Mitte isa sundimise järgi, nagu seda arvas kubjas, vaid ainuüksi enese tahtmisel oli Imbi tulnud abivaimuna mõisa, et lasta valude käes oigaval Maarel kas või paar päeva puhata kodus, lootes, et küllap ta siis saab tõvest kergemini jagu. Ja mida see mõni teopäev Imbile ka teeb, ta isegi tahab rahvale näidata, et ta suudab ka kõige raskemaga toime tulla. Ja nüüd, seistes suures reheliste ringis ning hoides varta tugevasti pihus, ootas temagi käsku peksu alustamiseks.
„Rehi lahti!” hõikaski nüüd kubjas, „koodid ja vardad, alustagem tööd!”
Nüüd algas määratu mütsumine, vopsimine ja sahin, kuna aga pahmast tõusev tolm tegi niigi kasinalt valgustatud rehealuse veelgi pimedamaks. Seejuures langesid vardad, pindad ning koodid vaheldumisi kolksudes ikka üksteise järele, nii et kui üks peksja ta tõstis, siis vastas seisja lõi. Peksmisel liikusid rehelised päripäeva ümber rehealuse edasi, ise kogu aja leelutades ning lauldes.
Kui juba mitu ringi oli nõnda pekstes kõnnitud nii päri- kui ka vastupäeva ning viljapead kolgitud teradest tühjaks, siis, najatanud pindad ja vardad seina äärde, hakati rehealusest kandma põhku väljas asetsevasse suurde õlerõuku, kuna aga uued ahted puistati maha.
„Kärmesti ja ruttu!” sundisid rehelisi kubjas ja kilter, kuna aga rehepapp võttis sõnada:
„Olgem nobedad — siis saate maitsta veel koidueelset und!”
Mõisades oli säärane komme, et kui peksjad jõudsid rehega enne päikesetõusu valmis, siis lubati neil viimane pimeduseaeg enne põlluleminekut rehealuses pahnalademel suikudes mööda saata; ja seepärast siis püüdsid rehelised alati sundimatagi rutata. Kuid sellest hoolimata pidid kilter ja rehepapp oma harjunud kombe pärast neid ikkagi sundima, ja kubjas vahel keerutama isegi piitsa.
Nobedasti liikusid abivaimude käed, raskesti painutasid teolised selga, kuna aga nende laul muutus kord-korralt ikka nukramaks, kusjuures mõni ümises vaikset laulujoru ajades koguni nõnda:
| Eks ole Jõhvi mõisa Teiste mõisade vahelta. Häda hüüab, piitsa plaksub, Nuttu kuulda nurmealta! |
Juba kolmas ahe oli maas, kuid partel polnud viljal veel lõppu.
Imbi sirutas väsinud selga, milles ta alles nüüd tundis tummalt tuikavat valu, kuna aga pea oli tal täis rasket unevaeva. Alates päikesetõusust oli ta tõuvilja kokkupanemisega küürutanud mõisaväljal, ja nüüd siin pimedas rehealuses peksnud juba esimese kukelauluni, kuid veelgi ei antud puhkamiseks mahti. Ent sääraseil väsimuse puhkudel, mõteldes oma Hinnole, sundis ta ennast ikka uuesti takka, et kelgi poleks pärast põhjust ütelda, nagu kosiks Hinno enesele laisa naise. Kuid siiski on mõisatöö ülemääraselt raske, oi-oi kui raske — egas Maarel asjata pole piht paistes ning sooned valu täis.
„Sa, Imbi, viska vart nurka ning mine pikuta ivakene aega pahnal — näen, et sinu kont pole mõisatöö jaoks loodud,” ja ülemkubjas Juhkum osutas pimedas rehealuse sopis asetsevale põhulademele.
Alles nüüd märkas Imbi, et ta käed ei liigugi, et ta seisab koguni paigal, kuna aga teised rehelised, sammudes temast mööda, jätkavad oma tööd. Ka sundija sõnadest ei saanud ta enne hästi aru, kui see haaras ta randme ja ütles pooleldi käskides:
„No mine, mine — mina annan sulle selleks loa!”
Korra valdaski Imbit kiusatus minna ja suikuda põhkudel, kuid siis uuesti mõteldes Hinnole, kes peab saama ometi virga naise, kohendas ta oma pearätti ning asus uuesti teovaimude ringi.
Nõgine ning peagu pime rehealune oli katusest põrandani täis õietolmu ja tahmast pirrusuitsu. Kuid teolised, olles kõige sellega harjunud juba emaihust tulles, ei osanud peale magamise soovidagi muud.
„Viimane ahe!” hüüdis rehepapi viltune suu, „kui nüüd olete nobedad, siis jääb teile ivake aega ka puhkamiseks.”
Ja närbunud teoorjad peksid viimase ihurammuga, olgugi et väsimus kippus neid juba murdma. Nüüd ei kuuldunud enam kellegi suust ka laulu, sest pikapeale toob seegi väsimust, olgugi et ta algul võis anda isegi veidi virkust. Väsimusest kukkus mõnigi reheline komistades otseti maha, vahel sattudes seejuures koguni naabri koodihoobi alla. Kuid ikka ja jälle tõusti jalule ning rühmati töötada edasi.
Enamasti oli siin talusulaseid, manulisi ja abivaimudeks tulnud tüdrukuid koos; kõik nad olid saadetud siia taludest täitma orjusega maksumäära, nii nagu seda vakuste järgi taludelt nõuti — kas hobuse- või jalapäevi, igaühelt ta tündrimaade suuruse kohaselt.
Lõpuks oli siiski, enne kui hommik jõudis koita, ka viimne ahe pekstud. Põhk kanti kähku välja, kuna aga põrandal lükati aganane vili koomale. Piiludes rehevärava vahelt laotust, leidis kubjas, et rehelised võivad nüüd heita piskuks puhkama, sest idas polnud veel märgata päikesekuma.
Koodid ja vardad visati väsinud kätest ning poisid ja tüdrukud ruttasid rehealuse nurgas asetsevale põhulademele puhkama. Sulased ning poisid vajusid kohe norisedes magama, kuna aga tüdrukuist abivaimud jäid oma moonakottide kallale nokitsema; võtnud nende ümbert pikad peened rihmad, hakkasid nad enne magama heitmist oma reisi tugevate ning mitmekordsete sõlmedega kokku köitma, et keegi ei suudaks neid lausa une pealt salaja ära naerda, sest orjamisest väsinud abivaim magab ju nii raskesti, et ta tihti ei suuda märgatagi, kui teda tullakse teotama.
Olles esmakordselt mõisas rehel, polnud Imbil kõigest sellest aimugi, nii et ta heitis kohe põhkudesse pikali. Ja olles siis juba suikumas, kuulis ta äkki sosistatavat oma nime:
„Imbi! Imbi, kas sa oma reisi magama heites ei köidagi kokku?” Säärasest jutust algul mitte aru saades tõstis Imbi pimeduses pea.
„Ole hoolas ning köida kokku,” õpetas nüüd Imbi kõrval lamav Lamboja talu manulise tütar Madli, „poistelt pole meil karta häda — nemad on samutigi väsinud nagu meie, kuid kubjas — see luurab alati abivaimude seas ringi nagu varssa varitsev hunt!”
„Aga mul pole ju, millega köita!”
„Kui pole,” kostis Madli, „siis sa ei tohiks uinuda!”
„Ega ma siis uinu…”
„Ja kui juhtub tikkuma ligi ning tahab teotada, siis hüüa mind appi,” sõnas Madli.
„Jah, küllap ma seda teen, kuid katsugu ta aga…!”
Peatselt oli pilkane pime rehealune täis norskepõrinaid — peale rehetoas ahju ees konutava rehepapi magasid nüüd kõik; ainult kinnisilmi lamav Imbi oli hirmuga ärkvel. Et tõrjuda pealetikkuvat und, mõtles ta nüüd kogu aeg Hinnole, kes mihklipäeval tuleb talle kosja. Südame värisedes ning põksudes ootab ta seda päeva, olles kirikukatsumise kartusel jõudnud õppida Hinno kingitud katekismuse peagu kaanest kaaneni pähe. Ja talle näib, nagu tunneks ta veel nüüdki Hinno kätt oma pihal, kuis ta tema ümbert kinni hoides sunnib teda katekismusest peatükke enesele ette lugema, üteldes, et Imbi kui tulevane köstriemand peab lugemises olema kihelkonnas esimene. Imbile aga tundub, et täna ta ei tule lugemisega kuigi hästi toime — ta silmad kipitavad, sest need on täis aganatolmu. Hinno aga on täna nii imelikul kombel järelejätmatu, nõudes ettelugemist, ta surub teda üha tugevamini, süleleb ja muljub, rõhub…
„Hinno!” karjahtab Imbi kohkudes, kuid samas suleb Hinno suudlusega ta suu, nii et ta ei suuda isegi küsida, et miks Hinno põsk on täna nii karune.
„Hinno, see polegi sina!” karjahtab siis Imbi, avades pilkases pimeduses silmad.
Küll vähkreb ning väänleb nüüd Imbi, küll püüab ta teotaja küüsist pääseda, kuid oh häbi ja häda — tal ei jätku selleks jõudu!
„Appi,