Vaikuse vangis. Diane Chamberlain. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Diane Chamberlain
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789916111895
Скачать книгу

      Originaali tiitel:

      Diane Chamberlain

      Breaking the Silence

      2011

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Kõik tegelased selles raamatus on autori välja mõeldud ja neil ei ole mingit seost samanimeliste inimestega. Mitte ükski inimene, keda autor tunneb või ei tunne, pole inspireerinud kirjanikku nende loomisel ja kõik sündmused on puhas väljamõeldis.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Jana Kuremägi

      Korrektor Inna Viires

      © Diane Chamberlain 1999

      © revised text copyright Diane Chamberlain 2009

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11416

      ISBN (PDF) 978-9949-846-30-6

      ISBN (ePub) 978-9916-11-189-5

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      1

      Telefon helises jõuluõhtul mõni minut pärast ühtteist. Laura oli oma kabinetis arvuti taga nagu tavaliselt, kuid ta sirutas kiiresti käe telefonitoru järele. Ta teadis, kes helistab.

      „Ta küsib teie järele,“ ütles meditsiiniõde. „Ma arvan, et te peaksite kiirustama.“

      „Tulen kohe.“

      Ta jooksis läbi elutoa, kustutatud tuledega jõulupuust mööda ja trepist üles maja teisele korrusele. Ehkki ta püüdis olla tasa, kiiksatas magamistoa uks, kui ta selle avas, ja Ray tõstis pea padjalt. Ta oli alati olnud kerge unega.

      „Haiglast helistati,“ ütles Laura, heitis hommikumantli seljast ja tõmbas kummutist teksased. „Ma pean minema.“

      Ray tõusis istuli ja pani öölambi põlema. „Kas ta...?“ Ta ei lõpetanud lauset, kui võttis öökapilt prillid. Ta oli uimane, pilgutas ereda valguse käes silmi.

      „Ta on veel elus,“ sõnas Laura. „Aga ma arvan, et nüüd on kõik.“ Ta kuulis oma hääles kiretust, temas võttis võimust rahulik ja ennast valitsev teadlane.

      „Ma tulen kaasa,“ sõnas Ray tekki kõrvale heites. „Ma äratan Emma ja me võime oodata...“

      „Ei.“ Laura tõmbas sviitri üle pea ja kummardus, et meest suudelda. „Jää koos Emmaga koju. Pole mõtet teda üles ajada. Pealegi, ma pean kiirustama.“

      „Hea küll.“ Ray silus oma hõrenevaid pruune juukseid. „Aga sa helista, kui ümber mõtled ja tahad, et me tuleme.“

      Mees oli kui ülisuur väike poiss, kui ta oma triibulises pidžaamas voodiserval istus, ja Laurat tabas järsku armastusepuhang tema vastu. „Helistan,“ lubas ta meest kallistades.

      „Aitäh.“

      Väljas oli tuulevaikne ja jahe. Laura sõitis kiiresti läbi naabertänavate, kus majad ja puud särasid värvilistes tuledes. Leesburgist välja sõites sattus ta peateel punasesse tsooni ja ehkki tänavad olid peaaegu tühjad, peatus ta kuulekalt iga punase fooritule all.

      Tema isa polnud tahtnud, et tema puhul võetaks tarvitusele kangelaslikke abinõusid ja talle ei rakendatud neid. Ehkki Laura oli filosoofilises mõttes temaga nõus, rääkisid tunded hoopis teist keelt ja viimastel päevadel oli ta lootnud imet. Ta ei olnud veel valmis isa kaotama. Carl Brandon oli olnud ainus alatine inimene ta elus, ikka tema jaoks olemas. Tema suhe isaga ei olnud alati täiuslik, aga kellel siis ikka on isaga täiuslik suhe. Isa oli saanud kaheksakümneaastaseks paar kuud tagasi, kohe pärast seda kui vähk tagasi tuli. Laura oli Smithsoniani õhu- ja kosmosemuuseumis talle pärast tööd peo korraldanud ja tema jaoks planetaariumi tuled põlema pannud. See oli isa viimane sünnipäevapidu ja Laura teadis, et isa jaoks pole midagi paremat kui vaadelda tähemerd pea kohal. Ta oli lausa eelistanud mehaaniliselt loodud taevast külalistele.

      Haigla külalisteparklas seisis ainult paar autot ja Laura leidis koha sissekäigu lähedal. Fuajee oli kõhedust tekitavalt tühi ja hämar. Ta kõndis värisedes läbi koridori ja püüdis valmistuda eelolevaks. Ta leiab isa eest rahulikuna. Isa ei karda surma ja see lohutas Laurat. Isal on astronoomi arusaam omaenese tähtsusetusest. Kui su kireks on taevas ja tähed ja planeedid, on su elu tähtsusetus loomulik.

      Niisiis, ta hoiab isa kätt, kui isa aeglaselt temast kaugeneb. Ta on tugev. Siis sõidab ta koju ja Ray lohutab teda. Hommikul ütleb ta Emmale, et papa on surnud. Ta püüdis juba varem selgitada oma viieaastasele tütrele papa haigust, püüdes tuua paralleele sellega, mis juhtus aasta tagasi Emma meriseaga. Aga Emma, hoolimata sellest, et oli küsinud sadu küsimusi, ei saanud aru, mida tähendab igavesti. Ja Laura, kes oli alati põlastanud taeva mõistet, leidis end seda kasutamas Emma lohutamiseks. Ja vahel ka enda lohutamiseks.

      Ta sai kohe palatisse astudes aru, et isa ei ole rahulik. Ilmselgelt oli ta hullemas seisus kui pärastlõunal, mil Laura oli teda näinud. Ta hingas kähinal, tema nahk oli hallim ja ta oli erutatud. Kui isa sirutas talle käed, pikad käsivarred värisemas, oli ta kunagi nii ilusal näol meeleheitlik ilme.

      Laura võttis tal käest kinni ja istus voodiveerele. „Ma olen siin, isa.“ Ta aimas, et isa ei tahtnud surra, kui teda ei ole kõrval, ja soovis, et ta oleks eiranud punast foorituld ja jõudnud haiglasse varem.

      Isa hoidis ta mõlemat kätt lõdvalt peos, kuid isegi nüüd ei kadunud meeleheitlik pilk ta silmist. Ta püüdis rääkida, kuid sõnad vallandusid vaheldumisi hingetõmmetega. „Oleksin... pidanud... sulle... rääkima...“ ütles ta.

      Laura kummardus lähemale, et paremini kuulda. Selles asendis olles nägi ta palatiaknast tähti Jäära tähtkujus. „Ära püüa rääkida, isa.“ Ta silus isa meelekohalt valge juuksesalgu.

      „Üks naine,“ lausus isa. „Sa pead...“ Isa nägu, kurnatud ja hall, tõmbus võimetult pingule, kui ta sõnu suust pressis.

      „Ma pean mida, isa?“ küsis Laura vaikselt.

      „Hoolitse...“ Isa huuled värisesid pingutusest. „Hoolitse tema eest,“ ütles ta.

      Laura tõmbus eemale ja vaatas uurivalt talle otsa. Äkki tal on luulud? „Hea küll,“ sõnas ta. „Hoolitsen. Palun ära püüa enam rääkida.“

      Isa lasi ta käest lahti ja sirutas käe öökapi poole, käsivars jõnksatas pingutusest. Laura nägi paberilipikut, mida isa püüdis kätte saada, ja võttis selle ise. Isa oli kirjutanud paberile nime peaaegu loetamatu käekirjaga, mis ähvardas ta südame murda.

      „Sarah Tolley,“ luges Laura. „Kes see on?“

      „Sõber,“ vastas isa. „Tähtis... tal pole... peret.“ Isa neelatas raskelt, kõrisõlm oli kurgu all kui terav noatera. „Luba mulle.“

      Isa tahab, et ta hoolitseks Sarah Tolley nimelise naise eest?

      „Aga... kes ta on?“ küsis Laura. „Kus ta on?“ Isa oli sulgenud silmad. „Meadow... Wood...“

      „Meadow Wood Village?“ Laura silme ette kerkis meeldiv Victoria stiilis hooldekodu Leesburgi äärelinnas.

      Isa noogutas. Vähemalt Laura arvates.

      „Kas sa saad mulle öelda, mida sa tahad, et ma tema heaks teeksin?“ küsis ta.

      „Hoolitse...“

      „Hoolitsen tema eest?“ päris Laura. „Aga ma ei tunne teda, isa. Ma pole kunagi kuulnud sind temast rääkimas.“ Isa paberõhukesed laud kerkisid