Taadi südamevalu kasvas. Ei ta enam kahtlend põua põhjuses. Aga on siis kaua enam taadil maailmas elada, et maksaks minna tütrega riidu. Peaks ajama nii läbi, et oma last ei tuleks pahandada.
Sellisele otsusele tuli taat mitu korda, kuid põud kestis veel ja vesi kippus ka kaevus lõppema.
Suur veepuudus tegi taadi haigeks. Kuiv õhk oli talle mürgiks. Ei ta enam kõnelend päevade kaupa ja Maalit ei tahtnud näha, käis ringi – seda aimas eit – vist pahade mõtetega.
Eit siis luuraski taadi tegevust ja tabas ta korra veskikojast, kui taat tahtis kiskuda veskikoja laetugesid alt. Tahtis tõmmata ära neid, et langeks lagi ta kaela ühes raskete viljakottidega. Punnis silmil tõukas ta õlaga tuge, aga see ei nihkund. Ainult natuke nagises. Eit aga tormas taadi kallale ja tassis ta tuppa.
Vana Lõks jäi voodi. Oli haige. Ei võtnud vastu enam toitu ega jooki. Ei rääkind sõnagi enam, aga hädaldusi ei olnud ka. Ja nädala pärast suri.
Aga rahvas rääkis: „Elas vihmast ja suri põuast.“
Vanad sõbrad
Suur kära oli juba lõppend ja viimastest koledatest röögatustest kajas veel mets kahel pool. teed. Mets kajas kui suur pasunakoor, otsekui oleks ilmatu kari tänavapoisse itsitand ja teind äsja kuuldud hääli järele. Olid sääl segamini kõik hääled: madal ja kole, kui karjus Säinas „appi“, ja peen ja kriiskav, kui Marjak tõmbas tal kõrva pääst maha. Ning muid vahepäälseidki hääli oli veel palju ning nad kostsid heledas sügisõhtu õhus kui orelist, kandusid põõsast põõsasse, vajudes ja tõustes, ning tulid iga silmapilgu tagant Marjakule uuesti kuuldavale, otsekui karjuks kannataja veel metsas järele jätmata.
Ent Marjak istus maanteekraavi äärel. Kiheles ja väänles, rabeles jalgadega ja käsi ei teadnud kuhu panna. Kael oli kõveras ja pää vajund ettepoole ja üle keha käisid nõksatused ja värinad, otsekui istuks ta sipelgapesas. Aga suu jahvatas veel poolkuuldavalt sajatusi:
„Joosku sul silmamunad tühjaks … Joosku kuul pääst läbi … Saagu sa sada aastat vanaks … Murdugu sul hambad suus maha …“
Sest Marjak oli äärmiselt vihane. Ära pääsis Säinas käest ilma põhjalikku sauna saamata. Rabeles lahti käest ja jooksis metsa, ja mine nüüd püüa tonti veel kust! Ega ta end kunagi Marjaku kätte julge anda, ja nii jääb ta teenit palk tasumata. Kuri jääb kätte tasumata ja Marjak ei leia õigust. Sest ei ole Marjakul suuremat vaenlast maa pääl kui Säinad, too punase habemega logard, kelm ja suur petis, ise muidu veel peremees. Vana sõbra sööb ära elavalt, irvitab päälegi. Oli seltsimees kunagi, kui kaevasid koos kraave ja lõid Sõrõstu metsas liipreid. Olid nii vaesed tükitöömehed mõlemad ja said hästi läbi. Jõid koos ja ei sõimand kunagi. Tahtsid olla sõbrad ja selle sõpruse kinnitamiseks ei hoolind vahel tervest nädalas teenit palgast. Aga nüüd saand Säinas Marjakul kõrilõikajaks. Nüüd on Säinasel talu, aga Marjakul ei ole. Pettusega saand Säinas endale talu ja läheb pettusega mõisnikuks. Marjak usaldand teda seni kui sõpra ja lasknud temal end häbematult koorida. Marjakki tahtnud elada, aga Säinas ei lase. Marjakki tahtnud saada kergemalt kopikat ja hakand rändavaks kaupmeheks, sest ausale mehele ei tule raha ise koju. Raha peab ilmast korjama. Kuid juba alguses lööb Säinas tal jalad alt ära ja teeb vaeseks kui roti. Marjak tahtnud osta hääd hobust, et aitaks sest nii kümneks aastaks, ja Säinas pakkund oma. Kiidab oma hobust kui mustlane ja pakub vägisi müüa, aga hinda nõuab kõrget. Marjak ei aima paha midagi ja ostab hobuse ära ja annab Säinasele kõik oma raha ära ja pottide-kausside ostmiseks teeb laenu Kuid sääl on nüüd see hobune Marjaku selja taga! On see üldse hobune? Nahk on see ja setu seebiluu, muud midagi! Kust võis Marjak teada, et Säinas oma hobusesanti söötis pool aastat enne müümist suhkru ja kanamunaga ning toidu sisse poetas maarjajääd? Nüüd on hobune keset teed, kõrvad ripakil kui linnukoeral, alumine mokk lakub teelt liiva, jalad neljale poole harki ja varesed lendavad vahelt küljeluude. Marjak peab piitsaga kaitsma vareseid kaugele, sest muidu rikuvad ära naha ja silmad nokivad vaesel loomal enne surma veel pimedaks. – Ja kõigest kaks nädalat on olnud hobune Marjaku käes. Kaeru ei söö, heinu ei tunnegi ja vett nähes raputab pääd. Ja vedu ei võta, Marjak tõmmaku kas või ise. Piitsast ei hooli ja kaigast saades väristab turja. Marjak ronigu raipega maanteel külainimeste naeruks ja needku oma sündimispäeva. Kinkigu oma mitme aasta jooksul kogut kopikas jumalamuidu Säinasele ja kannatagu pärast veel mitme miljoni eest häbi ja kolme taevariigi eest südamevalu. Ei saa kõike seda siia paikagi jätta, sest igaüks teab ja tunneb Marjaku hobust ja koormat, ja nii tuleb naeru veel rohkem. Kausse enam niikuinii müüa ei saa ja Marjaku seljas on niimoodi veel suur võlg. Marjak on hobuseraipe küljes kinni kui pigis ja ei pääse lahti, mine kas või ühes hauda. Edasi ta hobune enam ei lähe ja võib-olla ongi juba surnud – Marjaku süda ei kanna üle õla sinna vaadatagi.
Oleks võind ju Säinas võõrale oma raipe kaela määrida. Müünd ta laadal kaugele ära ja võõrale mehele. Nii maailm elab. Aga müüa oma tuttavale ja pressida välja veel viimane kopikas, see on kuritöö. Ja kui Marjak on teel viimaks hädas, tuleb talle Säinas vastu, ja oleks ütelnud mõistliku sõnagi. Tuleb ja naerab kaugelt:
„Tere, setu!“
Arvas vist ka, et Marjak on loll. Ei kartnudki ega hoidund kaugele, kui Marjak haaras kinni ta turjast ja lõi saapaninaga makku. Siis lõi rusikaga nina kõveraks ja kolmanda ropsuga tõmbas kõrva pääst. Siis vast Säinas aimas, et Marjak loll ei ole, ja karjus kui elajas ega lasknud end igalt poolt siledaks teha. Võttis kõri häält täis ja tiris enese Marjaku käest lahti. Marjak haaras küll veel tema jalast kinni, aga ei jõudnud – kõvad koivad olid kuradil, – ja Säinas jooksis metsa, tõmmates Marjaku ninuli kraavi. Marjak lõi otsaesise vastu kivi ja sääl nüüd paisub kui kaalikas suur sinine muhk. „Et ka susi sind söömata jätaks … Et ka su oma hobused sind naeraksid … Et ka rohtu su jälgedes ei kasvaks …“
Nii kees mõõtmatus vihas Marjak, istudes maanteekraavi serval tükk aega ja katsudes vahel näpuga ettevaatlikult valusat ja paistetavat; otsaesist. Säinas jooksis metsa ja kära vaikis. Marjak ei saand haavu pääle otsaesise muhu, kuid südant salvas valusalt ja järelejätmatult sõna „setu“. Enne olid ühesugused, ja nüüd on Marjak setu! Marjak ei peta, tahab ausalt kaubelda, ja sellepärast on setu. Kuluks talle näidata veel setut!
Aga siis pidi Marjak üle õla tagasi vaatama – sääl kuuldus aeglane vankrikägin. Nägi, et hobune hakand liigutama ja tirib vankrit edasi. Sammud on jõuetud, otsekui õpiks laps käima. Kuid sellestki aitas, et tuua Marjakule suurt kergendust ja võib-olla lootustki. Ta hüppas kraavipervelt püsti ja asus koorma taha ning oma õlaga surus vankrit hobuse järele. Hobusel oli nähtavasti hakand häbi enda pärast, või aimas seda, millest Marjak teeääres mõtles, ja võttis kokku viimase jõu, et surra kuskil eluhoonete lähedal.
Nii liikus vanker aeglaselt edasi, sest hobune oli natuke puhand ja kättejõudnud öö pimeduses kostis tolle veereva imeriista vaikne rogin, ja vankri väikestel maanteekivikestel põrudes kõlisesid koormas tasakesi potid kui Petseri kloostri kellad.
*
Säinas ei olnud eluajal surmahirmu tunnud, aga nüüd tundis. Jooksis pahinaga metsa ja alles hulga aja pärast usaldas istuda maha, et pühkida näolt verd. Marjak oli ainsa ropsuga nülgind paljaks poole pääd, ja maharebit kõrv rippus naha otsas kui taskukell. Säinas tundis igal pool valu ja meel oli tal paha. Ta arvas Marjakut nähes, et nüüd saab veel nalja. Aga Marjak kargas kallale kui kass ja kõik käis nii ruttu ja Säinas ei tahtnud kuidagi uskuda, et tal pahemat kõrva enam ei ole, Arvas, et see on kõik unenägu ja homme on tal kõrv oma koha pääl jällegi tagasi. Üldse ei uskund ta ennem, et Marjak võib saada kurjaks. Oli enne nii hääsüdameline mehikene.
Aga selle üle ei olnud Säinasel aega kaua targutada. Teeääresant, kausisetu peksnud teda, ja seda tahtis Säinas