Ka Ronga veski sulased Aabu ja Rain olid tulnud külarahva jaanitulele, kus nad nüüd teistest veidi eemaletõmbunult külitasid karjamaal. Kuid ka külarahvas ei otsinud nendega suurt sõprust, kõige enam just Rainiga, sest et ta oli tüdruku poeg, kes tulnud oma emale teotuseks ilmale.
Sõnatult pikutasid nad nüüd teineteise kõrval, ajades haigutades pärani oma suu.
„Jaan on käes, tunahomme on ta läinud — ja siis algavad mõisas heinatalgud,” sõnas Aabu, kel veskiteolisena tuli talgute puhul käia ka mõisas.
Kostmata sõnagi, vahtis Rain eemal asuvaid külatüdrukuid, kelle seas ei paistnud talle ühtki, kes oleks ka peretütre Imbi väärne, olgugi et ka neil oli palju ehteid küljes.
„Aabu, parem lähme tagasi koju!” sõnas Rain pärast vaikimist.
„Ei — külarahvas hakkab siis viimati veel naerma…”
„Kunas meie nende naeru oleme kartnud?!”
„Seepärast pikutamegi veel!”
Ja veskipoisid külitasid edasi, kuni nad lõpuks jäid norisedes magama.
„Veskipoisid magavad, magavad!” kuuldus nüüd külapoisse irvitavat. „Või nemad tulevad jaanitulele magama!”
Nüüd tehti maha suur lõkketuli, millesse veeretati põllukivi, kuna aga paar poissi, laskudes kõhuli maha, hakkasid mühisedes puhuma tulle, et kivi läheks kiiremini kuumaks.
„Täna saab nalja!” kilkas seda nähes mõisa sepapoiss, kelle külarahvas oli ristinud Nõgikikkaks.
„Pea suu, Nõgikikas,” kurjustati, „ajad oma kisaga veskipoisid enneaegu jalule!”
Kui siis kivi oli aetud peagu hõõgumiseni kuumaks, lükati ta kurnide ja kaigaste abil tulest välja ning veeretati magavate veskipoiste vahele otse nende näo ette. Ja siis uuriti veel kord õige hoolega, et kas nad ikka tõeliselt magavad.
„Magavad, magavad,” sosistati üksteist rahustades, ja siis, avades oma kaatsade puupöörad ja tinanööbid, hakkasid nüüd külapoisid kordamööda soristama tulikuumale kivile, mis särises ning hakkas haisedes aurama.
Ka eemal seisnud külapoisse ruttas vahtima säärast nalja, kusjuures igaüks neist püüdis lasta särtsuvale kivile oma sorina. Ja nüüd kuuldus ümberringi rõkkavat naeru, mis meelitas ka tüdrukuid tulema kihistades lähemale.
Esimesena avas oma silmad Rain, ja siis kargas jalule ka Aabu, kes tormas külapoistele suisa kallale, lüües esimeses vihahoos mõned neist pikali maha. Kuid nüüd vajus külapoiste trobikond omakorda talle peale, virutades kaigaste ja kurnidega. Uuesti kerkis aga Aabu tugev teomeherusikas, lüües nägusid lõhki ja pekstes hambaid puruks. Ka Rain sööstis pimedas vihahoos nagu tigestunud sõnn teotajaile kallale, lüües ja saades ise veel valusamaid hoope vastu. Seejuures lärmasid kaklejad nagu vihaselt purelevad koerad.
„Või minu näole tulete reostama!” kisendas Aabu, keerutades rusikat.
Küll ruttas nüüd habemikke ja auväärseid peremehi lahutama tüli, öeldes, et ärgu möldri sulased kurjustagu ühti, sest säärane olevat ju ammune pruuk, et kui keegi jääb jaanitulel magama, siis tehakse talle leili; kuid neid ei pandud nüüd üldises rüsinas tähelegi ning paljud neist said seejuures koguni häda.
Lõpuks ei jäänud Tehvani sulaseile enam midagi muud kui otsida põgenemises pääsu; kuid esialgu ei aidanud seegi, sest külapoisid, olles takjaina kannul, jagasid neile selja tagant hoope. Ja nii joosti — Aabu ja Rain lõõtsutades ees, külapoiste kari kisades ja vandudes taga.
Kui siis külapoisid olid tagaajamisest tüdinedes jäänud kaugele maha, sammusid Aabu ja Rain teineteisele najatudes pikkamisi kodu poole, olles räbaldunud ja väsinud. Kodus kükitasid nad puheldes ja ähkides jõekaldale, hakates loputama oma veriseid haavu ja vorpe.
„Võtame peremehe püssi ja lähme tagasi!” ütles Rain.
„Tänaseks jäägu tasumata,” arvas Aabu, „kuid selle eest peavad külapoisid tundma veel häda!”
Peksasaamine ei vihastanudki veskisulaseid nii hullusti kui neile osaks saanud teotus, mida tasumata ei tohi jätta.
Kui nad siis magama heitmiseks olid minemas lakka, jäi Raini pilk peatuma talli taga algavale rohumaale, millel võis märgata kitsast kastesse tallatud rada; ja ta ei suutnud hoiduda hüüdmast:
„Vaata, Aabu, — keegi on käinud öösi veskis!”
Heitnud pilgu rohumaale, urahtas Aabu:
„Eks ta ole ehalise rada,” ja heites siis hoolimatult käega, ronis redelit mööda lakka.
„Kes, kelle juurde…?” mõtles nüüd Rain, jäädes redeli alumisele pulgale seisma. „Maare on ju haige, nii et egas ometi Imbi…!” ja suutmata lõpuni mõtelda, läks ta tasaste sammudega hiilides aida juurde, asetas kõrva vastu selle ust, kuulatas, ja siis end uuesti sirgu ajades sosistas ta vaikselt:
„Magab!”
Eemaldunud aidast, ei suutnud aga Rain veel nüüdki ronida lakka, vaid, seadnud sammud tagasi rohumaa äärde, hakkas seal ta pilk seirama kaugusse kulgevaid öise külalise jälgi. Ja siis enesele märkamatult hakkas ta liikuma mööda seda tundmatust ehalisest tallatud rada ikka edasi, kuni ta lõpuks jõudis kirikumõisa alla välja.
Siis köster oli see…!
Liikumatult seistes vahtis Rain ainiti kirikumõisa poole, ise sosistades:
„Köster, siis ikkagi köster…!”
Tulles lonkival sammul üle väljade tagasi veskisse, raevutses aga ta südames pahameel: köster, köster käis Imbi juures ehal!
2
Rukkilõikuse lõppedes algas mõisades rehepeks, mis paiguti kestis kuni jõulukuuni. Sel sügisel oli aga Jõhvi mõisa põld andnud koguni üpris rohket saaki, nii et mõisa rehetoa tahmunud parred aina kaardusid rukkivihkude raskuse all, kuna aga viljasarjajad pidid olema õige nobedad, et oma päevatööga jõuda õhtuks valmis. Ja nüüd, millal kogu päeva põldudel orjanud teolised ja abivaimud olid öösiseks viljapeksuks pöördumas rehealusesse tagasi, oli viltusuuline rehepapp kaunikesti mures, et viimati jäävadki sarjajad neile jalgu, nii et ta pidi nüüd ühtepuhku sõnadega ergutama:
„Rutake, sarjajad, tehke nobedasti ja ruttu!”
Ikka ägedamini ning kiiremini raputati rehealuse värava kohal laes rippuvat suurt sarja, kuna abivaimud kühveldasid nobedasti tündreisse viljateri või jällegi ajasid hoolega aganaid kuhja.
Kui siis viimane kühvlitäis eelmise peksu vilja oli läbi tuulatud, raputas sarjaja ka oma habeme aganaist puhtaks, võttis oheliku küljest rippuva sarja ning koristas maast oma jalgealuseks olnud kallakpingi, tehes seega rehealuse uute ahete mahalaotamiseks lagedaks.
Ja nüüd täitus suur mõisa rehealune põldudelt tulnud väsinud teoliste ja abivaimudega, kes hakkasid parsilt langetama viljavihke ning neid kuivatustoast välja pilduma. Teised käed olid aga nobedad neid vastu võtma ning rehealuse kõvaks tallatud savipõrandale maha laotama, tehes seda nõnda, et viljapead jäid põranda keskkohas vastamisi kokku ning tüükad väljapoole. Kuna Jõhvi mõisa rehealune oli nii suur, et selle ühest seinast teiseni oli raske kuulda kõneleva inimese häält, siis ahete mahalaotamine võttis rehelisilt üsna palju aega, nii et rehepapp pidi tihti oma manitseva sõnaga ja kilter vemblaga appi tulema.
Kogu seda tööd tehti pirrutule valgusel, milleks kaks poisikest oli rehe all kogu öö läbi asetamas pilakule pirde; ja kui vahel juhtuski, et ka neid hakkas kiusama uni, siis peletas selle kilter või kuhjas oma vemblaga neist eemale.
Kui siis ahted olid maha laotatud, pistis rehepapp nõgisest rehetoa ukseavast oma karvase pea ning hüüdis:
„Eks alustagem pihta!”