Huldar heitis Lína poole hoiatava pilgu. Too ei teinud temast väljagi, vaid jätkas visalt: „Kas te ei näe siis? Seal, tema rinnal.” Ta osutas surnukehale.
Ehkki see pidi kindla peale tõmbama neile kaela Erla viha, suutsid üksnes vähesed politseinikud panna vastu hetkelisele soovile vaadata sinna, kuhu Lína sõrm näitas. Nad langetasid üksteise järel pilgu surnud mehe rinnale, kust piilus välja tilluke metallplaadike. Nad nihkusid hämmeldunud ilmel lähemale. Huldar teadis juba täpselt, mis see on, mida ta vaatab – see oli naelapea. Arvatavasti neljatollise naela pea. Selle all oli rebenenud servaga paberitükike, otsekui oleks naela kasutatud mingisuguse kirja mehe rinnale kinnitamiseks.
Erla oli ilmselgelt olukorrast aru saanud. Ta tõi kuuldavale südamepõhjast tulnud oige.
Enesetapp see vaevalt olla võis. Üksnes vähestel inimestel leiduks meelekindlust, et säherdust naelajurakat niiviisi iseendale ihusse taguda. See siin oli peaaegu kindlasti mõrvapaik ja politseinikud olid lähenenud sellele nagu punt asjaarmastajaid. Kogu tekkinud paanika tõttu polnud kellelegi isegi tulnud pähe patoloogi välja kutsuda.
Lína hukkamõistev ilme oli esimest korda tema praktika algusest peale olnud täiesti õigustatud.
„Astuge eemale.” Erla hääl kostis rahulikult, ehkki ta oli kindlasti kõike muud kui rahulik. „Katke ta kinni, et teda Bessastaðirist näha ei oleks. Isegi mitte binokliga. Maskeerige ta rohu või millegi niisugusega – ükskõik millega, mis aitab teda ümbrusse sulandada.” Ta pani silmad kinni ja hõõrus neid ärritunult. „Seejärel kaome siit kus kurat ja ootame ära, millal see nende neetud peen pralle läbi saab.”
3. peatükk
Suitsu järele lehkav Baldur võttis taas laua taga istet. Ehkki nad olid alles äsja kohale jõudnud, oli ta korraks välja lipsanud, et tõmmata üks sigaret. Mitte et see oleks Freyjat üllatanud. Baldur oli hiljaaegu vanglast välja lastud ja oli alles harjumas vabadusega teha just nimelt seda, mis talle endale meeldib – ehkki teatavate piirangutega. Ta elas praegusel hetkel vangide rehabilitatsioonikeskuses Verndis ja kui mitte arvestada kohustust ööd seal veeta ja tööl käia, oli ta oma aja peremees. Nii et polnud siis ka imeks panna, et igal vaiksemal hetkel hakkas ta kohe ringi rahmeldama nagu väike poiss.
Baldur sasis nende vahel oma kõrgel toolil istuva tütre Saga juukseid. Tüdrukuke järas teda eirates õhukest peekoniviilu, mille Baldur oli talle andnud pärast seda, kui laps oli puuviljalõikude peale pepsilt nina krimpsutanud. Isa ja tütar olid küll väga erinevad, kuid said teineteisega hästi läbi. Baldur oli rõõmus ja lahe tegelane, Saga aga kõige tõsisem laps, kellega Freyja oli kunagi kohtunud. Baldur oli heledat verd ega lõpetanud iial rääkimist, Saga aga oli tõmmu ja endassetõmbunud ning tema näol oli kogu aeg pahur ja põrnitsev ilme. Baldurile meeldisid ilusad riided, Sagat aga oli Freyjal peaaegu võimatu veenda panema selga midagi muud peale saabaste, sukkpükste ja särgi, ehkki lapse emal Fanneyl läks kuidagiviisi korda sundida teda rõivastuma tüdrukule sobilikesse kleitidesse ja nägusatesse kingadesse. Mõnel haruharval puhul suutis Fanney tütrele koguni juuksenõela pähe sokutada, kuid ainult siis, kui Sagal olid käes labakindad. Nõel lennutati minema niipea, kui ta kindad käest sai.
Baldur tegi tütrele silma ja tüdruk pilgutas vastu, olles siiski veel liiga noor, et osata silmi ükshaaval sulgeda. Siis pöördus Baldur uuesti Freyja poole, nägu rõõmust säramas: „Kas sa oled veel kaunimat last näinud?”
Freyja pigistas vastuseks endast välja naeratuse. Ta oli venda asendades täitnud tema eest lapsevanema kohustusi sellal, kui mees trellide taga istus. Ent kui palju ta ka poleks vennatütart armastanud, ei olnud „kaunis” ikkagi sõna, mille ta oleks tüdruku kirjeldamiseks välja valinud. Sellegipoolest pidi Freyja paratamatult tundma heameelt selle üle, millist rõõmu tütar vennale valmistas, võttes iseäranis veel arvesse, kui vähe ta oli senimaani lapsega kokku puutunud. See ei paistnud siiski avaldavat mõju nende suutlikkusele teineteisega lähedaseks saada. Lähedus lihtsalt tekkis ilma eriliste jõupingutusteta. Võib-olla oli kasu sellest, et nad mõlemad olid pisut ekstsentrilised, ehkki kumbki omamoodi.
„Kuule! Ma ju unustasin selle suure uudise.” Baldur lükkas peaaegu puutumata jäänud toidu eemale ja tõmbas lähemale kohvitassi. „Ma tahtsin sulle autos rääkida.”
„Millest?” Freyja ei oodanud mingeid uudiseid. Baldur käitus praegu korralikult, et mitte seada ohtu oma peatset täielikku katseajaga vabanemist.
„Ma hankisin sulle korteri.” Baldur ulatas Sagale veel ühe peekoniviilu. Esimene jäeti hooletusse ja kukkus põrandale, kui tüdruk käe järgmise järele sirutas. Ta ajas oma roosa keelekese suust välja ja hakkas peekonit limpsima nagu pulgakommi.
Freyja langetas kahvli taldrikule ja munapuder, mille ta oli äsja sellele sättinud, pudenes maha. „Mida?” Ta lootis päris tõega, et vend tema üle nalja ei heida. Baldur teadis ju, kui palju unetuid hetki on õde pühendanud muretsemisele selle pärast, kust ta võiks endale elukoha leida. Esialgu elas ta ikka veel Balduri korteris, kuid säärane asjakorraldus ei saanud enam kuigi kaua kesta. Korteri jagamine rehabilitatsioonikeskusest tulema pääsenud vennaga ei oleks kohe kuidagiviisi kõne alla tulnud. Freyjal polnud vähimatki tahtmist magada elutoa vatti saanud sohval sellal, kui Baldur ja venna selle nädala sõbratar magamistoas asja kallale asuvad. Ja mõte olla sohval koos mõne noormehega ajal, mil Baldur korteris viibib, ei olnud põrmugi ahvatlevam. Senimaani olid aga kõik tema katsed endale omaette korterit leida läbi kukkunud. Turul pakutavad elupaigad olid liiga kallid või siis otsisid nende omanikud teistsugust üürnikku. Freyja oli hakanud juba tõsimeeli kaaluma võimalust kolida elama maale või siis minna sootuks mõnda välisriiki. „Palun ära narri mind.”
„Narrin sind? Ma ei narri ju.” Baldur võttis Saga klaasi ja tõstis selle tema huultele, lootes veenda teda jooma lonksukest apelsinimahla, kuid tüdruk keeras seni kangekaelselt pead kõrvale, kuni Baldur loobus.
„Kuidas sa oskasid mulle korteri leida? Mina olen sellega juba rohkem kui aasta vaeva näinud, ilma oleksin vähimatki edu saavutanud.” See oli Balduri puhul tüüpiline. Inimesed pugesid nahast välja, et talle heameelt valmistada. Võis kihla vedada, et kui ta oleks mõnda elamist vaatama läinud, oleks majaperemees lepingu jalamaid letti ladunud. Kuid vaevalt et Baldur käis kortereid vaatamas, sest ta oli ju alles äsja vanglast välja saanud.
„Kas sa Tobbit tunned?”
„Tobbit?” Nimi kõlas tuttavalt, ent Freyja ei suutnud seda ühegi näoga kokku viia.
„Nojah. Minu semu Tobbit. Kas sa siis ei mäleta teda?”
„Läbi udu mäletan.” Balduril oli väga palju sõpru ja iga järgmine oli veel halvema kuulsusega kui eelmine. Asja muutis raskemaks ka see, et ta ei teinud vahet sõpradel ja tuttavatel. Kõik inimesed, keda ta tundis, langesid ühte kahest kategooriast – nad olid kas sõbrad või lurud. Esimene rühm oli palju suurem, sest Balduri arusaamisse ei jõudnud tõsiasi, et mitte kõik, kes tema naljade üle naeravad, ei ole tema sõbrad. Lurud olid need, kes ei lasknud tal ühel või teisel viisil kõige täiega elu nautida. Freyja kui tema lähim perekonnaliige – nüüd jagas ta seda au Sagaga – ei kuulunud kummassegi kategooriasse.
„Noh, Tobbil on igatahes korter, mida ta on nõus sinule üürile andma.” Baldur pühkis pepsilt raasukesed laualt ja toetus alles siis sellele käega. Ta oli äsja lasknud juukseid lõigata ja tema riided ei paistnud olevat odavad. Venna raha päritolu oli Freyjale saladuseks, aga küsida ta ka ei julgenud. Oli parem seda mitte teada.
„Minule? Miks minule?” Freyja esialgne elevus selle uudise kuulmisest oli kiiresti hääbumas. Pakkumine kandis kõiki tulevastele pahandustele viitavaid märke, kuna pahanduste koha pealt oli Baldur ületamatu meister.
„Sest ma rääkisin talle, et sul on vaja kusagil elada. Ta kurtis parajasti, et ei leia head üürnikku, ja kui ma sind mainisin, haaras ta sellest mõttest kahe käega kinni.”
Freyja