Säinas pesi näo puhtaks, .sidus kõrva ümber kaelarätiku ja läks Palgemäele. Sammus ruttu, sest veres kees tasumishimu. Ei hoolind ööst, sest üks aeg on kõik, kas öö või päev. Viia asi ühe hooga lõpuni, ja pärast on aega puhata.
Aga imestus oli tal suur, kui ta Palgemäe õuel juba Marjaku koorma ees leidis. Õuenurgas lamas surnud hobune – nad olid jõudnud ikkagi pärale! Marjak on nüüd aidas ees, seda aimas Säinas. Ta hiilis kikivarvul ukseni, pani kõrva võtmeaugu juure ja kuulatas.
Aidast kuuldus tasane kõnelemine. Sääl kaebas Marjak oma pruudile oma õnnetustest ja kirus Säinast mis võis. Rääkis ära kõik, mis Säinas koos elades kunagi usaldand temale. Rääkis, kuis Säinas petnud kaardimängus ja varastand naiselt võid. Kuis näpand Säinas kõrtsis kellegi taskukella ja Kääpamaa peremehe heinakuhja pistnud põlema, Kuis ta aj and taga naisi ja sõnadega olnud rumal. Ja lubas Marjak seda kõike rääkida homme kõigile, ja kui Säinas ise juhtüks veel tema kätte, lööks Marjak ta maha.
Säinas kuulis seda ja pigistas vihas hammaste vahelt tuld. Et nüüd jahvatab Saal katvana naine, ja mehest ei ole enam maikugi järel. Potikoormaga ümber vedeldes hulluks põrund!
Ei oska ise hobusega ümber käia, ja nüüd olen mina süüdi. Tapab paari nädalaga ilusa looma ära, ja mina andku vist uus või? Miski raha eest ei anna enam ta kätte oma looma piinata. Tuleb teel kallale kui röövel, ja õigust jääb pärast veel ülegi. Homme algab külas laimamist kui hädapasun. Ja kes teab, mis ta kõik veel võib teha.
Säinasel tekkis nõu virutada raske kiviga vastu aidaust ja joosta siis minema. Kuid õuel kivi otsides märkas ta, et koormas on veel paremat materjali. Sääl suured potid ja kausid otsapidi üksteise sees. Säinas valis välja suure poti, pani selle ukse kõrvale maha ja virutas siis kõigest jõust vankriroju küljeli, et kausside killud lendasid kõrgele. Silmapilguga haaras ta siis poti ja virutas sellega vastu aidaust mürinal.
Kärast ehmund Marjak ilmus äkki aidauksele. Õu oli vaikne, kedagi polnud näha, kuid vanker oli küljeli, seda nägi Marjak esimesel silmapilgul. Teisel silmapilgul märkas ta aga enese ees maas kägaras inimest, kes kätega katnud kinni näo. Selles tundis Marjak ära Säinase.
Imelik oli, et Säinas ei liigutand, ja paha aimdus keelas Marjakut asuma arvete õiendamisele. Marjak on aumees, Marjak ei löö lamajat, aga käest ära joosta ei lase ta Säinast enam ammugi mitte.
Kuid siin kuulis ta Säinase murt häält:
„Ära löö mind, Marjak, ma olen sant nüüd. Ei tea mis saab … Pahem silmamuna jookseb tühjaks. Potikild lendas silma. Sandiks jään, aita mind, Marjak!“
Marjak seisis paigal.
Säinas rääkis veel:
„Pole enam tarvis mind lüüa, ma olen sant. Ma petsin sind küll, Marjak. Ma arvasin, et sa oled mees ja saad ise omast õnnetusest üle. Aga ma tasun sulle ära kõik su kahjud. Lepime ära ja aita mind!“
Marjak kõhkles veel, kuid sai oma vihast üle ja hakkas siduma endise sõbra haavu nagu kord vanasti, kui nad lõid Sõrõstu metsas liipreid ja Säinas lõi ilmatu liiprikirvega oma jalalabasse sügava haava.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.