„Aga, Maali, ütle õige, miks sa siis nüüd just täna õige tulid ja kauaks jääd?“
„Pärast räägin seda, isa, pärast, pärast.“
Ei tal ole siis väike põhjus ühtigi, arvas taat, kui ta korraga mõne sõnaga ära ütelda ei saa. Küllap tal siis on suur põhjus. Võib isegi olla hirmus suur põhjus. Ei päästnud vana inimest uudishimust lahti ja laseb veel oodata. Mis taat teab arvata, talle peab tütar ise ütlema. Aga teada on hädasti vaja. Maali oleks võind midagi kas või naljakski nimetada põhjuseks, taadil oleks lugu kenam, pärast oleks võind rääkida õige põhjuse, aga Maali ei teind sedagi, juba tal siis õige tõsine asi on, et nalja ei tee, mõtles taat voodis ja murdis pääd, kuna katusel trummeldas õige hoogne vihm. Selles tundus imelikku unemuusikat ja taat leidis, et uinumine sugugi võimatu ei ole ja et see ta asjatust mõtisklemisest päästab. Sellega siis otsustaski taat magama jääda, jäigi magama, kuid enne urises veel läbi hammaste:
„Kurat teab, mis asi tal on.“
Päev otsa kestis vihm ja taadi veski vurises rõõmsalt. Jooksis vett taevaluukidest robinal ja mäelt ojadena alla. Veski värises teranärimisest ja taat oli rõõmus. Eitki sai nooremaks suurest õnnest. Ta jooksis nobedasti siia-sinna ja oli taadi vastu väga sõbralik ja lahke. Nagu tahtis kõigele maailmale karjuda, et tema taat on kõige targem inimene maailmas, targem veel kui Viljandimaa vallavanem või suur kirjanik Hubelo, kes end kõige targemaks pidavat. Aga kaval oli eit – ei ta ütelnud taadile, et taat tark on, sest siis ei saa ta enam kunagi nimetada taati lolliks, missugust nime andis ta taadile tülitundidel alati ja veel pikkade lisasõnadega. Sest kuigi saab veskiga nüüd teenida, egas sellepärast veel taevas maa pääle ei tule. Mõnikord juhtuvad veel ikkagi eide-taadi hambad vastamisi, ja siis peab eidel olema sõnu, millega toppida või paigata taadi suu.
Taat aga rühmeldas veskis õhtu pimedani. Tööajal tuli tihti talle meelde tütre kojusõit, kuid aega ta ei saand temalt midagi küsida. Sest ta kühveldas kogu päeva jahu ja pidas kotisuud või aitas tõsta raskeid kotte vankrile. Vahel vaatas välja, ja kui nägi, et vihma ikka veel leemetas, tõusis vana Lõksu taadi tuju veel ja ta pani kahe sõrme vahel natuke värsket jahu hammaste vahele ning karjus üle veskilogina peremehele:
„Kurat teab, sellest jahust saab esimese sordi sai.“
Kui taat õhtul töö lõpetas ja tuppa läks ja isuga toitu hävitama asus, magas aga Maali juba ammu. Nüüd tuli aga taadile ta päeval vaoshoit uudishimu uue jõuga tagasi ja nina taldrikult tõstes küsis ta eidelt:
„No misjaoks Maali siis koju sõitis?“
Eit siis rääkis, et Maali tulnud linnast hoopis ära koju ja tagasi ei tahtvat minna. Et linna elu olevat raske ja tegevat inimese enneaegu vanaks. Ammu juba piinand teda igatsus kodu järele ja tahtvat olla vanematele abiks, sest ei olevat ilus olla linnas, kui vanad inimesed vaevlevad kodus. Jäävat koju ja tagasi ei minevatki.
Taat jäi selle jutu pääle üsna rahulikuks. Tegi näo, nagu ei oleks see talle sugugi ootamatu. Siin tarvitas taat oma kavalust, sest ei või eidele näidata, et miski asi paistab taadi mõistusele imelik. Peab nii end ülal pidama, nagu oleks kõik uudised taadile alati juba ammu ette teada ja nagu polekski maailmas asja, millele taat kohe ei leiaks õiget seletust. Sest ennem küsi nõu külamehelt kui omalt eidelt, viimane juhtumine oleks niisama rumal, kui annaks taat oma veskivee puha eide veskile ja ise jääks kuivale. Midagi ei pea eidelt küsima kunagi, aga õpetama ja noomima peab teda ühtelugu. Sellepärast siis taat vastaski eidele pea:
„Nojah, nii ta peab olemagi. Seda uskusin ma temast juba ammu, aga sina arvasid muidugi, et ta surmani linna jääb. Vaata aga nüüd!“
Eit oleks muidugi taadile annud teenit vastuse, kuid ta kinnistas parajasti aknaid, mille taga mulises veel taadi tellit vihm. Seda tuli ikka veel tublide hoogude kaupa ja see pilt viis eide mõtted taadilt kohe vesiratta juurde ja taat neelas võidurõõmus alla viimase klimbi.
____________________
Ööl oli aga selgind taevas ja hommik ennustas täielikku põuapäeva. Kuid taat oli vihmamurest mõneks päevaks vaba ja need päevad ta kopitses kolu ümber ja mulistas vesiratta man. Need päevad kägises veskis vahetpidamata ja kottide, läbikäik oli igapidi rõõmustav.
Nädala pärast tekkis siiski vihmamure, see suur veeküsimus uuesti päevakorrale. Jäi jällegi seisma veski poolel tööl ja taat lausus oma juhtumiskohase sajatuse. Tegi siis uuesti oma kalaja konnakaemise läbi ja magas oma vihmaune maha ja ärkas pärast lõunat, kui oli näind unes mitu kotitäit suuri järvelontrusi.
Taadi meel oli rõõmus, sest vihm pidi tulema kole. Ja häägi on, kui saab mõne päeva suure töö vahel puhata. Nüüd tuli taadile imelik mõte minna paisupõhjale ja püüda säält need kalad kinni, sest kui nüüd vesi tõuseb äkki uuesti kõrgees, ei alane ta enam niipea, ja varsti hakkavad sügisvihmad tulema palumatagi. Ja kalad jäävad siis vette ligunema kogu talveks, sest raske on neid kavalaid leida noodakurguga üles. Parem võtta näpuga … ja taat läks ja korjas paisupõhja lagedaks.
Aga imelikul kombel jäi teiselgi päeval vihm tulemata. Taat magas küll sellel päeval isegi kaks vihmaund, aga õhtu tuli selge kui klaas – ennustus pikk, kauakestev põud.
Palavad tulid ajad. Oli niisuguseid päevi, et taevas õli valge kui klaas ja pilvetompugi ei olnud näha. Puulehed närtsisid keskpäeval ja ainult jaheda õhtu tulles tõusid lehed uuesti kikki. Kuused kuivasid punaseks ja okkad langesid maha. Oli kõrvetavaid päevi, et perenaised küpsetasid toakatusel leiba, viskasid taigna sinna, ja mõne tunni pärast oligi valmis. Ja tulekahjud möllasid igal pool. Siit-säält tõusid keskpäeval kaugelt ja ligidalt pikad ja tumedad suitsujoad lookadena taeva alla, kadus päikegi enne suitsusse, kui ta ulatas pika varbaga metsa kõrgemat puud. Põlesid metsad ja sood purskasid tuld. Tulesädemeid oli õhk täis ja piibumeestel lendas tuli alati ise piipu. Ja inimesed valvasid ööd-päevad omi kalleid eluhooneid tulekahju eest.
Aga mis tegi Lõksu taat neil päevil? Mõruda meelega nägi ta, et ta järvepõhja kuivasid laiad praod, et võis sinna jalgupidi kukkuda sisse. Püüdmist tal oli, sest suure hoolega nägi ta unes kalu, kuid vihma ei tulnud siiski. Mitu aastat mõjus taadi unenägu pilvekäigu pääle, aga nüüd ei tähenda enam taadi uni midagi.
Egas taadil igav olnud tööta, aga rahakopikat oli vaja kõvasti. Juba vahtis nälg ahnelt kuivand mäerinnakult alla taadi veskipesa poole. Mida pikemaks jäi vihm ära, seda tusasemaks muutus taat.
Vihmaküsimust eneses arutades tärkas taadile korra meele, et see just viimane vihm oli, mis sadas Maali kojusõidu ajal. Maali kojusõidust pääle oli taadi vihmavõim otsas. Ning vanamees hakkas arutama eneses, kas mitte põua põhjuseks pole Maali kojusõit.
Egas vana Lõks paha mees ei olnud. Oma tütre vastu oli ta ikkagi hää ja ei hakand teda vihmapuuduses süüdistama.
Aga aeg muutus.
See algas pääle, sellest, et korra taat rääkis säravail silmil oma uut kalaunenägu. Et oli haug ronind veskikotta ja närind võlli katki. Kui vanamees juure jõudnud, muutnud haug enese krokodilliks ja hüpand kivi alla vette. Ja jões olnud palju-palju vett.
Vanamehe hoolega jutustet unenägu meelitas Maalitki oma unenägu rääkima. Et olevat näind, et õunapuile aias kasvand otsa ilusad apelsinid, aga just enne valmimist tulnud öösel kari vareseid ja viind puha ära.
Pahaaimava pilguga vaatas vana Lõks oma tütre otsa. Talle näis, kui oleks ta põua põhjuse leidnud. Sest kuidas võis ta unenägu tuua nüüd vihma, kui teine inimene siinsamas näeb und, mis vihma veel kaugemale peletab. Sest puuviljad ja varesed tähendavad ikka põuda, kes siis seda paremini teaks kui Lõksu taat ise. Ei hooli tüdruk vanainimese murest. Näeb unes apelsini – seda on ta linnas õppind. Näeks ta unes kas või kilu või sprotikala, näeks valaskalagi, kui just lihtsaid maakalu näha ei taha. Aga ei linnaega maakala huvita tütart. Ja