnud. Tütar ei nutnud matusetalituse ajal, kuid pani oma väikese käsivarre emale ümber, lohutades Laurat iga kord, kui ema pisaraisse puhkes.
Allkorrusele minnes leidis Laura Ray tema kabinetist, käsikiri laual ees, kuid mehe pilk oli pööratud aknasse. Laura pani käed mehe õlgadele, halliruuduline flanellsärk oli ta pihkude all soe.
„Ma ei jää kauaks,“ sõnas ta. Ta vaatas ka ise aknast välja, püüdes aru saada, mis köitis mehe pilku, kuid nägi ainult üle tänava asuvat majarida. Kõik olid täpselt samasugused nagu maja, kus nemad elasid, kõigi viilkatused olid kaetud õhukese lumekihiga.
„Palun ära mine,“ ütles Ray endiselt aknast välja vaadates ja Laura sai aru, et mees on süngete mõtete küüsi langemas. Ta oli tundnud Rayd kümme aastat ja peaaegu kuus neist temaga abielus olnud. Selle aja jooksul oli mees käinud seitsme psühhiaatri juures ja võtnud lugematul arvul antidepressante, aga mitte miski ei suutnud raskemeelsust kauaks eemal hoida.
Selle kahe nädala jooksul, mis oli möödas Laura isa surmast, oli Ray korduvalt oma vihapurske pärast vabandust palunud, kinnitades Laurale, et ta ei ole naise karjääri tõttu endast väljas. Sellegipoolest kajasid tollel hommikul öeldud sõnad Laura kõrvus ja ta ei uskunud Ray vabanduse siirust. Vihahoos oli too rääkinud tõtt. Soovides austada mehe tundeid, oli Laura püüdnud isa palvet kõrvale heita ja oli sellega ka üsna edukalt hakkama saanud, kuni ta sai kõne isa advokaadilt.
„Kes see Tolley-nimeline naine on?“ oli advokaat Lauralt küsinud. Ta ütles Laurale, et isa oli viis aastat tagasi tasunud sissemakse Sarah Tolley eest, et too saaks Meadow Wood Village’isse kolida. Vähe sellest, et ta jätkas igakuise üüri tasumist, ta oli jätnud suure summa raha Sarah Tolley jaoks usaldusfondi, et pärast tema surma naise eest hoolitsetaks.
„Mul pole õrna aimugi,“ oli Laura talle öelnud. Kuid isa korraldused ei jätnud talle kahtlustki, et Sarah Tolley oli mingil moel isa elus tähtsat rolli mänginud. Ta pidi temaga kohtuma. Kui ta rääkis Rayle oma plaanist, muutus mees tusaseks.
„Ma lähen,“ teatas Laura nüüd, kummardus ja surus põse Ray oimule. „Olen tunni aja pärast tagasi. Ma luban sulle, et ei jää kauemaks. Emma on üdini süvenenud oma kalapuslesse, nii et sa peaksid saama segamatult tööd teha.“
Mees ei lausunud sõnagi ja Laura langetas käed ta õlgadelt. Ray ei toeta teda selles loos. Isegi kõige süngemas meeleolus olles ei kohelnud ta Laurat nii külmalt. Justnagu sümboliseeriks Laura tahtmine täita isa viimane soov Ray silmis naise tähelepanematust mehe suhtes. Laura mõtles, kas on ikka hea Emmat täna mehega jätta.
„Ma olen tagasi enne, kui sa arugi saad, et ma olen ära käinud,“ ütles ta ja pöördus minekule, enne kui Rayl tekib uus võimalus teda ümber veenda.
Ta jättis katkise keti parandusse ja sõitis hooldekodusse linna teises otsas.
Meadow Wood Village oli armas koht, suur kolmekorruseline hoone, mis nägi välja vanaaegne ja kodune, vaatamata sellele, et oli suhteliselt hiljuti ehitatud ja päris avar. Maja välisviimistlus oli kahvatusinine, aknaluugid valged. Terve esikülg oli üksainus suur veranda. Selline koht võtab hirmu vananemise ees, mõtles Laura eesukse juurde kõndides.
Hoone oli soe ja kutsuv nii seest kui väljast ja lõhnas kaneeli ning vanilli järele. Vaipkatted ja pehme mööbel olid mahedates kahvatulillades ja meresinistes värvides. Laura peatus vastuvõtulaua ees, kus administraator tõstis pilgu dokumendikuhjalt.
„Ma otsin üht teie elanikku,“ sõnas Laura. „Sarah Tolleyt.“
„Ma kutsun tema hooldaja.“ Naine viipas fuajee poole. „Võtke istet.“
Laura istus tugitooli servale ja paari minuti pärast tuli fuajeesse noor tüse naine pikas lillelises jakis.
„Te tulite Sarah’ juurde?“ küsis naine. Ta paistis tõsiselt üllatunud.
„Jah,“ vastas Laura. „Minu nimi on Laura Brandon. Tegelikult ma ei tunne teda... ei tunne Sarah’t,“ lausus ta. „Ta oli mu isa sõber ja isa suri hiljuti. Tema paluski mul Sarah’t külastada.“
Naine võttis Laura lähedal istet. Temas oli kõik ümmargune: ta keha, ta nägu, ta traatraamidega prillid, ta nöbinina.
„Mina olen Carolyn, olen Sarah’ hooldaja,“ sõnas naine, „ja ma pean ütlema, et olen pisut üllatunud. Sarah’l ei käi mitte kunagi mitte keegi külas.“
„Mu isa kindlasti käis,“ sõnas Laura. „Carl Brandon. Ta oli meeter kaheksakümmend pikk, väga sale, üle kaheksakümne ja ...“
Carolyn katkestas ta jutu pearaputusega. „Mitte keegi ei ole tal kunagi külas käinud. Mina ju tean.“
„See ei ole lihtsalt loogiline.“ Laura nägi hooldaja prilliklaasidelt omaenda hämmeldunud nägu. „Rääkige mulle temast,“ palus ta. „Kui vana ta on?“
„Seitsmekümne viie aastane. Ja tal on algstaadiumis Alzheimer. Kas te teadsite seda?“
Laura vajus tugitoolis sügavamale. „Ei. Ma ei tea temast mitte midagi.“
„Ta on füüsiliselt suurepärases vormis,“ alustas Carolyn. „Ta käib meie basseinis kerget trenni tegemas. Ja Alzheimer on siiani vaevu märgatav.“ Ta kummardus toolil ettepoole. „Meil on siin Meadow Woodis kolm elamisala,“ selgitas ta. „Korterid neile, kes saavad iseseisvalt hakkama, korterid abistajat vajavatele ja siis on eraldi tiib nendele patsientidele, kes vajavad hooldust ööpäev läbi. Veel möödunud nädalal elas Sarah iseseisvalt, kuid me pidime ta üle viima abistajaga korterisse, et tal oleks rohkem järelevalvet. Teate küll, ilma pliidita, ilma lukuta uks. Paar korda eksis ta jalutama minnes ära, seetõttu leidsime, et on aeg ta ümber kolida. Me ei saa teda enam üksi välja lasta.“
Laura noogutas. Millesse ta ennast küll on mässinud?
Carolyn kummardus veelgi kaugemale ettepoole. „Kas teate, mis oleks suurepärane?“ küsis ta. „Kui te saaksite teda mõnikord välja jalutama viia. Kui ilm on soe, muidugi. Sarah’le meeldiks see väga.“
Laura kujutles Rayd kabinetis vahutamas pettumusest, et Laura on Meadow Woodi läinud. „Ma ei tea,“ sõnas ta. „Ma ei ole temaga isegi kohtunud.“
„Teine asi, mis te tema aitamiseks saaksite teha,“ jätkas Carolyn, otsekui Laura polekski rääkinud, „on teda lihtsalt kuulata. Laske tal rääkida oma vanu mälestusi. Praegu on tema esmased sümptomid segadus ja lähimälu kaotus. Ent mis puutub minevikku, siis selles osas on ta mõistus terav ja ta armastab rääkida. Aga nagu ma juba ütlesin, pole kedagi, kes teda kuulaks, välja arvatud mina, ja mul on ka teised patsiendid, kelle eest hoolt kanda.“
„Ma tegelikult tahtsin ainult...“
„Kuigi ta on alati valmis bingot mängima ja talle väga meeldib filmiõhtu,“