Ühe lehma peas ripub hullumeelselt parukas ja teine on pooleldi mähitud samasugusesse kitlisse, nagu minagi kannan. Üheks sekundiks olen ma kindel, et näen und. Võib-olla on kogu see päev ainult uni olnud ja ma ärkan, et avastada end alles hindamispäeva hommikul oma kodus voodis. Kuid siis märkan ma lehmade külgedel kirjasid: POLE RAVI. SURM. Lohakalt tindiga kirjutatud sõnad on täpselt nende korrapäraste numbrite kohal, mis näitavad, et lehmad on määratud tapamajas lõpetama.
Mööda mu selgroogu tantsiskleb üks värin ja kõik hakkab paika loksuma. Iga paari aasta tagant tulevad invaliidid – inimesed, kes elavad Metsikuses, reegliteta maal, mis asub tunnustatud linnade ja maade vahepeal – ja hiilivad Portlandi, et korraldada mingi protestiaktsioon. Ühel aastal tulid nad keset ööd ja joonistasid teadlaste majade seintele punased pealuud. Ühel teisel aastal õnnestus neil sisse murda politsei peamajja, kus kooskõlastatakse kõik Portlandi patrullid ja valvurite vahetused, ning kolida kogu mööbel, kaasa arvatud kohvimasinad, katusele. Tegelikult oli see päris naljakas ja muljetavaldav, sest võiks arvata, et keskus on Portlandi kõige paremini kaitstud ehitis. Inimesed, kes elavad Metsikuses, ei võta armastust haigusena ja nad ei usu ravisse. Nad peavad seda julmaks. Sellest ka nende loosung.
Nüüd saan ma aru: lehmad on riides nagu inimesed, keda hinnatakse. Nagu oleksime me kõik kari loomi.
Lehmad rahunevad vähehaaval. Nad on tunglemise lõpetanud ning põiklevad laboris edasi-tagasi. Esimene hindaja üritab kirjutusalusega lehmi lüüa, loomad puksivad lauda, ammuvad ja mäletsevad laual laiali olevaid pabereid. Kui üks lehm paberilehe võtab ja seda oma hammastega närima hakkab, taipan, et need on hindajate märkmed. Jumal tänatud. Ehk söövad lehmad kõik märkmed ära ja hindajad ei suuda mu vastuseid enam taastada. Olles pooleldi laua taga kinni ja ohutult teravatest trampivatest sõrgadest eemal, pean ma tunnistama, et kõik see on üsna lõbus.
Just siis ma kuulen seda. Kuidagi, üle selle pruuskamise, trampimise ja karjumise, kuulen ma enda kohal kedagi naermas – madalalt, lühidalt ja musikaalselt, nagu mängiks keegi klaveril mõnda nooti.
Vaatlussaal. Seal seisab üks poiss ning jälgib all valitsevat kaost. Ja ta n a e r a b.
Kui ma üles vaatan, peatub ta pilk mu näol. Hing kaob mu kehast ja üheks sekundiks tardub kõik paigale, nagu vaataks ma teda läbi lõpuni suumitud kaameraläätse, maailm peatub selleks tillukeseks ajahetkeks, mis kulub katiku avamiseks ja sulgemiseks.
Tema juuksed on kuldpruunid nagu puulehed sügisel, kui need värvi vahetavad, ning tal on merevaigukollased silmad. Kohe, kui teda näen, tean, et ta on üks nendest inimestest, kes selle segaduse eest vastutavad. Ma tean, et ilmselt elab ta Metsikuses; ma tean, et ta on invaliid. Hirm klammerdub mu kõhtu ning ma avan suu, et midagi karjuda – ma ei tea täpselt, mida –, kuid täpselt sel hetkel raputab ta kergelt pead ja äkitselt ei suuda ma ühtegi häält teha. Siis teeb ta midagi absoluutselt, tõeliselt, mõeldamatut.
Ta pilgutab mulle silma.
Lõpuks hakkab alarm tööle. See on nii vali, et ma pean kõrvad kätega katma. Ma vaatan hindajate poole, kuid neil on nende väike lauapealne tants pooleli ja nad pole teda märganud. Kui ma uuesti üles vaatan, on ta kadunud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.