See ei ole naljakas, aga ma tunnen, et hakkan naerma. Ma surun käe näole ja turtsatan peopessa. Ma kipun itsitama, kui olen äärmiselt erutatud. Koolis kontrolltöösid tehes sain ikka naermise pärast pahandada. Huvitav, kas oleks pidanud selle kirja panema.
Üks õde võtab mult kirjutusaluse ning sirvib lehekülgi, et kontrollida, kas ma pole mõnda küsimust vastamata jätnud.
„Lena Haloway?“ ütleb ta selge lõikava häälega, mis paistab kõigile õdedele omane olevat, nagu õpetataks seda neile meditsiinikoolis.
„Mh-mh,“ ütlen ma ning parandan end siis kiiresti. Tädi oli öelnud, et hindajad ootavad teatud tasemel ametlikkust. „Jah. See olen mina.“ Siiani on imelik kuulda oma õiget nime – Haloway – ja mu alakõhus hakkab tuimalt närima. Viimasel aastakümnel olen kasutanud tädi nime, Tiddle. Kuigi see on üsna loll perekonnanimi – Hana ütles kord, et see meenutab talle väikeste laste sõna pissimise kohta –, ei seosta see mind ema ja isaga. Vähemalt on Tiddlesid päris perekond. Halowayd pole muud, kui mälestus. Ametiasutustes pean aga oma sünninime kasutama.
„Tule minu järel.“ Õde osutab ühele koridorile ning ma järgnen ta kontsade järjepidevale kips-kõpsule mööda linoleumpõrandat. Koridorid on pimestavalt eredad. Liblikad liiguvad mu kõhust pähe, tekitades uimase tunde ning ma üritan end rahustada, kujutledes ookeani, selle räsitud hingamist, ja taevas tiirlevaid kajakaid.
Varsti saab see läbi, ütlen ma endale. Varsti saab see läbi ning siis lähed sa koju ega pea enam kunagi hindamisele mõtlema.
Koridor paistab lõpmatuna. Eespool avaneb ja sulgub üks uks ning hetk hiljem, kui me ümber nurga keerame, möödub meist üks tüdruk ja riivab mind. Ta nägu on punane ja ta on ilmselgelt nutnud. Tema hindamine on vist läbi saanud. Mulle meenub, et ta oli üks esimestest sisse kutsutud tüdrukutest.
Tunnen talle paratamatult kaasa. Hindamised kestavad tavaliselt poolest tunnist kuni kahe tunnini, öeldakse, et mida kauem hindajad sind kinni hoiavad, seda paremini sul läheb. On muidugi erandeid. Kaks aastat tagasi sai Marcy Davies laboris hakkama kuulsusrikka neljakümne viie minutiga, hindeks ideaalne kümme. Ja eelmisel aastal venis Corey Winde’i hindamine kõigi aegade pikimaks, kolm ja pool tundi, hindeks siiski vaid kolm. Ilmselgelt toimuvad hindamised süsteemi järgi, kuid neis on alati ka omajagu juhuslikkust. Vahel tundub, et kogu protsess on meelega tehtud võimalikult heidutavaks ja segadusseajavaks.
Mul tekib äkitselt kujutlus iseendast jooksmas mööda neid puhtaid steriilseid koridore ja kõiki uksi sisse löömas. Tunnen end otsekohe süüdi. See on hindamises kahtlemiseks kõige halvem võimalik aeg ning ma nean mõttes Hanat. See on tema süü, sest ta rääkis mulle väljas neid asju: Sa ei saa olla õnnelik, kui pole vahel õnnetu. Piiratud valik. Me saame valida nende inimeste hulgast, kes on meie jaoks juba valitud.
Ma olen õnnelik, et valik on meie eest ära tehtud. Ma olen õnnelik, et ei pea valima – kuid veel enam olen ma õnnelik, et ei pea sundima kedagi teist ennast valima. Hanal poleks muidugi midagi viga, kui asjad jätkuksid samamoodi nagu vanasti. Hana oma kuldselt hiilgavate juuste, säravate hallide silmade, ideaalselt sirgete hammaste ja naeruga, mis paneb kõik inimesed kahe miili raadiuses ümber pöörama, teda vaatama ja samuti naerma. Isegi kohmakus sobib Hanale; see tekitab tahtmise ulatada talle abistav käsi või tema maha pillatud raamatud üles korjata. Kui mina omaenda jalgade otsa komistan või pluusile kohvi loksutan, vaatavad inimesed kõrvale. Nende näost võib lugeda, et nad mõtlevad: Milline kobakäpp. Ja alati, kui ma olen võõraste läheduses, muutub mu pea uduseks, loiuks ja halliks nagu sulalumised tänavad. Hana teab alati, mida öelda.
Ükski terve mõistuse juures olev kutt ei valiks iial mind, kui maailmas on tüdrukud nagu Hana. See oleks sama, nagu lepiks kopitanud küpsisega, kui tahad tegelikult suurt kausitäit jäätist vahukoore, kirsside ja riivitud šokolaadiga. Nii et ma olen õnnelik, kui mulle antakse värskelt trükitud leht „Heakskiidetud partnerid“. See tähendab, et ma saan vähemalt k e l l e g a g i koos olla. Sellest pole midagi, et keegi ei hakka mind kunagi ilusaks pidama (kuigi vahel, ainult sekundiks, soovin ma, et keegi seda teeks). Isegi see ei muudaks midagi, kui mul oleks ainult üks silm.
„Siia.“ Õde peatub viimaks ukse ees, mis on äravahetamiseni sarnane kõigi teistega. „Sa võid oma riided ja asjad eesruumi jätta. Sinu jaoks on siin kittel, see lahtise seljaga, pane see palun selga. Võid rahulikult endale hetke aega võtta, joo vett, mediteeri natuke.“
Ma kujutlen sadu tüdrukuid rätsepaistes põrandal istumas, käed põlvedele toetatud, ümisemas omm, ning pean suruma alla veel ühe naerupahvaka.
„Pea palun siiski meeles, et mida kauem sul valmistumisega läheb, seda vähem jääb hindajatele aega sind tundma õppida.“
Ta naeratab pingutatult. Tema juures on kõik pingutatud: ta nahk, ta silmad, ta laborikittel. Ta vaatab otse minu poole, kuid mulle jääb mulje, et ta ei keskendu päriselt, et ta on mõttes juba tagasi ooteruumi kips-kõpsutanud, valmis juhatama järgmist tüdrukut mööda järgmist koridori ning ütlema talle täpselt sama. Ma tunnen end väga üksikuna ümbritsetuna neist seintest, mis summutavad kõik hääled, eraldatud päikesest ja tuulest ja kuumusest, kõik on siin ideaalne ja ebaloomulik.
„Kui oled valmis, mine sinisest uksest sisse. Hindajad ootavad sind laboris.“
Kui õde on minema kõpsutanud, lähen ma eesruumi, mis on väike ja täpselt sama ere kui koridor. See näeb välja nagu tüüpiline arstikabinet: tohutu ühtlaste vahedega piiksuv meditsiiniseade ühes nurgas, paberrätikuga kaetud läbivaatuslaud ja torkiv antiseptiku lõhn.
Ma võtan riidest lahti ja värisen – konditsioneeri jahedast õhust kananahal. Karvakesed mu kätel tõusevad püsti. Suurepärane. Nüüd arvavad hindajad, et ma olen karvane koletis.
Ma voldin riided, ka rinnahoidja, korralikku hunnikusse ja panen kitli selga. See on tehtud täiesti läbipaistvast plastist ja seda endale ümber keha keerates ja vöökohta sõlmega kindlamini kinni tõmmates olen ma täiesti teadlik sellest, et enam-vähem kõik on ikkagi näha – kaasa arvatud mu aluspükste piirjooned.
L ä b i. See saab v a r s t i l ä b i.
Ma hingan sügavalt sisse ja avan sinise ukse.
Laboris on veel eredam, pimestavalt ere. Astun sammu tahapoole, kissitan silmi ja tõstan käe näo ette – selline on hindajate esmamulje minust. Minu ees kanuus hõljub neli varju. Kui silmad kohanevad, eristan pika laua taga nelja hindajat. Ruum on väga suur ja täiesti tühi, kui mitte arvestada hindajaid ja ühes nurgas vastu seina lükatud terasest operatsioonilauda. Kaks lambirida laes sihivad täpselt mind ja ma märkan, et lagi on väga kõrge, vähemalt kümme meetrit.
Tunnen meeleheitlikku tungi käed rinnal risti panna, et end kasvõi kuidagi katta. Mu suu muutub kuivaks ja mõistus sama kuumaks, tühjaks ja valgeks nagu need tuled. Ma ei mäleta, mida ma peaksin tegema või ütlema.
Õnneks räägib kõigepealt üks hindaja, üks naine. „Kas sa võtsid ankeedid kaasa?“ Ta hääl kõlab sõbralikult, kuid tunne, et mu sisikonda pigistab kellega tugev rusikas, ei kao.
Oh jumal, mõtlen ma. Ma hakkan kohe pissile. Ma pissin siiasamasse. Püüan kujutleda, mida Hana selle kohta ütleks, kui see kord läbi on ja me jalutame õhtuses päikesepaistes, tundes enda ümber raskes õhus soola ja päikesest kuumenenud kõnnitee lõhna. „Jeerum,“ ütleks ta. „See oli aja raiskamine. Kõik nad seal lihtsalt istumas ja jõllitamas nagu neli konna palgi peal.“
„Eee … jah.“ Ma astun lähemale, liikudes justkui läbi tahkunud ja tõrkuva õhu. Kui olen lauast umbes