Helgi tuikus ohtlikult ja taipas, et varem või hiljem kukub ta alla. Kuid kummalisel kombel see mõte ei häirinud teda. Maapind ei olnud lõppude lõpuks nii kohutavalt kaugel ja pealegi ta nägi und, eks ole ju? Tema unenägude kuristikud kippusid siiski olema põhjatud – harilikult ta nende sakilise laavaga ümbritsetud ja kuiva kulu täis süvendite sisse ei näinud.
Nüüd keeras käsi Helgi ümber ja ta jäi silmitsi selle omanikuga, kes oli tema taga kaljule roninud. Mehe näo alumist poolt varjas sall. Helgi nägi üksnes tema silmi, mis olid tõmbunud pilukile ja vaatasid teda niisuguse jälestusega, et ta võpatas ja lõi pilgu maha. Tema tähelepanu hõivas musta ja mingisugust heledamat – küllap kollast – värvi tööriist mehe paremas käes. Mees haaras vasaku käega kinni Helgi kuuest ja tõmbas ta lähemale, seejärel aga hakkas ülemisi kuuenööpe lahti tegema. Järgmisena võttis ta taskust valge paberilehe ja litsus selle vastu Helgi rinda. Helgi pingutas silmi ja püüdis väheseid paberile kirjutatud ridu lugeda, kuid kirjatähed olid tagurpidi. Kuupaiste oli niivõrd hele, et kui tema aju oleks olnud pisut vähem pehme, oleks ta võib-olla suutnud need dešifreerida. See pingutus hajutas küll veidi udu tema peas ja talle meenus selle üürikese selgema hetke ajal, et talle anti mingisugune paber, millele teda sunniti alla kirjutama. Kuid sellele oli kirjutatud veel midagi … Ta sai paberi kenasti läbi lugeda ja selle sisu oli üsna põrutav. Aga kas heas või halvas mõttes? Udu tihenes taas ja ta ei suutnud meelde tuletada.
Tööriist ilmus tema silmade ette ja suruti vastu rinda. Helgi kortsutas hämmeldunult otsaesist ja jäi ootama. Ta ei tundnud hirmu, vaid ainult uudishimu. Ära ta seda tööriista ei tundnud – mitte et tal oleks endal üldse mingeid tööriistu olnud. Mille jaoks seda võidakse kasutada?
Helgi vaatas, kuidas mehe sõrmed käepideme ümber kokku tõmbusid, ja siis kostis selles vaikuses vali plaksatus. Ta tundis rinnas väga valusat torget, mis tal viivuks hinge kinni lõi. Ta oli juba tagurpidi eendilt alla kukkumas, kui käsi temast jälle kinni kahmas. Ta tundis põletavast valust hoolimata kergendust. Kui mees ei lasknud tal kukkuda, siis ei saanud ta ju tahta, et temaga midagi tõesti halba sünniks.
Tal libistati midagi üle pea ja uuesti alla vaadates nägi ta, et tema valust tuikaval rinnal lasub mingisuguse kohmaka kaelakeena jäme köis. Võib-olla hakkas too tema seltsiline hilinenult tema ohutuse pärast muret tundma – kalju külge seotuna ei saaks ta ju lõppude lõpuks alla kukkuda. Aga kui köis hakkas Helgi kaela ümber kokku tõmbuma, tahtis ta juhtida tähelepanu asjaolule, et see ei ole hea mõte ja et mõistlikum oleks siduda köis talle ümber keha. Kuid tema keel oli ikka veel liiga pehme, et sõnu moodustada, ja piinav valu rinnas muutis hingamise raskeks.
Ent sellel polnudki tähtsust. See oli ju unenägu. Pidi olema. Kukkudes tõuseb ta lendu. Ta ärkab nüüd iga hetk üles ja valu kaob koos selle ebareaalsuse tundega.
Seltsiline vandus, aga Helgi vaatas samal ajal merele ja pani tähele, et lained on hakanud mere tüünet pinda säbruliseks kortsutama. Ta nägi teisel pool abajat tuttavaid valgeid tumedamate katustega hooneid – see oli presidendi residents Bessastaðir. Ta nägi vähimagi kahtluseta und. Tema ähmas ajule meenus miski, mis oli seotud just nimelt sellesama rannaga siin, aga ta põrkas sellest mõttest kohkunult eemale ja kartis, et hakkab uuesti oksele. Ta tajus olevikku naastes taas kord nii kõige ümbritseva ilu kui ka tema selja taga seisva mehe suust kostvat räige sõimu tulva.
Helgi ei võtnud seda tegelikult südamesse. Vaatepilt oli niivõrd rahustav, et isegi valu rinnas näis järele andvat. Tema pilk liikus presidendi residentsilt abajale endale. Kogu tema tähelepanu oli suunatud mustal veepinnal sätendavatele lainetele. Kaugel silmapiiri kohal rippus pilvemüür nagu üle taeva kulgev lai must lint. Ta tundis, et tema pea hakkab uniselt rinnale vajuma, mis oli ju imelik, kui võtta arvesse, et ta magas juba niigi.
Ta ärkas tõukest vastu selga, mis anti sedapuhku nimmekohale. See pidi jääma tema jaoks viimaseks. Helgi pudenes eendilt alla ja hõljus mõne üürikese sekundi õhus, kuni järsk köienõksatus ta peatas. Aga lennata poleks ta nagunii saanud. See ei olnudki unenägu.
2. peatükk
Laip kiikus tuules, pöördudes pikkamisi poolringi võrra ühes suunas ja siis jälle teises suunas tagasi. Kui kohutava musta etteulatuva keelega sinine nägu nähtavale ilmus, keeras Huldar pilgu teisale. Mehe pea tolknes rinnal, otsekui oleks ta ühe kinga kaotamisest üllatunult alla oma jalgade poole vaadanud. Kõnealune king oli nüüd kilekotti suletuna ekspertiisiosakonna furgoonautos ja ootas, millal ta analüüside tegemisele viiakse, ehkki keegi ei lootnudki, et ta selle kurva enesetapu taga seivatele asjaoludele mingisugust valgust heidaks. Politsei oli siiski pidanud materjali kogumisel kinni standardmenetlusest, kuigi kinga käsitsemine oli seekord peaaegu ainus asi, mida tehti täpipealt juhendite järgi.
Huldar pööras silmad surnud mehelt ära ja süüvis Gálgahrauni konarlikku maastikku. See laavavool oli tekkinud tuhandeid aastaid tagasi ja tükk aega enne seda, kui inimolend oma jala Islandi pinnale tõstis, ehk siis, kui ülemvalitsejaks oli jäärebane. Huldar oli mõne aasta eest osalenud siinkandis toimunud politseiõppusel, mille käigus anti neile lühiülevaade selle laavavälja ajaloost. Gálgahrauni harukordselt ebatasase ja muhkliku välimuse põhjuseks on hõõguvkuuma laava valgumine rannikulähedasele soisele alale, mis pani sood keema ja poolenisti tardunud laavakatte plahvatama. Siin leidus igas ilmakaares lõhesid, kraatreid, kaljutorne ning lõputu virvarrina mügarikke ja muhke. Laavavoolu karmust ei olnud vähendanud isegi sellele sajandite jooksul tekkinud samblavaip. See maastik oli sünge ja rahutu.
„Kas sa ei arva, et enda ülespoomiseks on see imelik koht?” nentis Huldar pilku ametivend Guðlauguri poole heites.
„Mitte põrmugi imelikum kui ükskõik milline muu koht.” Guðlaugur vaatas ikka veel ainiti üles, silmuses kõlkuva mehe poole. „Vähemalt kandis ta niiviisi hoolt selle eest, et teda ei leiaks ükski lähedastest. Mina oletan, et sellega ongi koha valik seletatav.”
„Võib-olla.” Huldarit ta ei veennud. Säärane ettevõtmine oleks nõudnud erakordseid jõupingutusi. Esiteks oli see paik teest üsna kaugel ja teiseks võis võllapuu ülesannet täitnud plangujurakas kaaluda tema puusepasilma hinnangul terve tonni. Huldarile oleks pähe tulnud suvaline arv asju, mille tegemisele oleks ta pühendanud oma elu viimased minutid parema meelega kui ühe raske plangu üle laavavälja tirimisele. Aga Guðlauguruga ta seda mõtet ei jaganud. Noormees nägi sellel pühapäevahommikul vägagi silmatorkavalt välja nii, nagu kannataks ta pohmeluse käes – tema silmad punetasid ja juuksed olid kammimata ning ta lutsis ära ühe Ópali lagritsaga köhakommi teise järel. Ta ei olnud sellises seisundis, et temaga oleks tasunud nendel harvadel hetkedel, mil ta suu avas, vaielda.
Huldar pöördus uuesti kahe laavaväljast kerkiva kaljunuki poole, mille vahel oli haigutavat haava meenutav lõhe, ja vaatas, kuidas töökaaslased kukalt kratsivad, et nuputada välja parim viis mehe sealt allatoomiseks. Köis oli seotud plangu ümber ning oli selge, et kui see läbi lõigata, langeb surnukeha hooga alla, kusjuures see võib teel vastu teravaid kaljuservi põrgates puruks kukkuda. Oli ütlematagi selge, et nad oleksid eelistanud mees ühes tükis alla saada. Erla seisis otse köie otsas rippuva inimkuju all, vehkis käega ülespoole ja hõikles mõlemal pool küljes nende kaljumoodustiste otsa roninud politseinikega. Nad püüdsid küll vapralt tema korraldusi täita, ent tasasel maal seistes käske jagada on üks asi ja ohtlikult eendil kõõludes neid ellu viia midagi sootuks muud. Erla kannatus oli iga hetk katke mas ja ta oli valmis ise üles ronima, et neile näidata, kuidas seda tuleb teha. Pärast seda mõttetut võimlemisharjutust oleks ta kahtlemata olnud veelgi ärritunum kui praegu.
Plank kriiksus ja ägas hoiatavalt, kui üks politseinik hakkas kõhuli mööda seda edasi vingerdama. Polnud selge, mida ta kavatseb saavutada – et laip üles vinnata ja teda enda järel lohistades ohutusse kohta tagasi roomata, oleks läinud vaja üleinimlikku jõudu. Kuid plangu protestihäälitsused panid ta varsti meelt muutma ning ta taandus kiiresti. Erla ei suutnud oma pettumust varjata ja ohkas pahinal. See oli ilmselt olnud tema soovitus.
„Kas