„Eks möldri mativili ole alati kõige rammusam, sest selle võtab ta oma käega ise; hingekarjasel tuleb aga leppida sellega, mida talle kokku veetakse,” kurtis õpetaja. „Mullu sügisel toodi mulle maksuvilja seas koguni säärane külimit otri, millelt enne seda oli salakavalal kombel kuumutades võetud idanemise vaim, nii et, need maha külvanud, jäigi mul nüüd osa põldu kesaks.”
„Säärane tegu oli tõesti õel!” ja Tehvan raputas pead.
„Nüüdne maarahvas on nii õel, nagu ta pärast paganluse põlve pole kunagi olnud!”
„Eks seda ole sakstegi seas palju!”
„Kuigi on, siis saks talitab ikkagi avalikult, talupoeg teeb aga halba salakavalal kombel!”
„Ega saksal pruugi salatseda — tal on ka avalikuks kiusamiseks voli!”
„Olgugi et talupojad on nüüd muutumas jällegi paganaiks,” sõnas õpetaja, jättes täheldamata Tehvani sõnad, „pani Jumal siiski oma otsatu helduse läbi nende põldudel uuesti vilja kasvama, millega ta on toonud õnnistust ka sinu veskile!”
„Eks see ole nüüd õnnistuseks ka hingekarjaste lauale, sest suurel näljaajal jäi nendegi külimit tühjaks,” arvas Tehvan.
„Jah,” nõustus Toomas Knieper, „Issanda veskid jahvatavad imelikult ning peenelt: kui ta meilt midagi võtab, siis annab ta selle hiljem mitmevõrra tagasi, nõnda et meie ei tohi tema tahtmise üle kunagi nuriseda, vaid peame ehtima end südamliku helduse, alanduse, tasaduse ja pika ning kannatliku meelega!”
Nüüd kuuldus hingekarjase kammitsasse pandud hobune valjusti hirnahtavat, nagu tahaks ta oma isandale meelde tuletada, et aeg on minna puhkama.
„Jää siis jumalaga, Tehvan!” sõnas Toomas Knieper tõustes ning ulatas möldrile käe.
Samal ajal, millal öised külalised lahkusid Ronga veski õuest, piilus Imbi neile aidaukse vahelt järele; kui siis õpetaja hobuse taga sammuv köstergi oli kadunud teekäänaku taha, hakkas ta eneselt võtma ehteid ning asetama neid kirstu, ise seejuures paaril korral ohates:
„Oh Hinno, Hinno…!”
Ja jällegi kerkis Imbi silme ette pühapäevane kirik, milles näeb ta ainuüksi teda, kuuleb, kuis ta peab kogudusele eestpalvet ja laulab koraali. Ja uuesti näeb nüüd Imbi, kuidas jumalateenistuse lõppedes sammub Hinno kirikuliste seas korjanduskotiga ringi, kogudes sellesse jumalalaeka heaks ande. Kui ta seejuures juhtub rahakorjamisega sattuma mõnele tukkuma jäänud kirikulisele, siis raputab ta selle silmnäo ees oma pika ridva otsas rippuvat korjanduskotti nii ägedasti, et selle külge kinnitatud kuljuste ning korinate võigas kõlin sunnib tukkuma jäänut jahmudes ärkama, mida nähes on Imbi pidanud tihtigi südamest naerma. Jõudes aga rahakorjamisega temani, tilistab Hinno oma korjanduskoti kellukesi alati nii mahedasti, nagu oleksid need puhtast hõbedast. Ja kui siis isa on heitnud oma tiburahakese korjanduskotti, tänab Hinno ikka neid mõlemaid, noogutades seejuures peaga kõige enam just Imbile, nagu polekski ta ainult möldri tütar. Kuid siiski, turgahtas nüüd Imbile mõttesse, olgugi et ta isa pole muud midagi enamat kui ainult mölder, pole ta ka siiski mitte tühine mõisaori, vaid on pooleldi vaba mees.
Ja kuis oli nüüd Imbi oodanud seda jaanilaupäeva õhtut, selleks end ehtinud, ning ta süda ärevusest põksunud sees, kuid nüüd…! Ja nukrasti mõlgutelles sulges ta kirstukaane.
Äkki aga kostis aidaukse tagant tasane kobin, ja siis kuulis Imbi isegi sosistatavat oma nime.
Hinno, see on ju tema ise! Ja Imbi ruttas avama ust.
„Imbi!” sosistas nüüd Hinno aita astudes ning surus ta mõlemaid käsi.
„Hinno, sa tulid tagasi!” ja Imbi hääles tundus rõõmu.
„Jah, Imbi, kuid sa ei tea, kuis mu süda kisendas sinu pärast sees! Aga ma ei tohtinud varem tulla, sest pidin aitama õpetajal püüda äraeksinud karja.”
„Ütle, Hinno,” sõnas nüüd Imbi, tuletades meelde oma isa ümmardajat, „mida võtab õpetaja nõuks meie Maarega teha, kas paneb ta kirikutulba alla?”
„Sellest polnud meil kõnet, kuid jääme lootma, et sinu isa eestkostmise pärast ei hakka ta teda häbiga nuhtlema.”
„Aga Maarel on ikka päris tõsine tõbi küljes, sest vahel panevad seljavalud teda lausa kisendama!”
„Olgu tõbi nii kuri kui tahes — egas Jaani kummardamine seepärast aita!” kostis Hinno tõsiselt.
„Siiski,” arvas Imbi, „vahel olevat tast ikkagi abi, ja mõnikord on Jaan pannud isegi tüdrukuid mehele…!” libisesid sõnad nagu pooleldi kogemata üle ta huulte.
„Aga Imbi,” naeratas nüüd Hinno, „mis läheb meile korda Jaan — meie asi on ju ometi tematagi kindel…!”
„Ega mitte mina…” kogeles Imbi, langetades seejuures häbeliku punaga kattuva näo, „ma ei usugi seda…”
„Meie tahtmine on ju ikkagi kindel,” kordas Hinno, „ning jääb nõnda, et mihklipäeval tulen sulle kosja, kui ainult su isa võtab mind vastu?!”
„Sind ta võtab alati…!”
„Siiski,” naeratas Hinno, „veski Imbil on ju ennegi käidud kosjas, kuid isegi rikkaid kosilasi olevat Ronga Tehvan saatnud naeru ning pilkega tagasi.”
„Sind ta juba tagasi ei saada!” kinnitas Imbi.
„Kust sinagi seda tead?!”
„Ta ise ütles nõnda!”
„Imbi,” ja Hinno surus tüdrukut vastu ennast, „siis sina võtsid temaga seeüle juba kõnelda, Imbi…!”
Kogu idakaar oli täis punast kuma ning päike hakkas tõusma, kui Hinno ruttas üle väljade mööda lähemat teed tagasi kirikumõisa. Ta ei tundnud hommikust kastet, mis, tungides läbi tallukate, tegi märjaks ta jalad, ega kuulnud ka odrapõllul üksikult kisendavat rääku, sest nüüd mõtles ta ainult veski Imbile, kelle ta sügisel võib oma naisena koju viia. Ta ei kuulnud ka küladesse tagasipöörduvate jaanituleliste hõiskamist ning tralli ja nende torupillide vägevat jõrinat, ega pannud ka tähele taevaserval tõusva päikese mängu, sest nüüd hõiskas ta hing ning kõrvus aina kumises: Imbi, Imbi…!
Siis aga märgates, et ta samm on nihkunud õigelt rajalt kõrvale, mõtles Hinno naeratelles: tüdruku kallistused viivad mehelt mõistuse hullemini kui viin!
Jõudnud tagasi kiriku juurde, ei läinud Hinno veelgi magama, vaid, hulkudes mööda kirikumõisa põldusid ringi, hakkas ta valima seal parajat paika, kuhu võiks ehitada uue köstrimaja, lootes saada selleks õpetajalt tagasi tükikese endist köstrimaad.
* * *
Jaaniööl polnud mitte ainuüksi õitsilised oma karjadega väljas, vaid siis ei tulnud enam ei noorele ega vanale und silma. Ja seepärast ruttas nüüd määratul hulgal peremehi, manulisi, sulaseid, naisi ja tüdrukuid Alajõe küla karjamaale, kus pärast päikese loojenemist hakkas suur jaanituli loitma. Seejuures oli enamik naisi ja tüdrukuid triibulisis seelikuis, kandes kaelas säravaid litreid, sõlgi ja helmeid, niuete ümber aga korisevaid rõhusid ja õlgadel peenest villast kootud kirjalisi linikuid. Jaanitulelistest kuhjusid tüdrukud nagu kartlikud hirved ühte trobikonda kokku, taamal külitasid jällegi pereisad, rüübates kadakapuust kannudest õlut ning vaadates noorte vallatlemisi pealt; poisid aga, koondunud ise trobikonda kokku, hakkasid tüdrukute nähes üksteise ees oma rammu ning kangusega hooplema.
„Jaan on tulnud, Jaan…!” kuuldus nüüd kõikjal ülemeelikut hõiskamist.
Peatselt hakkasid ka torupillid jorisema, ja siis tantsiti karutantsu — raskelt ning paigal tammudes, sest talurahva pihad olid kanged.
„Tantsige pealegi karutantsu, tantsige — vaata et viimati tulebki teine puistama kaera!”