Kui isa oma rannavalvemissioonilt koju tuleb, ei ole ta minu üle uhke, ta tormab mulle kallale nagu Goomba. Ent ma ei kartnud niivõrd tema viha kui pettumust. Oma kolleegidele oli isa avioonikale spetsialiseerunud elektrooniliste süsteemide magistrikraadiga insener. Minu silmis oli ta hull teadlane, kes üritas alati parandada ise kõike: seinakontakte, nõudepesumasinaid, radiaatoreid ja kliimaseadmeid. Aitasin teda alati, kui ta lubas, ning õppisin selle käigus tundma nii rõõmu füüsilisest tööst kui ka mehaanika intellektuaalseid naudinguid koos elektroonika aluspõhimõtetega: erinevus pinge ja voolu ning jõu ja takistuse vahel. Iga töö, mille me koos ette võtsime, lõppes kas edukalt või sõimuga, mille käigus mu isa lennutas parandamatu kaadervärgi üle ruumi pappkasti, kus olid asjad, mida ei saa korda teha. Ma ei tauninud kunagi tema läbikukkumisi – mulle avaldas alati piisavalt muljet, et ta üldse üritas.
Kui isa koju jõudis ja nägi, mida olin NES-iga teinud, ei olnud ta minu üllatuseks vihane. Ta ei olnud ka lausa rahul, aga jäi kannatlikuks. Ta selgitas, et arusaamine, miks ja kuidas asjad valesti on läinud, on täpselt sama tähtis kui arusaamine, milline osa oli rikkis: kui mõistad, miks ja kuidas, aitab see tulevikus samasugust riket vältida. Isa osutas järgemööda kõigile konsooli osadele ja selgitas, mis see on, mida teeb ja kuidas on seotud kõigi teiste osadega, et saavutada mehhanismi õige töö. Ainult mehhanismi eri osi analüüsides oli võimalik teha kindlaks, kas see on oma eesmärgi saavutamiseks kõige efektiivsem. Kui see oli kõige efektiivsem, lihtsalt rikkis, tuli see ära parandada. Ent kui nii ei olnud, tuli teha muudatusi, et mehhanismi parandada. See oli parandustöödeks ainus õige viis, kinnitas mu isa, ning miski selle juures ei olnud valikuline – see oli sinu suurim vastutus tehnika ees.
Nagu kõigil isa õpetustel, oli sellelgi laiem tähendus. See oli ise hakkamasaamise põhimõtte õppetund, mille Ameerika oli isa sõnul millalgi tema enda ja minu lapsepõlve vahel ära unustanud. Nüüd oli katkise masina väljavahetamine uuema mudeli vastu meie riigis tavaliselt odavam, kui et selle teeb korda asjatundja, mis oli omakorda tavaliselt odavam kui varuosade otsimine ja uurimine, kuidas masinat ise parandada. Juba see fakt üksi tagas tehnoloogia türannia, mida ei põlistanud tehnika ise, vaid seda iga päev kasutavate inimeste teadmatus, kuna nad ei suutnud sellest aru saada. Eluks vajaliku tehnika tööpõhimõtetest ja hooldamisest midagi teadmata aktsepteeriti passiivselt seda türanniat ja nõustuti selle tingimustega: kui su tehnika töötab, töötad ka sina, aga kui su tehnika katki läheb, teeb see ka sind katki. Sinu omand hakkab sind omama.
Selgus, et olin ilmselt murdnud vaid ühe jooteliitmiku, kuid selgitamaks välja, millise täpselt, tahtis isa kasutada spetsiaalset testiagregaati, mis oli olemas rannavalvebaasis. Arvatavasti oleks ta võinud selle koju tuua, aga mingil põhjusel võttis ta hoopis minu tööle kaasa. Usun, et ta lihtsalt tahtis mulle oma laborit näidata. Ta otsustas, et ma olen valmis.
Ma ei olnud valmis. Ma ei olnud kunagi varem käinud kohas, mis oleks mulle säärast muljet avaldanud. Isegi mitte raamatukogu. Isegi mitte Radio Shack Lynnhaven Mallis. Kõige rohkem mäletan ma ekraane. Labor ise oli tavaline beežides ja valgetes toonides valitsusasutus, hämar ja tühi, kuid veel enne, kui isa tuled põlema pani, lummas mind elektriroheline tukslev kuma. „Miks on siin nii palju telereid?” oli mu esimene mõte, millele järgnes kiiresti teine: „Ja miks näitavad need kõik üht ja sedasama kanalit?”. Isa selgitas, et need ei ole telerid, vaid arvutid, ja kuigi mul oli tunne, et olin seda sõna enne kuulnud, ei teadnud ma, mida see tähendab. Usun, et arvasin algul, et ekraanid – monitorid – ongi arvutid.
Isa näitas neid mulle üksteise järel ja püüdis selgitada, mida need teevad: üks töötles radarisignaale, teine edastas raadiosidet ja kolmas matkis lennukite elektroonilisi süsteeme. Ma ei hakka tegema nägu, et oleksin poolestki tema jutust aru saanud. Need arvutid olid kõrgema tasemega kui peaaegu kõik, mida tollal erasektoris kasutati, kaugel ees peaaegu kõigest, mida olin eales ettegi kujutanud. Muidugi, nende protsessoritel kulus käivitumiseks tervelt viis minutit, nende monitorid näitasid vaid üht värvi ja neil ei olnud heliefektide või muusika jaoks kõlareid. Ent nende piirangute tõttu mõjusid nad seda tõsisemalt.
Isa pani mind ühele toolile ja keerutas seda, kuni küündisin laua ja nelinurkse plastkobakani sellel. Esimest korda elus olin klaviatuuri ees. Isa ei olnud mul kunagi lasknud oma Commodore 64-l klõbistada ja minu ekraaniaeg oli seni piiratud videomängukonsoolide ja nende pultidega. Kuid need arvutid olid professionaalsed, üldotstarbelised, mitte mängudeks mõeldud masinad, ja ma ei saanud aru, kuidas neid käima panna. Ei olnud kangi ega pulti, ainult see lame plastkobakas, millel olid klahviread tähtede ja numbritega. Tähed olid pealegi teistsuguses järjekorras, kui olin koolis õppinud. Esimene täht ei olnud A, vaid Q, millele järgnesid W, E, R, T ja Y. Vähemalt numbrid olid samas järjekorras, mida olin õppinud.
Isa rääkis, et igal klaviatuuriklahvil on eesmärk – igal tähel ja igal numbril – ning et ka nende kombinatsioonidel on eesmärgid. Täpselt nagu puldi või kangiga saad teha imesid, kui tead õigeid kombinatsioone. Et seda demonstreerida, kummardas isa üle minu, tippis sisse käsu ja vajutas „Enter”. Ekraanile hüppas miski, mida, nagu ma nüüd tean, nimetatakse tekstiredaktoriks. Siis võttis ta kleepsupaberi ja pastaka, kirjutas üles paar tähte ja numbrit ning käskis mul need täpselt kirja panna, kuni ta käib katkist Nintendot parandamas.
Samal hetkel, kui isa oli läinud, hakkasin tema kritseldusi klahvidel toksides ekraanile kandma. Vasakukäelise lapsena, kes oli kasvatatud ümber paremakäeliseks, avastasin kohe, et see on kõige loomulikum kirjutamisviis, millega olin kunagi kokku puutunud.
10 SISEND „MIS SU NIMI ON?”; NIMI$
20 TRÜKI „TERE”, + NIMI$ + „!”
Teile võib see tunduda lihtne, ent te ei ole laps, mina aga olin. Olin väike paksude töntsakate sõrmedega laps, kes ei teadnud sedagi, mida tähendavad jutumärgid, rääkimata sellest, et pidin nende trükkimiseks Shift-klahvi all hoidma. Pärast kõva proovimist ja eksimist õnnestus mul lõpuks töö valmis saada. Vajutasin „Enter” ning sekundi jooksul esitas arvuti mulle küsimuse: „MIS SU NIMI ON?”.
Olin võlutud. Kiri ei öelnud, mida ma pean edasi tegema, seepärast otsustasin vastata, ja vajutasin uuesti oma uut sõpra Enter-klahvi. Äkki ilmus mustale ekraanile radioaktiivrohelisena eikusagilt „TERE, EDDIE!”.
See oli minu esimene kokkupuude programmeerimise ja informaatikaga üldisemalt: arusaam, et need masinad teevad, mida teevad, sest keegi käsib neil seda teha väga erilisel ja hoolikal viisil. Ning et see keegi võib olla isegi seitsmeaastane.
Peaaegu kohemaid mõistsin mängusüsteemide piiratust. Need olid arvutisüsteemidega võrreldes ahtad. Nintendo, Atari, Sega – need kõik piirasid sind tasemete ja maailmadega, millest said läbi liikuda, mida võisid isegi võita, ent mitte kunagi muuta. Parandatud Nintendo konsool läks tagasi kabinetti, kus võistlesime isaga kahe mängijaga „Mario Kartis”, „Double Dragonis” ja „Street Fighteris”. Selleks ajaks olin kõigis neis mängudes isast märgatavalt parem – esimene asi, milles osutusin isast osavamaks – kuid lasin tal sageli võita. Ma ei tahtnud, et ta arvaks, et olen tänamatu.
Ma ei ole sündinud programmeerija ega ole kunagi pidanud ennast selles teab mis heaks, aga järgmise umbes kümne aasta jooksul sain selles piisavalt heaks, et olla ohtlik. Pean seda protsessi praeguseni maagiliseks: käskude sissetoksimine kõigis neis kummalistes keeltes, mille protsessor tõlgib seejärel kogemuseks, mis ei ole kättesaadav üksnes mulle, vaid kõigile. Mind köitis mõte, et üks programmeerija võib kodeerida midagi universaalset, midagi, mida ei seo muud seadused ega reeglid kui need, mis taanduvad põhjusele ja tagajärjele. Minu sisendi ja väljundi vahel oli ülimalt loogiline seos. Kui mu sisend oli vigane, oli ka väljund vigane; kui mu sisend oli veatu, oli veatu ka arvuti väljund. Ma ei olnud kunagi varem kogenud midagi nii järjekindlat ja õiglast, nii üheselt erapooletut. Arvuti võis oodata terve igaviku, et minu käsku saada, kuid töötles seda samal hetkel, kui vajutasin „Enter”, esitamata ühtki küsimust.