Tädi tuleb mind laboratooriumideni saatma. Need on piki sadamasilda kokku pressitud nagu kõik valitsusasutused: rivi säravaid valgeid ehitisi, mis kiiskavad nagu hambad ookeani luristava suu ümber. Kui ma väike olin ja alles tema juurde kolinud, saatis ta mind iga päev kooli. Ema, õde ja mina olime varem piirile lähemal elanud ja mind hämmastasid ja hirmutasid linna looklevad tumedad tänavad, mis haisesid prügi ja vana kala järele. Ma soovisin, et tädi hoiaks mul käest, kuid ta ei teinud seda kunagi ning ma tõmbasin käed rusikasse ja järgnesin tema koortriidest pükste hüpnootilisele vihinale, kartes seda hetke, kui St. Anne’i Tüdrukute Akadeemia viimaks mäeharja tagant paistma hakkas. See oli tume kivist ehitis, mõradest ja pragudest triibuline, ning meenutas sadamasillal töötavate kalurite tuulest parkunud nägusid.
On hämmastav, kuidas asjad muutuvad. Sel ajal kartsin ma hirmsasti Portlandi tänavaid ning lahkusin tädi kõrvalt vastu tahtmist. Nüüd tunnen ma nende lohke ja käänakuid nii hästi, et võiksin kinnisilmi liikuda. Täna tahaks ma üle kõige üksi olla. Looklevad tänavad varjavad ookeani, kuid ma tunnen selle rahustavat lõhna. Merelt puhuv soolane tuul muudab õhu kihiliseks ja raskeks.
„Pea meeles,“ ütleb ta tuhandendat korda. „Nad tahavad, jah, su isiksust näha, kuid mida üldisemad on su vastused, seda paremad on su võimalused erinevate ametikohtade valikul.“ Mu tädi on alati abielust rääkinud sõnadega, mis on võetud otse Vaikimise raamatust, sõnad nagu kohustus, vastutustunne ja sihikindlus.
„Selge,“ ütlen ma. St. Anne’i akadeemia embleemiga buss kihutab meist mööda ja ma langetan kiiresti pea, kujutades ette Cara McNamarat või Hillary Packerit mustusest kooruvatest akendest välja vaatamas ning itsitamas ja näpuga näitamas. Kõik teavad, et mul on täna hindamine. Aastas on vaid neli hindamispäeva ja vabad kohad täidetakse pikalt ette.
Olen end meikinud – tädi Carol tahtis nii – ja tunnen nüüd, nagu oleks nahal mingi paks ja õline kiht. Kodus vannitoa peeglist tundus mulle, et näen välja nagu kala, eriti kui kõik juuksed on kokku pandud metallnõelte ja klambritega. Kala, kelle peast ulatub välja hunnik metallkonkse.
Mulle ei meeldi jumestus, ma pole kunagi huvitunud riietest ega huuleläikest. Mu parim sõbranna Hana ütleb, et ma olen segane, kuid mida muud ta saakski öelda. Ta ise on imeilus – isegi kui ta blondid juuksed on pealael lihtsalt lohakasse krunni keeratud, näeb ta välja, nagu oleks ta just juuksurist tulnud. Ma pole kole, kuid ma pole ka ilus. Kõik minus on keskmine. Mu silmad pole rohelised ega pruunid, vaid rohekaspruunid. Ma pole kõhn, kuid ma pole ka paks. Ainus, mida minu kohta kindlalt öelda saab, on see, et ma olen lühike.
„Kui nad küsivad, jumal hoidku selle eest, su sugulaste kohta, siis pea meeles, et ütled, et sa ei tundnud neid piisavalt hästi …“
„Mhmh.“ Ma kuulan ainult pooleldi. Väljas on palav, juunikuu kohta liiga palav ja ma tunnen, kuidas selg ja kaenlaalused higiseks lähevad, kuigi alles hommikul lasin deodoranti peale. Meist paremale jääb Casco laht, mis on piiratud Peaks Islandi ja Great Diamond Islandiga, kus on vaatetornid. Selle taga on avar ookean – ja sealt edasi kõik haigusest hävitatud lagunevad riigid ja linnad.
„Lena? Kas sa üldse kuulad mind?“ Carol paneb oma käe mu käsivarrele ja keerab mu enda poole.
„Sinine,“ kordan ma ta sõnu. „Sinine on mu lemmikvärv. Või roheline.“ Must on liiga morbiidne; punane on nende jaoks ohumärk; roosa on liiga lapsik; oranž on veider.
„Ja asjad, mida sulle meeldib vabal ajal teha?“
Ma tõmban end õrnalt ta haardest lahti. „Me oleme sellest juba rääkinud.“
„See on tähtis, Lena. Ehk isegi kõige tähtsam päev kogu su elus.“
Ma ohkan. Aeglaselt ja mehaanilise kriiskega avanevad minu ees väravad, mis tõkestavad pääsu valitsuse laboritesse. Tasapisi moodustub kaks järjekorda: ühel pool tüdrukud ja kakskümmend meetrit eemal teise sissepääsu juures poisid. Ma kissitan päikese poole silmi, üritades leida inimesi, keda tunnen, kuid ookeani lähedus on mind pimestanud ning vaatevälja varjavad lendlevad mustad täpikesed.
„Lena?“ kiirustab tädi mind tagant.
Ma hingan sügavalt sisse ning alustan kõnega, mida me oleme juba miljon korda harjutanud. „Mulle meeldib töötada kooli ajalehe juures. Mind huvitab fotograafia, sest mulle meeldib, kuidas see tabab ja säilitab üheainsa ajahetke. Ma naudin sõpradega aja veetmist ja kontserte Deering Oaksi pargis. Mulle meeldib joosta ja ma olin kaks aastat krossijooksu meeskonna kaasjuht. Minu nimel on kooli rekord kolme miili jooksus. Ma olen tihti pere nooremate liikmete lapsehoidjaks ja mulle meeldivad väga lapsed.“
„Sa teed nägusid,“ ütleb mu tädi.
„Ma armastan lapsi,“ kordan ma, manades näole naeratuse. Tegelikult ei meeldi mulle eriti ükski laps peale Gracie. Lapsed on liiga kohmakad ja lärmakad, haaravad alati igasugu asju, ilastavad ja lasevad püksi. Kuid ma tean, et kunagi pean ka mina lapsed saama.
„Parem,“ ütleb Carol. „Jätka.“
Ma lõpetan: „Mu lemmikained on matemaatika ja ajalugu.“ Ta noogutab rahulolevalt.
„Lena!“
Ma pööran ümber. Hana astub just oma vanemate autost välja, blondid kiharad lainetena näo ümber lendlemas, poolläbipaistev tuunika päevitunud õla pealt maha libisemas. Kõik tüdrukud ja poisid, kes on end laboritesse pääsemiseks järjekorda võtnud, pöörduvad teda vaatama. Hanal lihtsalt on selline mõju inimestele.
„Lena! Oota!“ Hana kiirustab mööda tänavat edasi, ise pööraselt lehvitades. Tema taga hakkab auto ennast aeglaselt pöörama: edasi ja tagasi, edasi ja tagasi kitsal teel, kuni see seisab ninaga teises suunas. Hana vanemate auto on sile ja tume nagu panter. Neil üksikutel kordadel, kui olen koos Hanaga sõita saanud, olen end tundnud nagu printsess. Peaaegu kellelgi pole enam autot ning veel vähem on neid, kelle oma tõesti liigub. Bensiini saab rangelt normi järgi ja see on ülimalt kallis. Mõned keskklassi inimesed hoiavad autosid maja ees nagu skulptuure, jäigad ja kasutamata, kummid ühegi pleki või kulumisjälgedeta.
„Tere, Carol,“ ütleb Hana hingetult, kui on meieni jõudnud. Üks ajakiri kukub tema pooleldi avatud kotist välja ning ta kummardub, et seda tagasi panna. See on üks valitsuse väljaannetest, Kodu ja Pere. Vastuseks mu kergitatud kulmudele teeb ta nägusid. „Ema sundis mind seda kaasa võtma. Ta ütles, et ma peaks seda lugema, kuni ma hindamist ootan. Ütles, et sellest jääb õige mulje.“ Hana paneb näpu kurku ja teeb, nagu oksendaks.
„Hana,“ sosistab tädi karmilt. Ärevus tema hääles paneb mu südame hüppama. Carol ei ärritu peaaegu kunagi, isegi mitte minutiks. Ta vaatab kiiresti mõlemale poole, nagu ootaks, et säraval hommikusel tänaval luusivad ringi korraldajad ja hindajad.
„Ära muretse. Nad ei luura meie järele.“ Hana keerab mu tädile selja ning liigutab minu poole huuli: „Veel.“ Seejärel tuleb ta näkku irve.
Meie ees muutuvad tüdrukute ja poiste järjekorrad pikemaks, jõudes otsaga juba tänavale ja seda isegi siis, kui laborite klaasist uksed vuhinal avanevad ja õed välja tulevad ning kaustades sõrmega järge ajades inimesi ooteruumidesse juhatama hakkavad. Kiirelt kui lind paneb tädi ühe käe hellalt mu küünarnukile.
„Mine parem järjekorda,“ ütleb ta. Ta hääl on jälle tavaline. Osa tema rahulikkusest võiks minule üle kanduda. „Lena?“
„Jah?“ Ma ei tunne end eriti hästi. Laborid paistavad kauged ja nii valged, et suudan neid vaevu vaadata, kõnnitee virvendab meie ees kuumalt. Mu peas keerlevad sõnad: kõige tähtsam päev sinu elus. Päike tundub hiiglasliku prožektorina.
„Õnn kaasa.“ Tädi teeb ühe oma millisekundilistest naeratustest.
„Tänan.“